Mäng enne mängu ehk Kuidas sünnib teatritükk

Mis on enne kontseptsiooni? Kes peab kastanid tulest välja tooma? Milles peitub eduka tüki saladus? Saarte Hääl käis Kuressaare Linnateatri kulisside taga otsimas vastust nii neile kui ka mitmetele teistele küsimustele.

Osades:


Teatridirektor – Piret Rauk


Loomejuht – Aarne Mägi


Lavastaja – Peeter Tammearu


Kunstnik – Liina Unt


Lauli – Lauli Otsar


Jürgen – Jürgen Gansen

 
Markus – Markus Habakukk
Hääl – Mehis Tulk

ESIMENE PILT
Kabinet

HÄÄL: Ühes vanas raamatus öeldakse loomise kohta, et alguses oli sõna. Me ei tea, kas selleni viis üksindus, uudishimu või miski muu, millele me nime anda ei mõista. Küll aga teame, et teatris algab uue maailma loomine veel enne sõna. Teatritükki hakatakse looma mõttest.

LOOMEJUHT (Tema hääl on kahtlaselt sarnane sellega, mida kuuleb erinevate raadiojaamade vahekõllides): Materjali leiab nii kodusest raamaturiiulist kui ka raamatukogust.

DIREKTOR (Parimas loomeeas naisterahvas, kes võiks vabalt mõnes telesarjas mängida): Ammendamatu varasalv on Eesti teatriagentuuri andmebaas. Sealt saab materjali valida küll autori, küll tegelaste arvu järgi. Samas on sealsed näitemängud enamikus juba lavale toodud.

LOOMEJUHT: Tükk jõuabki teatrisse põhiliselt kahel moel. Võib olla näidend, millele hakatakse otsima lavastajat ja võib olla lavastaja, kellel on olemas materjal. Esimene küsimus on muidugi see, millist tükki me teha tahame, mida ootab publik. Me ise arvame, et teame, missugused teemad ja lood Saaremaa publikut köidavad.

DIREKTOR: Näitemängude temaatika puhul on paratamatu, et päris kõikidele ühekorraga meeltmööda olla on võimatu. On inimesi, kes ei tule põhimõtteliselt vaatama “Paljasjalgset Deborat”. Ja pahandavad, et miks me tegeleme mingi nõukaaegse luuletajaga. Aga siin tuleb märkida, et sageli on meie teadmised mingist teemast ülimalt pealiskaudsed.

HÄÄL: Teilt on kunagi küsitud, miks te vodeville ei tee?

LOOMEJUHT: Mul pole ühegi žanri vastu midagi. Aga iga hea asja eelduseks on hea algmaterjal, hea lavastaja ja hea trupp. Kuna ühtki vodevilli meil seni välja pole tulnud, siis järelikult ei ole me sobivat materjali leidnud.

DIREKTOR: Kui teatris on palgal näitlejad, siis tihtipeale lähtutakse tüki valikul just trupist. Et neil oleks väärilist tööd ja rolle. See oli ka oluliseks argumendiks näiteks “Antigone New Yorgis” ettevõtmisel. Lisaks on lavastaja Peeter Tammearu väga hea näitleja ja näitejuht. Käimasolevas lavastusprotsessis saavad noored näitlejad kindlasti väga suure kogemustepagasi.

PILK JÄRGMISES AASTAS: Teatridirektor Piret Rauk ja tema asetäitja loomealal Aarne Mägi (alumiselt fotol) tegelevad juba tuleva aasta repertuaariga.

LOOMEJUHT: Kuressaare Linnateatri eripära on see, et sageli tuleb näitlejaid väljast juurde palgata. Minu meelest rikastab see üldist pilti. Läbi aastate on näod vaheldunud, aga näiteks Andres Raag on meil peaaegu juba et püsinäitleja. Aastas teeb kaasa ühes, vahel isegi kahes loos.

