Liigub, loob ja lehvitab. Tervituseks Ungarist

Ideed tulevad iseenesest: Mari-Liis saab inspiratsiooni elust enda ümber.
Foto: ERAKOGU

Kaheksa aastat Budapesti melu nautinud saarlane Mari-Liis Nemes paneb igapäevaelu detailid oma autoriehete sisse.

1997. aastal Kuressaare gümnaasiumi lõpetades poleks Mari-Liis – toonase perenimega Sink – osanud uneski aimata, et ühel heal päeval elab ta Ungari pealinnas Budapestis, kasvatab kaksikuid ning tegutseb ehtekunstnikuna. Ometi just nii läks.

Mari-Liisi kunstihuvi välguna selgest taevast siiski ei tulnud. Selles, et Kuressaare tüdrukust kunstnik sai, on kindlasti oma roll tema emal. Nimelt on ema Mare Sink pidanud kunstigaleriid ja on, nagu tütar ütleb, “läbi ja lõhki kunstiinimene”. Praegu tegutseb ema Kuressaares Maru äri perenaisena.

Mari-Liisi mõlemad vanaemad on aga eluaeg käsitööd teinud. “Ikka vaatan ja imestan, milliseid imeilusaid asju nad teinud on!”

Mari-Liis tunnistab, et ega ta “sellest kunstivärgist” lapsepõlves suurt midagi veel mõistnud. “Aga eks ma mingi pisiku ikka sain,” lausub ta. “Kindlasti on ema olnud mulle eeskujuks, et olla teistest teistmoodi. Mul ei ole isegi kõrvarõngaste paari, mis oleks ühesugused.”

Mari-Liisi sõnul on vanemad talle alati, lapsepõlvest saadik, andnud vabad käed. “Vahel mõtlen, et nad võinuksid olla veidi rangemad,” arutleb ta.” Mõnikord kipun asju pooleli jätma ja liiga kiiresti ühelt ideelt järgmise juurde hüppama.”

Kasvas üles tantsides

Ehitusinsenerilt isalt arvab Mari-Liis olevat saanud sümpaatia garaažide ja töökodade vastu. “Olen saepuru sees üles kasvanud,” märgib ta naljatamisi.

Kooli lõpetamisest on KG 19. lennu vilistlasel Mari-Liisil möödas juba 21 aastat.

“Kooliaeg oli mõnus, koolikaaslased ja klassijuhatajad alati toredad,” sõnab ta. Mingisuguseid suuri draamasid ta tollest perioodist ei mäleta. Pigem seda, et alati sai kokku hoitud, koos ka lollusi tehtud – nagu noored ikka.

“Pidusid ja tantsu oli palju, palju tantsukavasid sai välja mõeldud,” meenutab tantsuga üles kasvanud Mari-Liis, Hilja ja Kaarel Kiti ning Tiiu Haaviku õpilane.

Gümnaasiumis õppis Mari-Liis miskipärast majandus­klassis. “Klassikaaslased olid imetoredad – siiani suhtleme –, aga mulle meeldisid hoopis keeled ja tants.”

Kuna loomingulise Mari-Liisi jaoks on tantsimine looming ja kunst, läks ta 20-aastasena Saksamaale, et end tantsuõpetajaks koolitada.

“Kui üksi Saksamaale läksin, sain seal kiiresti aru, et ma küll oskan juba palju ja säran praktikas, ent enesekindlust võiks rohkem olla,” tunnistab saarlane. “Elu Saksamaal pakkus mulle uusi kogemusi ja avardas maailmavaadet.”

Saarlase hinnangul oli kolm aastat õpinguid tõsine higi ja vaeva nõudnud töö.

“On suur vahe, kas olla hea tantsija või olla hea õpetaja,” ütleb Mari-Liis, kes on õpetanud kõiki ladina-ameerika ja standardtantse ning käinud kodusaarelgi salsat õpetamas.

Mari-Liisi hinnangul on selles, kuidas toimuvad trennid Eestis ja kuidas Saksamaal, oluline vahe.

“Kui Saksa lastele trenne hakkasin andma, tehti mulle selgeks, et siin mängitakse, mitte ei higistata – see peab olema eeskätt lõbu! Ka sealsed tantsukoolid lähtusid põhimõttest, et inimestel oleks lõbus ja nad saaksid päevapingest vabaks.”

Hoidis lapsi ja soojustas põrandaid

Õpingute ajal pidas Mari-Liis äraelamiseks igasugu ameteid: oli lapsehoidja, messide hostess ehk võõrustaja, ettekandja. Saaremaa neiu paigaldas ehitusel isegi põrandasoojustust!

“Ma olen nende kogemuste eest nii tänulik – sedasi tõesti õpid. Kõige paremini õpid veel tundma iseennast!” ütleb Mari-Liis, kellele omandatud oskused on elus marjaks kulunud.

Ehkki Saksamaale plaanis ta jääda üksnes aastaks, sai sellest ühest aastast hoopis tosin.

Praegu on Mari-Liis kodusaarelt kaugel elanud juba 20 aastat, neist viimased kaheksa Ungari pealinnas Budapestis.

“See Eestist eemal oldud aeg on mulle andnud väga palju: parandanud suhtlemisoskust, muutnud mind julgemaks, võimaldanud näha asju hoopis teise pilguga,” loetleb Mari-Liis.

