Sihtasutuse Innove ning haridus- ja teadusministeeriumi korraldatud rahuloluküsitluses lõi kaasa ka 16 üldhariduskooli Saare maakonnast, kes said selle kohta uue õppeaasta eel tagasisideraporti.
Kuressaare Vanalinna Kooli kohta näitas raport, et kooliga rahulolu on kõige kõrgem 4. klassides – 4,4 palli viiest, seega kõrgem ka Eesti keskmisest, 3,9 pallist). 8. klasside tulemus oli aga 2,6 ning alla Eesti keskmise (3,1).
“Ilmselt on siin oluline aspekt selles, et koolirõõmu pole veel esimeses kooliastmes ära jõutud rikkuda ja koostöö õpetajatega on heal tasemel,” ütles Vanalinna kooli direkor Tõnu Erin. “8. klassides on erinevate ainete õpetajaid rohkem, nõudmised erinevad ja seetõttu ka keerulisem koolieluga toime tulla.”
Põhjusena on paljud õpilased märkinud kurnava koolipäeva ja rohked kodutööd. “Siit ka koolirõõmu kadumine,” lausus Erin.
Väike kool, vähem stressi
Kooli maine on hea 4. klasside õpilaste (4,7, Eesti keskmine 4,5), õpetajate (4,6 ja 4,3) ja lastevanemate arvates (võrdselt 4,2). Kaheksandike arvates on see 3,0 (3,5).
“Kooli mainet mõjutavad õpikeskkond – ruumid, õppevahendid, digi – ning omavahelised suhted,” selgitas Erin. “Ilmselt on vanemad õpilased kriitilisemad õpikeskkonna suhtes ja ka omavahelised suhted eri tasanditel on mõnevõrra keerulisemad.”
Tagasiside näitas, et neljandikele meeldivad õpetajad, klassikaaslased, koolitoit ja vahetunnid. Samas leiti, et tunnid on liiga pikad ning lärmi ja kiusamist võiks olla vähem.
8. klassi õpilaste meelest on koolis head õpetajad ja sõbrad, samas võiks olla parem koolitoit ja vähem kontrolltöid ning ka koridorid võiksid avaramad olla.
“Head meelt valmistab kooli maine küllaltki kõrge tase,” rääkis ta. “Kiusamise suhteliselt madal tase valmistab ühelt poolt rõõmu, aga kuna seda ikkagi esineb, siis väga rahul olla ka ei saa. Kindlasti oli teada, et ruumide olukord ja õppevahendite mitte just suur arvukus ei paku rahulolu ja oleme nende teemadega jõudumööda tegelenud. Digivahendite osakaal on suurenenud, kuid ei rahulda veel kooli vajadusi.”
Õpetajate meelest on neil head võimalused enesetäiendamiseks ning professionaalsed kolleegid. Samas on normkoormus nende hinnangul liiga suur ning digivahendeid võiks olla rohkem. Lapsevanemate arvates on positiivne see, et kool on väike ja stressi seega vähem, õpetajad asjatundlikud ja inimlikud. Samas leiti, et õppekavad on liiga mahukad ja koduseid töid liiga palju.
Muhu põhikool sai rahuloluküsitluses viiepallisüsteemis hindeks “neli”. Neljanda klassi õpilasi oli küsitluse päeval kohal liiga vähe – kõigest neli – ning seetõttu nemad arvajateks ei kvalifitseerunud, tõdes kooli direktor Andres Anton.
“Kuna kaheksas klass on meil suhteliselt väike, siis mõnda väga uut või kohest kursimuutust nõudvat seika me ei täheldanud,” rääkis Anton. “Nagu ikka, on lapsed kõige rohkem rahul sööklaga ja kõige vähem digivahenditega – neid võiks alati rohkem olla.” Antoni sõnul näitas küsitlus, et õpilastele valmistavad rõõmu projektipäevad ja samas meelehärmi ranged õpetajad. “Koolipäevad tunduvad vahepeal pikad ja kui juhtud puuduma, siis tundub, et on palju koduseid töid,” lausus Anton. “Üldiselt on meie õpilased oma kooliga rahul ja soovitavad seda teistelegi.”
Rahul on Antoni sõnul ka õpetajad ja lapsevanemad.
“Meil on nii neljanda kui ka kaheksanda klassi, nii õpetajate kui ka lapsevanemate tagasiside valdavalt positiivne,” kinnitas Lümanda põhikooli direktor Liia Raun. “Kui vaadata erinevate valdkondade tulemust – ligi 4,5 punkti viiest –, arvan, et meil läheb päris hästi.”
Rauna sõnul näitas 38 lehekülje pikkune tagasiside, et Lümanda kooli tulemused, mis näitavad laste rahulolu ja seotust kooliga, on kõrgemad kui Eestis keskmiselt. Samuti hindavad õpilased suhteliselt kõrgelt kooli mainet.
