Töötan hotellis osalise tööajaga toateenijana ja õpin rakenduskõrgkoolis sotsiaaltöö erialal. Soovin kasutada õppepuhkust ja esitasin tööandjale avalduse. Ülemus keeldub aga õppepuhkuse andmisest. Kas tööandja võib keelduda õppepuhkuse andmisest põhjusel, et ma ei tööta õpitaval erialal ja töötan osalise tööajaga?
Tööinspektsiooni nõustamisjurist Ülle Kool:
Täiskasvanute koolituse seaduse (edaspidi TäKS) kohaselt antakse töötajale tasemeõppes õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva kalendriaasta jooksul, millest 20 kalendripäeva eest maksab tööandja töötajale keskmist kalendripäevapõhist õppepuhkusetasu. TäKS ei erista erinevaid tasemeõppeid. See tähendab, et ükskõik millisel töökohal töötaja ettevõttes töötab, peab tööandja töötajale, kes tasemeõppes (keskharidus, keskeri, bakalaureus vms) õpib, õppepuhkust andma ja selle eest ka tasu maksma.
TäKS ei kehtesta, milliste õppetegevuste jaoks võib õppepuhkust kasutada. Õppepuhkuse kasutamine on töötaja otsustada ning õppepuhkust võib kasutada näiteks loengutel osalemiseks, eksamite/arvestuste sooritamiseks, iseseisvaks tööks raamatukogus, kodus jne. Õppepuhkus ei pea olema võetud ainult sessioonide ajal. Teisisõnu on õppepuhkuse eesmärk anda töötajale vaba aega õppimiseks.
Samuti ei näe TäKS õppepuhkuse andmisel ette erandeid täis- ja osalise tööaja alusel töötavatele töötajatele.
Seadus ei kohusta töötajat õppepuhkust võtma ühe osana. Õppepuhkuse kasutamise jätab täiskasvanute koolituse seadus töötaja otsustada. Seega võib töötaja võtta õppepuhkust vajadusel tööpäevades, näiteks esmaspäevast kolmapäevani. Õppepuhkusele jäämisest teatab töötaja kirjalikult vähemalt 14 kalendripäeva ette.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Huvitav kas õppepuhkuste kasutamise soov oli tööle asudes ka tööandjaga läbi arutatud ja kokku lepitud, et saaks aegsasti töö ümber korraldatud või pandi tööandja ühel heal päeval lihtsalt fakti ette, et vaata ise kuidas sa teistele töötajatele saad selgeks tehtud, et nad peavad nüüd minu töö ka ära tegema?
Ja see on piisav põhjus töötajat õppepuhkusele mitte lubada? Elus tuleb igasuguseid ootamatuseid ette. Kas tööle asuv naisterahvas peaks oma tööandjat kohe teavitama, et vaata, plaanin rasedaks jääda ja siis hakkan veel riskirasedaks, seega arvesta palun koormuse vähendamisega ? Ja kuidas suhtuda töötajasse, kes ühel päeval helistab, et jääb nüüd teadmata ajaks haiguslehele? Häbematud, need töötajad!
Häbematu töörahva rahustuseks ütlen, olen tööandja ja minu alluvuses töötab lausa kolm inimest kes töö kõrvalt õpivad. Ja nende elu on palju parem kui artiklis kirjeldatud toateenindajal. Aga nad kõik leppisid ka minuga enne kokku ja asjad on korraldatud nii et kõik toimib ning ma ei pea ühelegi Häbematule Töörahvale käsi laiutama kui ta oma palgast kinnimakstud asjale järgi tuleb, et sorry, mul läks töötaja korra ootamatult puhkusele ja sa saad selle asja mida sul homme vaja läheb kuu aja pärast…. See on päris elu mitte fantaasialennukas internet. Vastutustunne ja südametunnistus peab olema (töö)lepingu sõlminud isikutel mõlemal, mitte ainult ühel.
Võid ju oma õppepuhkuse kätte saada aga hilisemast töösuhtest pese suu puhtaks.
Noorena tuleb tööd teha mitte ainult puhata.
Ainult harimatu ja rumal inimene, kes pole õppimisega tõsisemalt tegelenud võib õppimist puhkuseks nimetada.
Ma võin ju rumal olla aga vähemalt on mul hea töökoht olemas.
Praktika näitab seda, et esimesed noored inimesed, kes Töökassa järjekorras seisavad ongi justnimelt need “üliharitud” noored inimesed, kes kuidagi tööd leida ei suuda, sest olgem ausad 15-21 aastat koolipingis lapsepõlve pikendada ajab ikka inimtegevused sassi.