AJA LUGU: Solk sees, vesi väljas

TORUD MAA SISSE: Trassiehitus 1960-ndate aastate alguses Kuressaares Vallimaa tänaval.
SAAREMAA MUUSEUM

Läinud sajandi viiekümnendad-kuuekümnendad aastad olid Saaremaal aeg, mil käis hoogne erinevate taristute rajamine. Elektrivõrgu, mustkattega teede ja televisiooni kõrval läks lahti ka tänapäevase vesivarustussüsteemi ehitamine.

Illar Noot

Kauaaegne Kuressaare Veevärgi juhataja Illar Noot asus linna veemajandust tüürima 1972. aastal. Tollal eraldiseisvat vee-ettevõtet Kuressaares veel ei olnud. Vee- ja kanalisatsiooniküsimustega tegeles linna kommunaalettevõtte üks väike osakond, mille töötajaskond koosnes paarist-kolmest inimesest. “Tööriistadeks olid neil kang ja labidas,” muigab Noot.

Kuna enamikul linna ettevõtetel olid endil puurkaevud, tegeles see väike osakond alguses veearvete kirjutamisega individuaalelamutele ja mõnele korterelamule, mis olid ühendatud tsentraalse veetorustiku külge.

“Kui ma tööle tulin, siis oli just valminud Suur-Sadama, Abaja tänava ja Tori kandis veetorustik, mille peal olid ainult avalikud veevõtukohad ehk kolonkad,” meenutab Noot. Trasside vedamise põhjuseks oli linna põhjavee reostumine ja inimestele puhta vee kättesaamise lihtsustamine. Enne trasside ja kolonkade ehitust pidid inimesed leppima veeautoga, mis peatus kindlatel päevadel kindlates kohtades ja tõi elanikele tasuta puhast vett.

Kes tegi, kes nägi?

Noot mäletab, et linna suuremad reostajad olid omal ajal Saarte Kõrgepingevõrgud, mille diiselelektrijaam asus praegusel Tolli tänaval, samuti autobaas Talve tänaval, teedevalitsus, mis asus toona Pikal tänaval ja kalakombinaat Toris toonase Ranna, praeguse Abaja tänava ääres. Olulised reostajad olid ka lihakombinaat ja piimakombinaat, kes lasid oma jäägid Põduste jõkke. Paljud inimesed mäletavad, missugust haisu oli terve linn täis, kui lihakombinaat kondijahu tegi, või milline ollus loksus Tori abaja poole, kui piimatööstuse jäägid jõkke lasti.

Reovete suunamine jõkke ei ohustanud siiski otseselt linna põhjavett. Saatan peitus ettevõtete maa-alustes või pooleldi maa-alustes kütusereservuaarides. Need lekkisid ja ühel hetkel märkasid linlased, et vesi lehkab kahtlaselt ja on imelikku karva.

Laialt levinud arvamise järgi olid põhiliseks patuoinaks elektrijaama mahutid. Kuuekümnendatel aastatel elektrivõrkudes töötanud Peeter Riisik ütleb, et väiksemaid lekkeid oli küll, aga et põhjavesi just elektrijaama reostuse tõttu kasutuskõlbmatuks muutus, on küsitav. Nagu eespool mainitud, käitlesid kütuseid ja õlisid teisedki ettevõtted, aga lisaks olid linnas ka sõjaväeosad, kelle kütte- ja määrdevahendite kasutamise tagajärgi näiteks Aia tänaval veel mõnekümne aasta eest kõrvaldama pidi.

Riisik tuletab meelde, et Torni tänaval, hilisema sidekontori vastas, kus praegu asub korterelamu, paiknes Vene piirivalve autobaas. Ta mäletab, et maja vundamendi ehitusel olid probleemid õlijääkidega, kuid need jäeti suurema kärata lihtsalt mulla alla.

Omaette lugu oli veel katlamajadega, mida enne tsentraalse soojusvõrgu rajamist oli linnas kümneid. Riisik märgib, et eriti problemaatiline oli neis kütteks tarvitatud põlevkiviõli. “Tal on selline omadus, et ta lahustub vees ja temas sisalduvad fenoolid lähevad laiali. Muude õlidega saab loodus pikapeale hakkama, aga fenoolid jäävad alles väga kauaks.”