4. klassi õpilased hindasid rahulolu oma kooliga keskmiselt 4,3 punkti, kooliga seotust aga 4,5 punkti vääriliseks. Õpikeskkond sai aga hindeks 4,7.
8. klass hindas kooliga rahulolu 3,8 punktiga, seotust oma kooliga aga 4,5 punktiga. Õpikeskkond sai neilt hindeks 3,7.
Koolipere hea suhtlus
“Õpetajate rahulolu on igas aspektis suhteliselt kõrge,” märkis Raun. “Eks meil ole hea kollektiiv ka.”
Küsitlusele vastanud tõstsid esile väikeste klasside eelist, mis võimaldab õppetöös individuaalset lähenemist. Ka hinnati üsna kõrgelt koolipere häid omavahelisi suhteid. Mõned küsitluses osalenud avaldasid siiski arvamust, et kas kõiki erivajadustega õpilasi peaks ikka õpetama tavaklassis.
“Ilmselt on samad probleemid kõigis koolides,” nentis direktor Raun.
Küsitlusele vastanud 31 lapsevanema tagasiside järgi oli tulemus, mis näitas laste rahulolu kooliga, 4,3 punkti. “Lastevanemate suhted klassijuhatajaga, info levik – kõik on saanud päris ilusad hinded,” tõdes Liia Raun.
Tänavu veebruaris-märtsis toimunud küsitlus hõlmas üldhariduskoolide 4., 8. ja 11. klassi õpilasi. Lisaks küsitleti õpetajaid ning 1.–9. klassi lapsevanemaid.
Elektroonilise küsitluse eesmärk oli mitmekesistada õppe kvaliteedi kohta saadavat tagasisidet ning luua võimalused õpilaste heaolu ja toimetuleku süstemaatiliseks jälgimiseks.
Küsitlusest selgus, et kõige kõrgemaid rahuloluhinnanguid andsid 4. klassi õpilased, põhikooli lõpuks õpilaste hinnangud langevad ning gümnaasiumis rahulolu kooliga jällegi kasvab.
Kui meie linnapilti jälgida, siis lapsed ei suuda isegi teed ületades silmi telefonilt tõsta. Teadlaste sõnul on tänaval käies ninapidi nutitelefonis olemine lapsele palju suuremaks ohuks, kui täiskasvanule, sest nende tähelepanuvõime on täiskasvanute omast suures osas erinev.
Uuringud näitavad, et kui alla 14 aastased lapsed meid ja meie tahtmisi alati tähele ei pane, siis võib olla põhjuseks see, et lapsed ei märka asju, mis on nende fookuspunktist väljas. Laps ei pane lihtsalt tähele muud, kui seda, mis teda parasjagu huvitab.
Ja seda teavad lapsevanemad ka ilma teadlaste uuringutetagi. Laps, kes on justkui televiisori ette naelutaud, on sealses pildis nii kinni, et ei kuule ega näe, mis ümberringi toimub. Laps, kes loeb raamatut, et pane tõesti tähele, et sa palud tal lilli kasta.
Vanematel tasub kursis olla uuringuga, mis avaldati Frontiers of Human Neuroscience’is, sest lapse turvalisuse huvides on oluline teada, et et isegi pisikesed asjad, nagu näiteks kampsunist hargnev niit või reklaam bussiküljel võivad olla piisavad, et lapsi “pimestada” möödaminevate autode ja teiste ohtude eest, mis liikluses liigeldes ette tulevad.
Seetõttu tasuks ka oma lastega rääkida näiteks sellest, et nad tiheda liiklusega tänavatel kõndides ninapidi nutitelefonides poleks. Ka kõrvaklappidest muusika kuulamine hajutab laste tähelepanu.
Professor Nilli Lavie UCL Institute of Cognitive Neuroscience’ist, kes viis uurimust läbi, tegi järelduse, et lastel on palju vähem perifeerset teadlikkust (ehk nad ei taju, mis toimub nende ümber) ja seetõttu tulebki lapsevanematel oma lapse turvalisusele rohkem tähelepanu pöörata.
Näiteks, laps kes üritab ülekäigurada ületades omal samal ajal dressika lukku kinni panna, ei pruugi ta märgata end ümbritsevat liiklust, samas täiskasvanul poleks sellega mingit probleemi. Oskus panna tähele asju, mis jäävad väljaspoole inimese fookuspunkti, areneb aja jooksul. Seega, mida nooremad on lapsed, seda suurem on risk, et ta ei näe ega kuule enda ümber toimuvat.
Professor Nilli Lavie: „Samadel põhjustel on raske saada lapse tähelepanu, kes tegeleb millegi muuga, alati ei pruugi laps sind tahtlikult ignoreerida. Kui laps ei reageeri selle peale, et sa käsid videomängu mängimise lõpetada, või selle peale, et sa hoiatad neid võimaliku ohu eest, siis võib asi olla selles, et lapse aju lihtsalt ei registeerunud su käsklust.“
Et testida perifeerset tähelepanu erinevate vanusegruppide vahel, tuli üle 200 külastaja Londonisse, Sciense Museum’isse, et võtta osa erinevatest Live Science programmidest.
