Ukraina sakslasest sõdurpoiss nõukogude spioonina Saaremaal (1)

SAKSA SÕDURID poseerivad 1941. aastal sügisel Saaremaa lennuväljal põlenud Vene pommilennukiga. Kas tegemist on Kogula lennuväljaga, kust kuu aega varem startisid Berliini pommitama läinud Nõukogude õhuässad, on teadmata.
Foto: 10otb.ru

1941. aasta oktoobri algus oli Kärlal võrdlemisi rahulik. Kiriku taga elava lesknaise Liisa Lõbu pere valmistus magamaminekuks. Sõja tõttu, nagu igas teiseski peres, olid meeled veidi häiritud, kuid lahingud käisid alles kuskil Lihula all.

Äkki koputati tasa aknale.

“Kes seal on?” – “Jumala nimel, laske sisse,” kõlas vigases eesti keeles vastus. Jumala nimel – see avas selles kodus igaühe ees ukse. Sisse astus noor madrus. Seletas, et on sõjast väga tüdinud ja palub varjupaika. Pealegi on ta rahvuselt sakslane ega taha suguvendade vastu relva tõsta.

Pereema Liisi küll tundis, et see on seadusevastane, kuid haledus nooruki vastu võitis.

Nädal aega hiljem, kui sakslased jõudsid Saaremaale, võttis Heinrich Goldate neid nagu oma armsaid suguvendi vastu: “Olen sakslane, ehkki sündisin Odessa lähedal, teenisin mehaanikuna Nõukogude lennuväljal, aga aitasin teid. Tahan töötada Suur-Saksamaa hüvanguks.”

Sakslaste välirohelist talle selga küll ei antud, kuid püss suruti pihku. Ta võitis kiiresti sakslaste usalduse. Noormees laulis hästi ja luuletas nii saksa kui ka vene keeles. Heinrich õppis kiiresti eesti keelt ja sakslased hakkasid teda peatselt kasutama tõlgina.

HEINRICH HOD punalipulise Balti laevastiku õhujõudude võitlejana. Repro Odessa ajalehest Znamja KommuNIZMA /KOMMUNISMIEHITAJA

Mis juhtus lennukitega?

Kogulas oli sakslastel eriotstarbeline lennuväli, kuhu Heinrich Goldate võeti tehnikuna tööle. Noore tehniku ja lennuvälja teenindava ohvitserkonna vahel tekkis peagi usalduslik sõprusvahekord.

Aeg-ajalt aga häirisid lennuvälja juhtkonda pahandused. Oli juhtumeid, kui Kogulast õhku tõusnud lennukid ei tulnud baasi tagasi. Mis nendega juhtus? Luureandmetel õhulahinguis nad ei hukkunud, meri aga oma saladust välja ei andnud. Gestaapo haistis, et midagi on korrast ära. Berliinist lendas õhujõudude peakorterist kohale kõrge SS-lane. Peakorteri esindaja raevutses, lennuvälja juhtkonnale olid need mustad päevad, kuid kedagi kahtlustada ei osatud.

Milliste ettekannetega kõrge ülemus Berliini tagasi lendas, jäi teadmata. Tema lennuk koos piloodi, tentsiku, sekretäri ja tema endaga leidis haua Balti meres. Kogula lennuvälja juhtkond kadus ja lennuvälja enam nii intensiivselt ei kasutatud.

1942. aasta märtsi hilisõhtul koputati Jõe külas Liisa Vahtramäe uksele. Vanainimene pidas väikest talukohta koos paarikümneaastase tütretütre Aino Ulmiga. Aino küünitas aknast vaatama ja kohkus: “Vanaema, see on va Goldate. Tuli vist sakslastega mulle järele.”

Aino oli sõja eelõhtul astunud kommunistlikusse noorooühingusse, kuid tagasihoidliku tüdrukuna ta oma maailmavaadet kuulutanud ei olnud. Ennast kogudes vastas tüdruk, et nad ei julge nii hilja kedagi sisse lasta. Kui on asja, tulgu päeval. Nagu taibates, rahustas väljasolija neiut: “Ärge kartke, siin pole ühtegi sakslast, olen üksi. Mul on tarvis teiega ajada juttu väga tähtsas isiklikku laadi asjas.”

