Päästke meie Schengen!

ALGUS: Pilt on tehtud 1985. aasta 14. juunil Schengeni külakeses, kus viis Lääne-Euroopa poliitikut allkirjastasid viie riigi viisavabaduse leppe. Vasakult Wim van Eekeln (Holland), Robert Goebbels (Luksemburg), Catherine Lalumière (Prantsusmaa), Waldemar Schreckenberg (Saksamaa) ja Paul De Keersmaeker (Belgia).
Schengenvisainfo.com

Säärase üleskutse tegid hiljaaegu ilma igasuguse irooniata Briti majandus-poliitilise nädalakirja The Economist eksperdid.
Nad on siiralt veendunud, et Euroopa viisa- ja passivaba tsooni ootab ees tume ja ebamäärane tulevik.

(https://www.schengenvisainfo.com/about-us/)

Mõni aeg tagasi ilmus The Economistis Schengeni viisaruumi ajaloo uuele etapile pühendatud pikem artikkel. Selle alguses meenutasid autorid hardumusega 1985. aasta 14. juunit. Artiklit illustreeris foto allkirjaga “Viis naerusuist poliitikut ühes paadis”.

See oli mälestus päevast, mil Belgia, Holland, Luksemburg, Prantsusmaa ja Saksa Liitvabariik sõlmisid ajaloolise kokkuleppe, mille kohaselt hakati järk-järgult kaotama riikide vahel olevat piirikontrolli. Toona oli see üpriski tagasihoidlik algus ettevõtmisele, millest tulevikus pidi saama Euroopa Liidu kõige märkimisväärsem saavutus.

Lugejale teadmiseks, et Schengeni leping on oma nime saanud samanimelise Luksemburgi küla järgi, kus see dokument enam kui kolm aastakümmet tagasi allkirjastati. Kõnealuse kokkuleppega loodi maailma esimene passikontrollita riikidevaheline tsoon. Praegu kuulub sellesse tsooni 26 riiki, nende seas neli Euroopa Liitu mittekuuluvat riiki.

Nostalgilised mälestused

The Economisti ajakirjanikud kirjutavad, et ehkki Schengeni küla asub kõigest mõnekümne meetri kaugusel Saksamaa ja Prantsusmaa piirist, võttis aega, enne kui sealne elanikkond harjus oma kodukoha uue ajaloolise rolliga. Aastast 2010 töötab Schengenis Euroopa Muuseum (pr k Musée Européen Schengen), kus turistide tähelepanu köidab eriti kaks suuremat fragmenti kurikuulsast Berliini müürist. See on nagu omamoodi kontrast vabale liikumisele üle riigipiiride, mille Schengeni leping on seni taganud.

Muuseumi juhataja Martina Kneip ütles Briti ajakirjale, et kõige emotsionaalsemad on tavaliselt väljastpoolt Schengeni viisaruumi saabunud turistid. Tema sõnul oli Schengeni külake 2000. aastate alguses Ida-Euroopa elanike seas omamoodi palverännaku sihtkoht. Kommunismiikke alt vabanenud inimestele oli see ju vabaduse sümbol.

Praeguseks on aga Ida-Euroopast pärit turistide osakaal veidi vähenenud. Nende koha on nüüd hõivanud turistid Türgist, kes nii väga unistavad liitumisest Euroopa Liiduga ja jätavad muuseumi külalisteraamatusse südamlikke lugusid ning soove, tähendas Kneip.

Ühtse Schengeni viisaruumi algatajate peamine unistus oli takistamatu liikumine ühtses Euroopa majandusruumis. Nüüdseks on see paljuski realiseerinud, mistõttu on pea 1,7 miljonil inimesel võimalik sõita igal hommikul teise riiki tööle ja naasta õhtul turvaliselt koju.

Vestluses The Economisti ajakirjanikega meenutas Schengeni meer Michel Gloden oma noorusaega, mil piiridel kehtisid aeganõudvad ja tüütud passi- ja tollikontrollid. “Kui Lääne-Saksamaa piirivalvurid võisid sulle lahkelt lehvitada ja lasid inimesed vabalt üle piiri, siis Prantsusmaa sandarmid nägid oma automaatrelvadega välja üpriski hirmuäratavad,” tsiteerib Briti nädalakiri meeri sõnu.

Praegu elab Schengeni külas mitme rahvuse esindajaid ja neid riigipiiridel kehtiv kord rahuldab. Schengenis omal ajal sõlmitud kokkuleppe tulemusena on külake kantud maailmakaardile. “Kui ütled, et oled Luksemburgist, ei tekita see paljudes välismaalastes mingeid emotsioone,” rääkis Michel Gloden. “Kui ütled aga, et oled Schengenist, paneb see kõiki kohe naeratama ja nad teavad hästi, kus see maailmas asub.”