Neil paluti hinnata, milline ristidest on pikim seitsmes erinevas ülesandes. Seitsmendas vilkus musta ruudu äärejoon ja osalejatelt küsiti, kas nad märkasid seda või mitte. Ülesande raskusastet kohandati äärejoone pikkust muutes, mida väiksem muutus seda keerulisem ülesanne.
Täiskasvanud panid muutusi ruudus järjepidevalt tähele (üle 90%), seda nii kergetes kui rasketes ülesannetes. See-eest laste testide tulemused olid palju halvemad. Noorematel lastel oli märgataval väiksem tähelepanuvõime: vähem kui 10% 7-10 aastastest märkasid vilkuvaid ruute keeruliste ülesannete ajal, ainult pooled testis osalenutest lastest nägid vilkuvaid ruute kerge ülesande ajal. Täiskasvanutel polnud kahe erineva raskusastme vahel suurt vahet, sest mõlemad ülesanded olid sarnased, näidates, et noored lapsed on eriti altid. nö “tahtmatule pimedusele”.
Allikas: medicalxpress.com
kus siis suurkoolide tulemused on
SYG ja KG
nende “heade õpitulemuste” nimel röövitakse
noorte elurõõm
nõudmised on meeletud, noored lihtsalt väsivad
ainult räägitakse, et tuleks muuta õppeprogramme,
aga keegi ei viitsi süvitsi sellega tegeleda
Kui noor on praktiliselt 24/7 oma nutiseadmes (jah, tõepoolest ka öösel saadetakse üksteisele sõnumeid), siis on igasugused lisaülesanded liiast. Paljas fakt, et tuleb koolis käia, tundub hirmraske kohustusena. Ja vanem, rumaluke, arvab, et laps muudkui õpib ja õpib ja kool annab meeletult kodutöid, nii et laps õpib isegi öösel. Kui põhikoolik peaks telefoni kodutööde ajaks käest ära andma, oleks tal maksimaalselt tunni ajaga kõik õpitud (ka suulised ülesanded üle loetud). Ja kui öösel seisaks telefon näiteks vanemate toas laadimas, poleks hommikune ärkamine samuti nii võimatult raske.
Nutisõltlus ON tõsine probleem, aga me ei tunnista seda. Soovime koolist viimasegi inimliku suhtluse likvideerida ja asendada IT-vahenditega.
Põhjust, miks nooremad lapsed on kooliga rohkem rahul kui vanemad lapsed, tulebki otsida esmalt nende vanusest. Puberteedi ajal on täiesti tavaline, et kõik siin maailmas on nõme ning miski ei paku huvi. Teisalt kasvab kriitikameel (eriti teiste suhtes, aga ka enese suhtes) selles vanuses tohutu hooga. Need ongi puberteedieas tavapärased arengud, millest tuleb läbi minna. “Koolirõõm” ei määra siinkohal midagi. Ja mis sai see “koolirõõm” üldse on? Kas täiskasvanutel on ka “töörõõm” kui termin olemas? Me oleme teinud koolis käimisest laste jaoks mingi tohutu draama. Mõtleme välja igasuguseid termineid – “koolirõõm”, “koolikiusamine”, “õhinapõhine õpe” jne jne jne. Juba lasteaias kasvatame lapsi kooli vaimus ja hirmus, et laps ikka koolis hakkama saaks. Mulle tundub, et kui me võtaksime koolis käimist kui normaalset elu osa (nagu täiskasvanutel on tööl käimine, selle ümber ju keegi sellist lamenti ei löö), siis kulgeks kogu asi ka laste jaoks valutumalt. See, muidugi, ei tähenda, et nt kiusamisele peaks läbi sõrmede vaatama. Kuid kiusamine on kiusamine igal pool – tööl, tänaval, kodus ja koolis. Mispärast on vaja anda koolis toimuvale kiusamisele omaette nimetus “koolikiusamine”? Kas see toimub siis kuidagi teisiti, kui tänaval? See lihtsalt loob taaskord lapsele mulje, et kool on midagi niivõrd erilist, mille standardid on nii kõrged, et nendeni igaüks ei küündigi ning milles tuleb iga hinna eest ellu jääda – ning nii ongi meil lapsed kooli suhtes liialt pinges. See ei ole ju normaalne!
Ei kannata avaldada kahjuks.
Millal ilmus eesti keelde parasiitsõna “osas”?
Artiklis on kirjutatud,et küsitlus tehti 4., 8. ja 11. klassis. Saaremaal on tunduvalt rohkem koole, kus on 4. klass, aga intervjuu on tehtud kolme kooli direktoriga. Ülejäänud direktorid siin ei ole saanud kommenteerida.
“Pea”spetsialist, jäta oma “teadmine” endale.