HÄÄL: Etenduse tee ideest, materjali leidmisest kuni lavale jõudmiseni on ajaliselt väga erinev ja võib kuuldavasti aega võtta isegi üle aasta.

LOOMEJUHT: Jah. Näiteks kaks nädalat tagasi sõlmisime kokkuleppe lavastaja Aleksei Bessegoviga Venemaalt, kes toob tuleval suvel siin lavale Aleksandr Ostrovski näidendi “Hiline armastus”. (Tegu on vähetuntud näidendiga. Eestis mängiti seda viimati 1950. aastatel, venelastel on küll film Innokenti Smoktunovskiga peaosas, aga ikkagi ei tunta seda materjali nii hästi, kui Ostrovski teisi näidendeid, nagu “Kaasavaratu” või “Hundid ja lambad”. 2015. aastal etendus Tallinna Kuldsel Maskil kõnealuse näidendi põhjal valminud Moskva Draamakunstikooli etendus, mille autor oli Dima Krõmov.)

Järgmisel nädalal esietenduva näitemänguga “Antigone New Yorgis” algas toimetamine aasta tagasi sügisel. Eeloleval kevadel lavale jõudev tükk tööpealkirjaga “1919”, mille kirjutab Urmas Lennuk ja lavastab Raivo Trass, võeti ette juba möödunud aasta lõpus.

DIREKTOR: Aeg, mis puudutab repertuaari otsimist ja kokkuleppeid lavastajatega, on kokkuvõttes ikka üsna pikk. Aga teinekord tuleb väga kiiresti tegutseda. Mäletan, kui 2006. aastal teatrijuhina tööle asusin, oli siin täielik nullseis. Ühtegi lavastust ei olnud, ühtegi kokkulepet ei olnud. Käis jutt üksnes mingist hämarast Kaali järve projektist. Siis tuli küll puusalt tulistada.

LOOMEJUHT: Näidendi kohta seab teater alati kindlad tingimused, mis puudutavad dekoratsioonide suurust, palgafondi ja mitmeid muid nüansse. Meie jaoks on oluline kriteerium materjali valikul ka see, et näitemänguga peab saama anda külalisetendusi ehk kogu asi peab mahtuma bussi ja järelkärusse.

(Hakkab kõlama James Q. Richi ja Boots Randolphi “Yakety Sax”, läheb pimedaks.)

TEINE PILT
Tuba. Auto. Ükskõik milline suvaline koht

HÄÄL: Lavastajat võiks võrrelda kapteniga, kellele reeder ehk teater on usaldanud väärtusliku lasti, mis tuleb turvaliselt sihtsadamasse toimetada. Kui laevakamba saab kapten ise valida, siis merereis võib olla täis ootamatusi. Alates ekslikust ilmaprognoosist, lõpetades mässava meeskonnaga.

LAVASTAJA (Tema selgest jutumaneerist aimub kogenud näitlejat): Kõigepealt algab töö tekstiga, selle toimetamine. Viimasel ajal on kukkunud välja nii, et tõlkest ei jäägi suurt midagi järele. Tõlkijad tahavad anda edasi autori mõtet, kuid laval esitamiseks ei pruugi see alati sobida. On vaja suupärasemat ja kõnekeelsemat varianti. Vahel lisad meelega isegi vigaseid sõnu ja vorme, mida keeles tihti kasutatakse.

Siis hakkad otsima kunstnikku. Palju sõltub sellest, kas lavakujundus on etteantum või lahtisem. Ilus oleks, kui saaks nii, et proovid juba käivad ja vaatad, mis sellest areneb, ja siis vaatad, mida vaja on. Aga seda aega paraku pole. Tihti müüakse saalid välja veel enne, kui lavastaja on tekstigi läbi lugenud.

(Samal hetkel lähevad etenduse piletid Ene Pärteli klahvivajutuse peale Piletimaailma müügisüsteemi kaudu vabamüüki. Taustaks hakkab kõlama Vitamiini “Veel üks pilet”.)