Heinrich lasti sisse ja ilma pikema sissejuhatuseta asus ta asja juurde: “Mulle on vaja usaldusväärseid inimesi ja tean, et teid võib usaldada.” Mees teatas, et tal on peidus väga tähtsad dokumendid ja ta soovib, et pererahvas annab need üle Nõukogude julgeolekumeestele, kui nood Saaremaale peaksid jõudma. Goldate seletas Ainole, et teda kahtlustatakse hiljutises lennuavariis ja ta kardab, et sakslased võivad ta vahele võtta. Samal ööl näitas ta Ainole, kus asuvad mitmesugused märkmed ja dokumendid ning Aino sai teada ka tema õige nime. Dokumendid olid peidetud roostevabast metallist karbikesse ja kaevatud maasse.

Lennuavarii juurdlusel selgus, et Goldate oli viibinud ka Berliini lennanud lennuki juures. Noor tehnik lükkas kõik süüdistused külmavereliselt tagasi. Kuid tema ja sakslaste vaheline usaldus oli halvatud. Kas Goldate oli kõrge SS-lase hukkumise tõeline süüdlane? Aino Ulm tunnistas paarkümmend aastat hiljem, et Heinrich kinnitas talle 1944. aasta kevadel: “Jah, mina rikkusin sakslase lennuki mootori ja just selle arvestusega, et lennuk kukub mere kohal alla.”

Pärast lennuvälja personali hulgas tehtud puhastust viidi ka Heinrich Goldate üle Sõrve. Väidetavalt “grupi seltsimeeste” abiga õnnestus tal aga suve lõpuks Kärlale naasta. Seal hakkas ta looma sidemeid kohalike inimestega, kes tundsid sümpaatiat nõukogude võimu vastu. Paljud arvasid alguses, et ta on gestaapo nuhk, kuid pikapeale usaldus kasvas ja talunikud said aru, et ta on “oma inimene”.

LENDLEHED KÄRLALT: Eesti riigiarhiivis säilitatavates Eesti Julgeolekupolitsei arhiivikaustades aastatest 1942–1943 Kärla vallamaja seinalt leitud plakati kohta infot ei leia. Saaremaalt leiti neil aastatel lendlehti üldse vaid mõned üksikud. Näiteks 8. mail 1942 raporteeris Saaremaa prefektuuri poliitilise politseiala juhataja poliitilise politsei inspektuurile neljast Kärla lennuvälja ümbrusest leitud lendlehest. Need visati alla lennukitelt, mis ööl vastu 2. maid üle Saaremaa lendasid.
RIIGIARHIIV

Saatuslikuks sai plakat

Ühel ööl 1942. aasta lõpul ilmus Kärla vallamaja seinale suur plakat, millele oli suurte tähtedega maalitud erkpunane tekst “Mõrvarid, tasumistund läheneb!”.

Eellugu sellele oli järgmine: 1941. aasta lõpul hukati Kärla surnuaia taga neli vangi langenud punaarmee komandöri. Kohtuotsuse tegid sakslased, selle täideviimine usaldati neljale kohalikule omakaitsemehele. Kohtuotsuse täideviimise juurde kutsuti tõlgina Heinrich Goldate. Omakaitsemeeste näod jäid Goldatele meelde ja juba enne Sõrve minekut hakkas ta uurima, kes need olid. Kui ta tagasi saabus, sai ta nimed teada. Hukkamise aastapäeval ilmuski vallamaja seinale plakat, mida aitas Heinrichil Aino kodutalu tagatoas valmistada tema kamraad Sulev Põldmaa.

Plakat ajas omakaitsemehed marru. Murti pead, kes võis sellega hakkama saada, kuid vastust ei saadud. Kuid samal ajal hakkasid keelekandjad sosistama, et Goldate pole mees, kelleks teda peetakse. Kohe pärast plakati ilmumist kutsuti ta vallamajja. “Kes te olete, Heinrich Goldate?” küsisid omakaitsemehed. Kas ta plakatist midagi teab? Heinrich eitas.