Ja muidugi keelteoskus – vaevalt oleks võõrkeeled Mari-Liisil välismaal elamise kogemuseta nii hästi suus kui praegu. “Kui ma ungari keeles hakkama saan, on muud keeled lihtsad!” leiab ta ise.

Kuidas siis ikkagi nii juhtus, et Mari-Liis Saksamaalt Ungarisse kolis? Põhjuseks oli Transilvaaniast pärit ungarlane Zoltán, kellega kaheksa aasta eest sõbrannale madjarite maale külla läinud Mari-Liis seal tutvus ja hiljem abiellus. Praegu kasvab Nemesite peres kaks last – viieaastased kaksikud.

Saarlase jaoks oli Ungarisse minek suur hüpe. Seda elumuutust Mari-Liis siiski ei peljanud, sest muutusi ta ei karda.

Ungari keelest ja elust ei teadnud saarlane esimest korda sellele maale sattudes “ööd ega mütsi”. Budapest meeldis talle aga esimesest pilgust – kauni arhitektuuri, sõbralike ja soojade inimeste ja pulbitseva elu tõttu. “Meile mõlemale Zoltániga meeldib kultuuriüritustel käia ja nende valik on siin Budapestis suur ja lai,” märgib Mari-Liis.

Saarlase sõnul kasvavad pere kaksikud üles keset kaht “maailmakeelt”: eesti ja ungari oma. Mari-Liis suhtleb lastega eesti keeles, Zoltán ungari keeles ning vanemad omavahel inglise keeles. “Zoltán õpib laste kõrvalt ka eesti keelt,” kinnitab Mari-Liis.

Kuidas tantsuõpetajast ehtekunstnik sai

Kuna Ungari tantsukoolides valitseb Mari-Liisi hinnangul hoopis teine mõttelaad kui Saksamaa omades – liiga palju õpetatakse korraga ja lõbu jääb tahaplaanile –, leidis ta, et selle põhimõtte järgi ta tantsimist õpetada ei soovi. Samuti ei sobinud talle enam õhtune töö, kuna peres kasvas kaks väikest last. Seega tuli saarlasel midagi muud välja mõelda, millega tegeleda. Nii pani pere oma kaksikud sõimerühma ja nende ema läks ehete valmistamise kursustele.

“Leidsin kellegi, kes õpetas mulle vasest ja emaileeritud ehete valmistamist ja sinna ma jäingi!” räägib Mari-Liis.

Paralleelselt oma kursustega käis end rohkem kui kirglikuks hobifotograafiks nimetav Mari-Liis Viinis fotokoolis, et oma kaamerat paremini mõista. “Vähemalt oma ehete pildid olen võimeline ise tegema,” lausub ta. “See on suur pluss ja suur rõõm. Tahan hakata ka pereportreesid tegema, emailleeritud, vasele.”

Mari-Liisil on Ungaris oma ehtefirma nimega CuprumEst. Seni on ta selle ainus töötaja, rentides stuudiot ja käies seal oma ehteid valmistamas.

Nagu ettevõtte nimest järeldada võib, on enamik saarlase autoriehteid vasest. “Vask ja hõbe on emaileerimiseks kõige paremad metallid,” põhjendab Mari-Liis, kes hõbeehete müümisega kullassepapaberite puudumise tõttu tegeleda ei tohi.

Vahel kombineerib Mari-Liis vaske nahaga ja isegi puiduga, viimasel ajal eelistab aga sellist tehnikat, kus sulatab omapildistatud fotod ehete peale.

Üht kindlat inspiratsioonialllikat, millest ideed sünnivad, Mari-Liisil pole. “Käin lahtiste silmadega ringi ja siis see juhtub – olgu ehitusmaterjalide poes või vanakraamiturul,” räägib ta. Ja lisab, et paljud ideed sünnivad ka igapäevaste toimetuste käigus. “Näiteks praen muna ja see võtab pannil mõnusa müstilise kuju. Teen foto, muudan värvid ja sulatan pildi kõrvarõngastele – valmis!”

Mari-Liisi ehted – mille ostjate seas on igas vanuses inimesi, mehi ja naisi – on müügil tema ema kaupluses, Maru äris. Samuti saab neid osta Etsy internetipoest. Kõiki saarlase töid saab vaadata ja tellida ka CuprumEsti Facebooki-lehel.

Kas end Ungaris sisse seadnud saarlane kavatseb veel kunagi kodumaale naasta?

Mari-Liis tunnistab, et on oma IT-alal töötavat abikaasat masseerinud juba üsna kaua, et ehk võiks pere siiski Eestisse kolida, see aga nõuab siiski rohkem plaanimist. Kodusaart külastab ta siiski nii sageli kui võimalik.


MARI-LIIS NEMES
  • Sündinud 1979. aastal Tallinnas

Haridus

  • Kuressaare Gümnaasium 1997
  • Õppinud Saksamaal võõrkeelseks korrespondendiks ning ladina-ameerika ja standardtantsude õpetajaks
  • Õppinud Viini Fotoakadeemias

Töö

  • Töötanud Saksamaal tantsuõpetajana
  • Budapestis tegutseva firma CuprumEst omanik

Perekond

  • Abielus, kaks last
Print Friendly, PDF & Email