Muusikalise kujundusega on nii, et vahel on tarvis lasta see kirjutada, vahel saab juba olemasolevat muusikat kasutada. Mõnikord on nii, et alguses arvad, et polegi eriti midagi vaja, kuid siis avastad, et siia on mingit heli vaja ja siia mõnda efektikest…

Sa pead teadma, mida tahad teha, aga kuidas see kõik välja nägema hakkab – selleks ongi proovid. Vastasel korral võiks tüki lavale tuua viie-kuue päevaga. Kui näitlejatel tekst peas on.

HÄÄL: Etenduse edu sõltub näitlejate valikust üsna palju.

LAVASTAJA: Kindlat retsepti siin pole, teed rohkem kõhutunde järgi. Vahel jõuab ka info, et mõni näitleja tahaks ise midagi teha. Kui kindlat näitlejate koosseisu pole, siis üle Eesti teatritest neid kokku otsida on üsna keeruline. Raske on vabu päevi leida. Siin tuleb alati mingeid kompromisse teha ja suuta koostada õiged töögraafikud. Etendused on tänapäeval läinud väga täpseks, niisama uimerdamist laval ei toimu. Ei saa enam nii, et lähen ja tuletan midagi meelde.

HÄÄL: Töö näitlejatega on lavastaja jaoks kõige magusam ja kirgastavam tegevus.

LAVASTAJA: Kui tegu on kogenud inimestega, siis on huvitav vaadata, kuidas nad teineteist kokku poksivad, ja vastupidi, kui laval on nooremad, kelle puhul sa tunned, et saad neile midagi anda ja juurde õpetada.

HÄÄL: Staarid ja primadonnad – kas õnn või õnnetus?

LAVASTAJA: See loksub ruttu paika ja inimesed saavad aru, et iga nööbi jaoks polegi igal pool õmblejat. Veel enam, vahel tuleb ise väikeseid dekoratsioonide vahetusi teha. Näitleja ei pea ennast enam ammu mingiks imeinimeseks, kuigi sisemiselt on tal nina teinekord üsna püsti. Ja vahel väliselt ka. See käib populaarsusega kaasas. Aga teatrimajas kukuvad need maskid päris kiiresti. Kelle ees sa seal ikka siis eputad.

(Jääb sügavmõtteliselt kaugusse põrnitsema. Lõpuks läheb pimedaks, kaugusest kostab nõrka kõuemürinat.)

KOLMAS PILT
Tühi ruum toolidega

Istuvad Markus, Lauli ja Jürgen, kusagile on kadunud Risto ja Tanel.

HÄÄL: Näitlejatel ikka tööd praegu jagub? Kas rollipakkumistest öeldakse ka ära?

MARKUS: Kui tuleb viimasel hetkel, siis peab ära ütlema. (Kui ruugepäine ja õrna habemeviiruga Markus ei kõneleks eesti keeles, võiks teda kergesti pidada vahetusõpilaseks Iirimaalt.)

LAULI (Bamby-pilguga habras piiga, kes on tegelikult vastupidav nagu kirjaklamber): Kui oled palgaline näitleja, siis omas teatris ära ütelda väga ei saa. Aga väljastpoolt pakkumised sõltuvad sellest, kas on aega või mitte.

JÜRGEN (Särasilmse itaallase välimusega muhe sell): Mina vaatan kõigepealt, kas soovitud periood on vaba. Kui see sobib, siis küsid materjali lugeda. Aga mina ei ole pidanud väga palju ära ütlema. Noore näitleja jaoks on kõiki asju hea teha.

MARKUS: Pakkumisi tuleb üle Eesti. Tundub, et tööpuudust näitlejatel Eestis ei ole.

LAULI: Samas on vabakutselisi, kellel pole üldse tööd. Aga ma ei tea, millest see sõltub.

SAŠA JA ANITA: Jürgen Gansen ja Lauli Otsar.

MARKUS: Kes kellega klapib, kes kellega käib.

HÄÄL: Näitlejal on enamasti mitmed erinevad tööd käsil. Kas ümberlülitumine eri maailmade vahel on keeruline?