Kaduv romantika

Tänapäeval on aga kogu see romantika minevikku kadumas. The Economisti eksperdid märgivad, et Schengeni viisaruumi kohal ripub reaalne oht. Poliitikud, kes enam kui kolmkümmend aastat tagasi selle rajasid, kujutasid endale üsna hägusalt ette, et piiride likvideerimine viisaruumi sees nõuab ühtse viisaruumi välispiiride kohest tugevdamist.

Just see vajadus kerkis päevakorda, kui Euroopa Liidu lõunapiir sattus ebaseadusliku migratsiooni halastamatu surve alla.

Ebaseadusliku sisserände esimene laine leidis aset 2011. aastal, kui Euroopasse hakkasid nn Araabia kevade tõttu saabuma põgenikud Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast. Kuid juba 2013. aastal oli olukord sedavõrd teravnenud, et Schengeni viisaruum oli suisa kokkuvarisemise äärel. Sel aastal sisenes nn piirideta ruumi enam kui miljon migranti.

Nii mõneski Euroopa Liidu liikmesriigis põhjustas see põgenike küsimuste ja sotsiaalabiga tegelevate ametkondade töös suuri häireid, kirjutab The Economist. Kreeka, kuhu põgenikud esimesena jõudsid, oli valmis ühtsest viisaruumist peaaegu et lahkuma. Ka mitmed teised Euroopa Liidu riigid hakkasid oma piiridel taas kontrollpunkte üles seadma.

Tõsi, tänavuse suve esimesel poolel avalikustatud statistilised andmed näitasid, et Euroopa Liidus on langenud nii sooviavalduste arv varjupaiga saamiseks kui ka illegaalsete piiriületajate arv. Samas on aga Euroopa riikidesse saabunud pagulaste üldarv siiski vastuvõetamatu, olles palju suurem määrast, mida kümme aastat tagasi peeti lubatuks.

Seepärast ongi, jätkab The Economist, Schengeni ühtsesse viisaruumi kuuluvad kuus riiki ka täna säilitanud piirikontrolli. Mõned teevad seda vägagi karmilt, teised aga mõnevõrra pehmemalt.

Näiteks võib Belgia ja Prantsusmaa piiri ületav autoturist olla kindel, et teda ootavad ees minimaalsed takistused. Hoopis teistsugune on aga The Economisti andmetel olukord Taani ja Rootsi piiril. Kui üle Sundi silla Kopenhaagenist Malmösse sõita, tuleb arvestada sagedaste piirikontrollidega.

The Economist kirjutab, et Euroopa Liidu maade valitsused seisavad praegu raske ja keerulise valiku ees – kas teha kõik, et kaitsta oma rahvuslikku julgeolekut või alluda Brüsseli korraldustele ja reeglitele. Berliinis asuva teadusasutuse Stiftung Wissenschaft und Politik töötaja Raphael Bossongi arvates on aga loomulik, et säärase valiku ette pandud riikide valitsused langetavad otsuse riikliku julgeoleku huvides. Seepärast on ka vähetõenäoline, et eelpool mainitud kuus riiki oma nn ajutistest piirikontrolli meetmetest taganevad, seda vähemalt mitte lähitulevikus.

Usalduskriisi ohver

Kujunenud olukord on murelikuks teinud mitmed Ida-Euroopa riigid, näiteks Sloveenia ja Ungari, jätkab The Economist. Need riigid pelgavad, et Schengeni viisaruumi kokkuvarisemine tõukab nad Euroopa Liidus nn teisejärguliste riikide kategooriasse.

Lisaks on Schengeni viisaruumile saatuslikuks saanud Euroopas puhkenud usalduskriis. Põhja-Euroopa riikide valitsused ei usu näiteks, et Kreeka ja Itaalia kontrollivad oma riigipiire nagu vaja. Skandinaavias ja Briti saartel on paljud poliitikud veendunud, et peagi saabub aeg, mil Vahemere äärde jäävad riigid hakkavad rahulikult sisse laskma kümneid tuhandeid migrante, kelle ainus soov on saada osa Euroopa majanduslikest hüvedest.

Seepärast ongi paljudes Euroopa Liidu riikides puhkenud pagulastevastased väljaastumised, mida valitsused ei suuda kontrolli alla võtta. Näitena võiks tuua Saksamaa, kus Angela Merkeli juhitav valitsus ei suuda äärmuslasi ohjeldada.

