AJA LUGU: Õlu voolas ja kemps vahutas (6)

MELU JAGUS: Einelaud Pargi ehk Roheline Konn oli õhtuti meeste suminat täis.
ERAKOGU

Kui naised või töö mehel kopsu üle maksa ajavad, siis vajavad nad kohta, kus end koos saatusekaaslastega maandada.

Õlu või kaks heas seltskonnas ja oledki kohe teine inimene. Neile, kel kipub täna juba väike kõht ees olema, olid nooruses peamiseks kohtumispaigaks Kingissepa linnas Konn või Akvaarium.

70. ja 80. aastate Kingissepas olid einelauad Pargi ehk Roheline Konn ja Valli ning bussijaama einelaud ehk Akvaarium nagu kolm musketäri õllesõprade teenistuses. Seal saadi kokku sõpradega, seal veeretati päevi õhtusse ja seal liikusid uudised kiiremini kui kohalikus ajalehes Kommunismi Ehitaja.

Kõik kolm kuulusid siis tarbijate kooperatiivile, mille toonase juhi Valdek Krausi sõnul olid need väga populaarsed kohad, sest muid võimalusi õllekannu tõstmiseks ei olnud. “Kõige populaarsem oli Akvaarium, sest seal oli korralik ruum ja hea teenindamine,” meenutab ta, lisades, et see ehitati siiski olude sunnil.

“Häda oli selles, et kui varem bussijaamas olnud einelaud uue maja valmimisel kinni pandi, siis hakkasid joomasõbrad kohe uue kaubamaja peal olevasse sööklasse ronima. Seal oli meil õlu sees, sest normaalne inimene võtab lõuna kõrvale ikka õlle ka. Nii olime me paraku sunnitud õlle sööklast välja võtma ja siit tuli idee ehitada hoopis uus koht.”

Kempsud tõid trahvi

Tavalise korraliku õlleka üheks olulisemaks elemendiks on ikka kemps, sest midagi pole teha – sissevalatud humalavesi tahab mõne aja pärast väljalaskmist ja kannata kaua sa kannatad, mingil hetkel tuleb see protseduur ette võtta.

Pargi ääres endise raudteejaama hoones olnud Lonkaval Konnal oli kuivkäimla ja päeva edenedes kujunes seal oma ihuhädade rahuldamine üha tõsisemaks katsumuseks. Mida valjemaks muutus sumin saalis, seda vahutavam sisu oli kempsupotis. Mida rohkem oli manustatud õlleliitreid, seda keerulisem oli ka augule korralikult pihta saada.

Ja kui hädalisi oli korraga palju, siis ei jäänud viimasel hetkel enam muud üle kui vupsti õue maja nurga taha ja vesi voolama. No väike hais oli nii küll majas sees kui ka väljas, aga janusele nõukogude karastusega inimesele polnud see probleemiks.

VALDEK KRAUS: Üldiselt käis nendes kohtades õlut joomas täitsa korralik kontingent.
Erakogu

Autobussijaama juures seisnud kandilises klaasist hoones, mis rahvasuus sai kiirelt nimeks Akvaarium, olid olud pisut paremad, kuid sinna vajalike kempsude tegemine tõi tegijatele esialgu kaasa kopsaka rahatrahvi.

“Olin kord ühel ETKVLi nõupidamisel Tallinnas ja järsku tuli kapitaalehituse inimene minu juurde ja ütles, et aastaplaani pannakse kokku ja üks pisike summa jääb üle. Nii ta küsis, et kas meil on mõni väike projekt, mida saaks kohe sisse panna,” meenutab Valdek Kraus Akvaariumi sündi.

“Samas majas olid projekteerijad, rääkisin nendele asja ära, et on kiiresti vaja projekti. Nad otsisid välja mõned kataloogid, valisin hoone välja, kuna krunt oli teada ning enne õhtut näitasin neile, et see projekt läheb mängu ja juba järgmisel aastal läks ehituseks.”

Kuigi Krausi poolt väljavalitud projekt oligi mõeldud einelauaks, siis tualetti sinna ette nähtud ei olnud. Ehitamisele järelevalvet teinud sanepidjaama juhataja Toivo Tarus esitas aga karmi tingimuse, et ka kemps peab sellel asutusel olema, muidu tema avada ei luba. Valdek Kraus oli sellega muidugi täiesti päri, aga kuna projekt oli juba kinnitatud ja käiku antud, siis seda ta enam muuta ei saanud.