LAULI: See käib töö juurde. Maailmad on erinevad ja jooksevad harva kokku. Aga praeguses tükis on üks lause küll, mida ma ütlen täpselt samamoodi, kui ühes teises tükis. Siis tekib korraks küll kerge tõrge.

JÜRGEN: Eks selleks ongi prooviprotsess üsna pikk, et sa harjutad asja nii sisse, et see segi minna ei saa. Samas meil on Lauliga küll mitu lavastust, kus tuleme sarnase tekstiga sisse ja iga kord käib lõksakas läbi: kumma lausega ma nüüd edasi lähen. Ma võin öelda, et väga keeruline on siis, kui samaaegselt oled osaline kahes erinevas prooviprotsessis.

POLITSEINIK: Risto Vaidla.

HÄÄL: Kas saab näitlejate ja lavastaja egosid silmas pidades kasutada prooviprotsessis kõnekäändu “targem annab järele”?

LAULI: Mina näitlejana võin igasuguseid asju tunda ja tahta, kuid lavastaja näeb tervikut. Selles mõttes olen mina näitleja, kes usaldab lavastajat. Kui tema suunab mind, siis ta aitab mind. Ta tahab head lavastusele kui tervikule.

JÜRGEN: On olnud protsesse, kus lavastaja ütleb väga vähe. Mind see ei rahulda. Ma tahan teada, kas asi töötab või ei tööta. Mulle meeldib pigem see, kui lavastaja sekkub rohkem ja teab väga täpselt, mida ta tahab.

(Kõik ära. Tulevad Svetlana Mets ja Helve Tiidus ja löövad lava läikima. Taustaks “Koristaja laul” ansamblilt Kontor.)

NELJAS PILT
Kostümeerija töötuba

HÄÄL: Peter Brooki järgi piisab sellest, kui on olemas mingi tühi ruum, keegi läheb läbi selle ruumi ja keegi vaatab teda. See ongi juba teater.

KUNSTNIK: Enamasti on kõikide näidendite alguses olustiku ja atmosfääri kirjeldus. Aga sellest ei pea kinni pidama. Kunstnik peab arvestama, et lavakujundus on ühtpidi tegevusruum näitlejatele, teistpidi publiku jaoks atmosfääri looja. Lisaks peaks kujunduses olema potentsiaali kõneleda vaatajatega ka mingite kujundite kaudu, et lavastus toimiks erinevatel tasanditel.

Võti iga erineva etenduse kujunduse lahenduseks tuleb iga kord uuesti leida. Ei ole ühte valemit. Tihtipeale ei oska ka lavastajad sõnadesse panna, millest üks või teine lugu on. Ja vastupidi, kui asi on liiga selge, siis tekib jälle küsimus, milleks mind vaja on.

HÄÄL: Kui vaba on teatrikunstnik oma loometöös?

KUNSTNIK: Teatriti on see erinev. Kujunduse loomisel on oluline koostöö lavastajaga. Kunstniku ettekujutus ja lavastaja tõlgendus tükist peavad omavahel klappima. Ühtpidi on hea lavastajat tunda, aga teistpidi on väga põnev kohtumine uue lavastajaga. Sa ei tea, mida ta mõtleb. (Peeter Tammearuga on Liina Unt teinud Kuressaares juba kolm lavastust.) Eks sa otsid ideed, mis vastab näidendile ja konkreetsele lavaruumile. Kuressaare teatri eripära on see, et käiakse väljasõitudel. Lavastust peab saama mängida ka teistes ruumioludes.

MUSTAS KASTIS: Enne dekoratsioonide tegelikku ehitust paneb kunstnik Liina Unt tulevase mänguruumi kokku jooniste ja maketina.

HÄÄL: Natuke sassis ja boheemlaslik töökeskkond võib olla üsna inspireeriv.