Olgu selle süüdlasega kuidas on, aga paistab, et pinnasesse ja sealt põhjavette sattunud kütusereostus valgus kõigepealt edela suunas, Põduste jõe poole ja rikkus ära selle kandi kaevude vee. Aegamisi liikus reostus ka teisele poole ja jõudis tänase Rootsi tänava jooneni.

Siinkohal tuleb vahemärkusena nentida, et reostamispatust polnud paraku puhtad ka paljud individuaalmajapidamised. Noot ütleb, et eramute kuivkäimlatel olid lampkastid, hiljem vesikäimlatel kogumismahutid. Alguses käis sibi neid tühjendamas suure spetsiaalse kulbi – villkopaga – ja laadis virtsa hobuvankril asuvasse solgitünni, pärastpoole hakkasid linnas liikuma paakidega sibiautod. Aga see oli vaid n-ö jäämäe veepealne osa, sest sageli tehti lampkastide ja virtsamahutite põhja auk ja lasti solgiveel sirgelt maa sisse valguda.

Unimäele uued kaevud

Vesteldes tosina eakama linlasega, kes põhjavee riknemisega ise kokku puutusid ja seetõttu alguses kas naabri kaevu, veeautot, hiljem avalikku veevõtukohta kasutama pidid, tuli välja, et keegi ei mäleta samas, millal need asjad täpsemalt juhtusid.

Valgust sündmuste võimalikule käigule annavad Tolli 15 elaniku Iraida Võrgu aastakümnete tagused märkmed, millest selgub, et seoses majaehitusega rajati toona Moskva 13 aadressi kandnud krundile 1953. aastal kaev. Kolmteist aastat hiljem on selle reostumise tõttu puuritud uus kaev. “Tarvitame oma kaevu vett,” kirjutab perenaine 11. jaanuaril 1966.

Vaid kaks aastat hiljem oli aga ka uus kaev reostunud ja vett hakati pangedega tassima kaevust Pikk tänav 10, kus praegu asub perearstikeskus. 1969. aastal veeti tänavale tsentraalne veetrass ja 1970. aasta 11. mail kirjutab Iraida, et perepoeg hakkas kaevama kraavi. 17. mai õhtul kell 10 oli puhas vesi toas.

Põhjaveereostuse algusest saab mingit aimu ka toonaseid ajalehti sirvides. Näiteks 17. oktoobril 1964 ilmus Kommunismiehitaja tagumisel küljel Kingissepa Kommunaalmajanduse ja Elukondliku Teenindamise Osakonna lühiteade selle kohta, et seoses vesivarustuse torustiku paigaldamisega on Kingissepa Ehitusvalitsusele antud luba sulgeda Torni tänav 15. oktoobrist kuni 24. detsembrini. Järgmise aasta 22. septembril leiame sama lehe tagaküljelt veel lakoonilisema teate, et seoses vesivarustuse ehitustöödega suletakse 23.–25. septembrini autoliikluseks Võhma tee Kellamäe–Unimäe vahelisel lõigul ja ümbersõit toimub Upa–Kaarma kaudu. Ehk siis 1960. aastate keskpaigas käis juba töö uue veehaarde rajamiseks Unimäele ja torustiku ehitamiseks linna.

Nooda sõnul valmis Unimäe veehaare kuuekümnendate aastate lõpus. Selle rajamiseks tehti ühe kilomeetri raadiuses viis puurkaevu, mis ehitati korralikult välja ja võeti komisjoni poolt ka vastu. Vett hakkas neist andma siiski ainult kolm.

Kaevudele paigaldati pumbad, veetrass veeti Unimäelt mööda vana raudteetammi kuni piimakombinaadini ja sealt edasi mööda Pikka tänavat kesklinna. Piisava veesurve tagamiseks kerkis 1969. aastaks Tallinna tänava äärde veetornelamu. Selle ülemistel korrustel asus hiiglaslik veemahuti, mida öösiti Unimäelt täis pumbati. Päeval suure tarbimise ajal pidi see kompenseerima Unimäe pumpade nappivat jõudlust.

Noot meenutab, et tollal veel süvaveepumpasid kasutusel ei olnud ja vett tõstsid maa seest välja pindmised tsentrifugaalpumbad. Alatasa oli probleeme nende tihenditega, mis kippusid vett läbi andma.

Üks puurkaev ja pumbamaja oli ka Vallimaa ja Torni tänava vahelisel haljasalal, kus praegu asub parkla. See teenindas mõnda aega tsentraal- katlamaja, kuid suleti lõpuks nõrga jõudluse tõttu.