Nii koostati kohe kiirelt kapitaalremondi projekt, millega kavandati ka kempsud. Ehitamisega läks kõik kenasti, aga siis tuldi kõrgemalt poolt asju kontrollima ja avastati rikkumine. Valdek Kraus sai koos ehitajaga distsipliini jämeda rikkumise eest kohustuse kempsude ehitus ise kinni maksta. Aastapalga suurune summa õnnestus tal hiljem siiski ära klaarida.

Kokkusaamise kohad

Lõunast avatud õllekaid külastas siiski väga erinev kontingent tegelasi. Konnas sai legendiks vana Hammer, kelle täpset nime teadsid ehk vähesed. Aga joogikoha maskoti nime ära teeninud pensionär oli pea iga päev kohal ja mehele tehti ka palju välja.

Konn oli ka keskkoolipoiste meelispaik, kus end tihti enne õhtust diskot õigesse konditsiooni tangiti. Samas hoidis asutusel silma peal ka miilits ja kui juhtus, et toonane noortega tegelev ametnik uksele ilmus, ei leidnud ta sumisevas saalis ühtegi koolipoissi. Viimased olid end peitnud kitsasse kempsu, kus siis kui kilud pütis üksteisele toetudes lasti kõige suuremal ohul mööduda. Kontrollima tulnud õrnema soo esindaja ei saanud ju sellesse meeste asutusse siseneda, kuigi ukse avamisel oleks teda oodanud korralik noos.

TAHAKS TEGUTSEDA: Endine einelaud Valli seisab linnapargi serval juba aastaid kasutuseta.
MAANUS MASING

Mõistagi kehtisid kõik alkoholimüügi reeglid ka õllekates, kus oli keelatud vägijookide müük alla 18-aastastele. Ka siin kasutati kavalust ja koolipoistel oli üheks võimaluseks sügisel ja kevadel öelda müüjale, et saadame sõpra sõjaväkke. See tähendas, et mehed on täisealised ja õlle mekkimine lubatud.

Kuna peamiselt oli tegu kohtadega, kus laua juures tuli püsti seista, siis mahtus ruumi januseid palju. Õlle kõrval olid minevaks kaubaks muidugi ka kiluvõileivad, aga eriti tunnustati sardelle. Paljude hinnangul maitsesid nad hästi, sest valmisid päev läbi podisevas rasvases vees, mis siis ka vorstile maitset juurde lisas.

“Sakumm kuulus asja juurde, need olid ju einelauad,” lausub Valdek Kraus. “Aga sanitaarkontroll oli päris kõva ja instruktorid seda asja jälgisid. Ma pole küll kuulnud, et seal oleks sardelle niimoodi keedetud.”

Aga kesvamärjuke ise maitses meestele hästi ja polnud harvad juhused, kus valgest pudelist valati rammu juurde. Kui juba laua ääres oli koht sisse võetud, siis ühe kannuga piirduti harva. Paraku kippus õlu päeva edenedes lahjemaks muutuma ja kahtlustati, et küll sinna leti taga vett juurde lisatakse.

“Sellist sõnumit ei ole mina kuulnud,” pareerib Valdek Kraus taas. “Seal müüdi peamiselt Žiguli vaadiõlut, see oli surve all ja tehniliselt oli võimatu sinna vett juurde panna. Võib-olla pole õlle kvaliteet ka alati kõige parem olnud, aga kogused, mis ära joodi, olid ikka päris suured.”

Kuursaali lähedal tenniseväljaku kõrval olnud einelaud Valli oli tavaliselt lahti ainult suveperioodil, aga kuna inimesed tahtsid pargis peredega jalutada, siis otsustasid linnajuhid mingil hetkel, et seal peab olema rahu, ja maja pandi kinni.

“Üldiselt käis nendes kohtades õlut joomas täitsa korralik kontingent ning vähemalt mulle teadaolevalt ei ole suuri korrarikkumisi toimunud. Seal käisid õlut joomas ka niisama jalutajad ja puhkajad. Ta oli rohkem selline suvine asi,” võtab Valdek Kraus teema kokku.

Print Friendly, PDF & Email