KUNSTNIK: Kuressaare Linnateatris meeldib mulle see, et ma tulen oma joonistega ja Laivi (teatri kostümeerija Laivi Koppel) hakkab neid edasi tõlgendama. Ta loeb välja mingi karakteri ja hakkab lähtuvalt sellest otsima. Et meie lavastustel enamasti kostüümikunstnikke ei ole, on Eesti väiksuse teema. Seetõttu teevad kunstnikud nii lavakujunduse kui ka kostüümid.

HÄÄL: Kas aeg võib olla kunstniku vaenlane?

KUNSTNIK: Rodin ütleb, et inspiratsiooni pole olemas. Minu meelest tähendab see, et ei saa istuda ja oodata, millal inspiratsioon tuleb ja sa oled äkki valgustatud. Kujundamine on pidev töö, ma pean olema avatud kõikvõimalikele impulssidele. See on pidev otsimine. Idee võib tulla ühest varjust, mille puuoks maapinnale heidab. Need hetked tuleb lihtsalt üles leida. Selles mõttes pole ajahätta jäämist olemas.

HÄÄL: Mingit autogrammi või meistrimärki teatrikunstnik oma töödesse ei poeta?

KUNSTNIK: Pigem mitte. Hirm ennast korrata on kummitav. Vajadus olla originaalne, ennast ületada ja teisiti teha on tugev. Ma annan endale aru, et mul on oma käekiri ja kindlasti on lavastajaid, kes mind selle pärast kutsuvad. Mul on kolm korda elus ette tulnud, et olen pidanud sama materjali teist korda kujundama. See oli ikka tõsine pusimine.

(Töötuba läheb pimedaks. Saalis klopib lavameister Ahto Matt tunked puhtaks. Väljaspool teatrimaja algab uue lavastuse reklaamikampaania.)

VIIES PILT
Tühi lava

HÄÄL: Mis näitleja prooviperioodil kõige rohkem rööpast välja viib?

LAULI: Kui ei tule välja!

JÜRGEN: Enda suutmatus.

LAULI: See on õudne, kui iseendale jalgu jääd.

JÜRGEN: Kui tunned, et partner on sammu võrra eespool ja ei saa edasi minna, kuna sinul mingi asi välja ei tule. Või kui sul ei ole tekst peas.

MARKUS: Kui tekst jääb jalgu, siis on ikka väga vastik olla.

HÄÄL: Teksti saab harjutada 24/7.

MARKUS: See on, jah, prooviperioodil igaõhtune unejutt.

KODUTU: Tanel Ting.

LAULI: Isegi kui ei taha, siis magama jäädes tabad end ikkagi tekstile mõtlemast.

MARKUS: Ja tihti jääd mingi ühe koha peale ketrama.

LAULI: Ma olen unes ikka terve tüki läbi mänginud. Tavaliselt mingi nädal enne esikat.

JÜRGEN: Aga mina pobisen teksti näiteks bussis sõites. Katsun omaette nurka pugeda, aga vahel tajun, et inimesed vaatavad natuke imelikult.

HÄÄL: Mis lavastajat proovides kõige rohkem närvi ajab?

LAVASTAJA: Lavastajal tiksub paratamatult kuklas kell, mis ütleb, millal asi peab valmis olema. Ehk siis: tekst peab peas olema. Kui näitleja on ikka ninapidi tekstiraamatus, siis on talle ka väga raske märkusi teha. Kärsitus on lavastaja üks kõige hullemaid vaenlasi. Näitlejal on vaja eksida, proovida, valed käigud ära teha. Siis saab talle öelda, et saad isegi aru, et nii ei ole hea. Samuti on miljon pisiasja, et lavastus kui tervik kokku jookseks. Viimane spurt on väga intensiivne, siis tuleb lavastus ühes valguse ja heliga nagu pusle kokku saada. Ja lõpuks on oluline, et tükki saab ka pärast valmimist mängida. See kõik ei lähe päris ilma pingeteta.