Mõned Schengeni viisaruumi kuuluvad riigid on praegu migrantide tugeva surve all. Seetõttu on ka mõistetav nende soov suunata põgenikud Schengeni viisaruumi teistesse riikidesse, mille poliitikud on aga tasapisi hakanud piiritõkkeid püstitama.

Saksamaa siseminister Horst Seehofer on välja käinud plaani, mille kohaselt tuleks piir karmilt sulgeda kõigis neis paikades, kus on oodata migrantide tugevat survet. Nagu näiteks Alpides asuv Itaaliat ja Austriat ühendav Brenneri mäekuru. Samas on aga Itaalias juba praegu enam kui pool miljonit illegaalset migranti. Sealne valitsus on lubanud kõik need inimesed deporteerida. Kõige lihtsam oleks võimaldada neil vabalt liikuda põhjapoole – Austriasse ja Saksamaale.

Võimalikud arenguteed

The Economist kirjutab, et kui praegu võib Schengeni viisaruumis püstitatud piirikontrolle nimetada muret tekitavateks ning tulevikuperspektiiv tervikuna tundub süngevõitu. Seda juhul, kui rändekriisi ei õnnestu lahendada.

Brüsselis asuva Migratsioonipoliitika Instituudi teadur Elizabeth Collett on seisukohal, et tulevikus on võimalikud kaks arenguteed.

Esimene – tasapisi kehtestatakse kogu Schengeni viisaruumis piirikontrollid. Euroopa Liidu juhtidel tuleb sellega vaid nõustuda.

Ja teine – Schengeni suurest viisaruumist loobumine. Selle asemel tuleks Euroopa erinevates piirkondades taasluua palju väiksemad viisaruumid, näiteks Benelux, Skandinaavia riikide piirkond ja Pürenee poolsaare piirkond.

Lõpetuseks on aga Briti nädalakiri The Economist sunnitud tõdema, et Euroopat viimasel kümnendil tabanud ja Schengeni ühtset viisaruumi ohustava rändekriisi tekkes on suurel määral süüdi Euroopa Liidu suuremate riikide valitsused. Nii näiteks on Prantsusmaa ja Suurbritannia aktiivselt sekkunud Iraagi, Liibüa ja Süüria siseküsimustesse, mistõttu on neis riikides tekkinud poliitiline ebastabiilsus.

Kuid just nimetatud riikidest saabub Euroopasse kõige rohkem põgenikke. Seepärast võibki öelda, et tänapäeval on lääneeurooplastest paljuski saanud omaenda ebaõige poliitika pantvangid.


MIS SEE ON?

Schengeni viisaruum – ala Euroopas, kus Schengeni kokkuleppe alusel on kaotatud riikidevaheline piirikontroll. See-eest on aga ühtsesse viisaruumi kuuluvad riigid kohustatud tugevdama piirikontrolli riikidega, mis ei ole Schengeni leppega liitunud.

Praegu kuulub Schengeni viisaruumi 26 riiki, neist suurem osa Euroopa Liidu riike ja neli Euroopa Liitu mittekuuluvat riiki – Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits. Kuus Euroopa Liidu riiki Schengenisse ei kuulu. Neist neli – Bulgaaria, Horvaatia, Küpros ja Rumeenia – on juriidiliselt kohustatud viisaruumiga liituma ja teevad praegu selleks ettevalmistusi.

Kaks Euroopa Liidu riiki – Suurbritannia ja Iirimaa – osalevad Schengeni koostöös osaliselt (politseitöö, võitlus uimastite vastu ja kaasatus ühtse teabesüsteemi loomisse). Kolm Euroopa miniriiki – Monaco, San Marino ja Vatikan – kuuluvad Schengeni viisaruumi de facto.

Schengeni alal elab ühtekokku üle 400 miljoni inimese ja selle suurus on 4 312 099 km2. Iga päev ületab ainuüksi töölesõiduks viisaruumi kuuluvate riikide piire 1,7 miljonit inimest. Aastas ületab aga viisaruumi kuuluvate riikide piire ühtekokku 1,3 miljardit inimest. Neist 57 miljonit ületab piire selleks, et transportida ühest riigist teise kaupu väärtuses 2,8 triljonit eurot. Ekspertide sõnul võimaldab piirikontrolli puudumine oluliselt vähendada kaupade transpordikulusid.

Lähemalt saab lugeda https://www.schengenvisainfo.com/about-us/

Print Friendly, PDF & Email