Jaanuaris kutsuti Heinrich Goldate ja Aino Ulm Kuressaarde gestaaposse ülekuulamisele. Goldate lükkas kõik süüdistused tagasi ja pääses esialgu puhta nahaga.

Ühel 1943. aasta märtsikuuööl taoti jälle Vahtramäe pere uksele. Läbiotsimistega oldi seal juba harjutud. Viimastel kordadel oldi huvitatud salajasest relvalaost. Seekord tuldi aga Heinrichile järele ja kästi isiklikud asjad kaasa võtta. Mees viidi gestaaposse, kuid jälle ei suudetud midagi tõestada.

Kärlale teda enam aga tagasi ei lastud ja anti Karja kodumajanduskooli käsutusse majapidamistöödele. Juhataja Lisette Biskorb lubas iga tema sammu jälgida. Ta täitis oma lubadust ja saades teada Heinrichi mitmetest salajastest kadumistest, lasi mehe 1944. aasta kevadel Kuressaarde vangimajja viia. Sealt viidi ta omakorda tööle Roomassaare sadamasse. Sellest kuuldes plaanisid Kärla sõbrad tema vabastamist, kuid järjest sagedamini sulgus tema taga gestaapo uurija uks. “Kes te olete, Heinrich Goldate?” küsiti nüüd juba saksa keeles.

Augustis 1944 seisis ta koos teiste saatusekaaslastega Järve liivaluidetel Saksa hukkamiskomando püssitorude ees.


Kes oli Heinrich Goldate?

Heinrich Hod sündis 12. augustil 1921 Odessas. Sõda tabas Odessa 35. keskkooli ja lennuspetsialistide kooli lõpetanud 20-aastase noormehe Heinrich Hodi Saaremaal. Ta oli Kogulas ajateenijana tegevteenistuses. Lennuväeosa, kus ta teenis nooremseersandina, kuulus Punalipulise Balti Mere Laevastiku õhujõudude koosseisu. Kui algasid lahingud Eestis ja peatselt tuli venelastel Saaremaa maha jätta, kutsus luureohvitser Hodi välja.

“Sa valdad suurepäraselt saksa keelt?”
“Just nii, seltsimees vanemleitnant!”
“On ettepanek jätta sind meie luurajana sakslaste tagalasse ja just Saaremaale.”
“Teenin töötavat rahvast!”

Hodile anti uued dokumendid ja sellest hetkest oli ta Heinrich Goldate. Põline sakslane kunagise saksa asunike Badeni asundusest Lõuna-Ukrainast. See mees teenis samas väeosas, kus Heinrich, kuid paljastati vastuluure poolt kui sakslaste spioon. Seda aga hoidsid venelased saladuses.

Salapärase nõukogude luuraja tausta hakati Saaremaa elanike kaasabil uurima 1959. aastal. Septembris ilmus ajalehes Kommunismiehitaja sõjamerelaevastiku arhiivi kaastöölise, kolmanda järgu kapteni Juri Tšernovi kirjutis pealkirja all “Tähelepanu, saarlased! Kes tundis Heinrich Hodi?”

Viis ja pool aastat hiljem kirjutas samas lehes nõukogude luuraja elust ja tema saatusest mitmeosalise järjejutu ajakirjanik Hugo Alter. Lugude nõukogude ajale iseloomulikku punatooni kõrvale jättes on tegemist huvitava ajaloolise tagasivaatega sõjaaegsele Saaremaale.

Kõmu nõukogude luurajast jõudis ka Välis-Eesti ajalehtedesse. 1959. aasta novembris kirjutas Hod-Goldatest ülemaailmne Eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja Võitleja pealkirja all “Sovjettide fantastiline saboteerija Saaremaal”. Võitleja märkis, et “mõnel määral päris fantastilisena kõlanud” andmeid Heinrich Hodi tegevuse kohta olevat mereväekapten Tšernov saanud kommunist Ella Mui käest. 1966. aastal ilmus eestikeelse ja võrreldes esimese trükiga oluliselt täiendatuna Juri Tšernovi raamat “Nemad kaitsesid Lääne-Eesti saari,” kus oli ka peatükk Heinrich Hodi elust.

Print Friendly, PDF & Email