(Lavale lükatakse rullmassaažiaparaat. Valgus- ja helitehnik Tarmo Matt paneb muusikalise kujundaja Feliks Küti märguande peale mängima Sven Grünbergi pala “Ball” filmist “Hukkunud Alpinisti hotell”. Aparaadi juurde võetakse järjekorda. Läheb pimedaks.)

VIIMANE PILT
Pime teatrisaal

Elen Pärtel-Saar on suunanud saalipersonali oma positsioonidele. Piletimüüja Tiiu Villsaar paneb kassasahtli rahulolevalt lukku. Leena Mölder keerab teatrikohviku ukse lukust lahti.

HÄÄL: Eesriide avanemine esietendusel on kui kingipaki paberi purukskäristamine. Selles on nii vaataja kui ka lavastaja ootust. Üks tahab teada, mis on pakis, teine seda, kuidas paki avaja reageerib.

RÜPERAALIS: Lisaks sõnadele, liikumisele ja dekoratsioonidele koosneb teatrilavastus veel ka valgusest, helidest ja failidest. Lavastaja Peeter Tammearu (vasakul), heli- ja valgustehnik Tarmo Matt ja helikujundaja Feliks Kütt sätivad etenduse elemente oma kohale.

LAVASTAJA: Minu seisukoht on, et esietenduseks peaks tükk ikka valmis saama ja pärast seda ise edasi elama. Iseasi, kuidas ta elab. Kas natuke kasvab ja läheb paremaks või hakkab hoopiski lagunema. Seda on tükki tehes muuseas näha, kummale poole ta kalduma kipub ja eks lagunemist tuleb püüda ikka ära hoida. Ega töö tükiga päris esietendusega ära ei lõpe. Aga kui esietendusel on asi ikka väga mage, siis loota, et mängides sünnib ime, väga ei maksa. Ta peab olema ikka publikuküps. Ja kui ei ole välja tulnud see, mida tahtsid, siis saab lavastaja süüdistada vaid iseennast.
Lavastajad on erinevad, aga eks oma tükkidel hoitakse ikka silma peal. Mõni rohkem, mõni vähem. Kuid ega uusi tükke ei saa ka teha, kui vanades liialt kinni istud.

HÄÄL: Millal saab ühe tüki kujundus lõplikult valmis?

KUNSTNIK: Proovides katsetame, kas see töötab. Aga ise olen püüdnud, et pärast kontrolletendust enam midagi ei muuda. See oleks kuidagi ebaviisakas näitlejate suhtes. Kui muuta, siis nii, et see mängimist ei mõjuta ja tihtipeale on need asjad, mida näen ainult mina.

HÄÄL: Millal näitleja jaoks tükk valmis on?

LAULI: Minu jaoks kusagil viienda ja kümnenda etenduse vahel. Siis julged juba hakata siia-sinna katsetama. Esietenduseks tahad tüki n-ö valmis saada.

JÜRGEN: Esietenduse publik on väga tähtis.

MARKUS: Kui tuleb positiivne vastukaja, siis see julgustab.

LAULI: Ükski tükk ei saa valmis publikuta.

HÄÄL: Kas publiku reaktsioon on alati ootuspärane?

KIRP: Markus Habakukk

JÜRGEN: Mõnes komöödias on küll nii, et ootad mingi koha peal, et seal peaks hästi minema, aga kord läheb ja siis jälle ei lähe.

MARKUS: Tekivad hoopis uued kohad. Aga proovides selle peale küll ei jõua mõelda.

LAULI: Minu jaoks on õudne, kui oled tükki mänginud kümme-kakskümmend korda ja on kindlad kohad, kus erinev publik on päris kindlasti naernud. Ja siis tuleb äkki üks etendus, kus selle koha peal mitte keegi ei naera. Siis tõmbab seest ikka väga külmaks. Et mis mõttes? Mis juhtus?

HÄÄL: Seda ei saa te kunagi teada.

(Muusika. Pimeduses on kuulda, kuidas eesriie kerge kahinaga avaneb.)

Print Friendly, PDF & Email