Õpetaja Lahe teab kõiki valesid (12)

IMELINE AJALUGU: Õpetaja Lahe ütleb, et tõsimeelne ajaloofänn ta ei ole, kuid ajalugu talle meeldib. Ega ta muidu poleks seda aastakümneid õpetanud.
MAANUS MASING

Õpetaja Luule Lahe pole pealtnäha viimase 25 aastaga muutunud. Toona pidin ma viimati tema laua kõrval seistes oma tollal olematuid ajalooalaseid teadmisi ette laduma. Nüüd elutoa uksel seistes mõõdab õpetaja korterisse siseneja pilguga täpselt samamoodi üle, nagu ta seda kunagi tegi klassiruumis.

– Kas ma sinatada võin?
– Jah, ikka võid.

Täna peaks nädala aja pärast 70. sünnipäeva tähistav õpetaja Lahe 1. septembril kooliaastat alustama viimast korda. Tegelikult pidi juba eelmine õppeaasta viimane olema, aga ikka räägiti üks aasta veel juurde. “Kindel on asi siis, kui see on kindel,” ütleb ta, viidates, et ehk kordub kõik järgmisel aastal taas.

1968. aastal tuli ta Tartust Saaremaale. Taskus algklasside õpetaja ja pioneerijuhi paberid. Lasi ennast ise koolist suunata. “Ma olin ikka loll,” naerab ta ja ütleb, et seda ei tohiks vist lehte panna. “Meil oli kodus selline rangem kord ja siis ma mõtlesin, et lähen hästi kaugele ära. Tulingi siis Saaremaale, kohver näpu otsas, raha polnud ka eriti.” Tartust palju kaugemale ei anna minna ka.

Alustas toonases Kingissepa keskkoolis pioneerijuhina. Algklasside õpetaja tööd pole ta päevagi teinud,ainult praktikal olles. “Kujuta ette, kui palju seal peab tööd tegema, millised pakid vihikuid ära parandama. Lapsele A-st ja B-st kõik selgeks õpetama,” naerab ta ja lisab tõsisemaks minnes, et kahjuks ja paraku meil seda tööd vääriliselt ei tasustata.

Pioneerijuhi aastate kohta ütleb ta, et põnev oli. Telklaagrid, matkad, orienteerumine, öised luuremängud ja igasugu vajalike oskuste õppimine. Temagi kinnitab, et tegelikult oli see sama, mis skautlus, kuid teise riigikorra tingimustes. Kommunistlikku jama oli õpetaja Lahe sõnul parasjagu. Vandetõotus, armee aastapäeva viktoriin, rahvaste sõpruse üritused, sõjaveteranidega kohtumised ja muu selline.

– Miks sa ajalugu õppima läksid?
– Mul tekkis vajadus kõrghariduse järele.

1976 aastal läks ta ülikooli ajalugu õppima. Tunnistab, et tõsimeelne ajaloofänn ta pole. Õpetaja tema sõnul ei saagi vist olla. Teemasid on nii palju ja ühessegi neist süvitsi minna ei saa. Lihtsalt ei jõua.Kui õpilane ajaloost loovtööd teeb, siis tuleb teemat uurida.

“Ajalugu mulle meeldib, eriti kunsti- ja isikute lugu. Sõjad, relvad ja poliitika ei meeldi,” lahterdab ta enda jaoks rohkem ja vähem lemmikud ära. Tunnistab, et kuna annab ühiskonnaõpetust ka, siis peab päevapoliitikaga kursis olema. See, mida ta näeb, teeb kurvaks. “Vaata, kui väiklased on inimesed, tahetakse üksteisele ära teha. Eestlasest jääb selline halb maik,” muutub ta Eesti poliitika kohapealt tõsiseks. “Võimuiha on selle kõige põhjuseks. Miks sõjad puhkevad? Ikka seepärast ju, et keegi tahab võimu,” arutleb ta. Ühte asja on ta oma sõnul küll vaadanud. Mida väiksemat kasvu mees, seda suuremaid rumalusi võimu juures teeb. “Võta Hitler või Napoleon. Putin samamoodi tahaks maailma valitseda. Medvedev ka lühike mees,” toob ta näiteid.

– Peeter I oli ju suurt kasvu?
– (naerab) Aga tal oli jälle hirmus väike jalg.

Mõne õppeainega on lihtne. Sõltumata riigikorrast on põhiasjad ikka samad. Ajalooga on keerulisem. 35 aastat tagasi rääkisid ajalooõpikud hoopis teist juttu. “Sa peaks mäletama, et ega ma ikka punast juttu ei ajanud,” ütleb õpetaja. Õpikud olid küll ju punased, aga olevat olnud jällegi lihtsamalt kirjutatud.

“Olime ju Viktor Kingissepa nimeline kool, pidime seda juttu ajama ka. Me tegimegi seda, mida pidime,” ütleb ta ja meenutab, et kord oli parteikomiteest kooli uurima tuldud, kuidas ateistlik kasvatustöö edeneb. “Siis ma ei saanud küll aru, et mismoodi ma seda kasvatustööd tegema peaks.” Sellest patust on õpetaja Lahe oma sõnul puhas, et oleks kiriku ukse peal õpilasi püüdmas käinud. Selleks olid teised inimesed olnud.

– Sind peetakse rangeks õpetajaks. Oled siis või?
– Olin, aga nüüd olen leebemaks muutunud.

Õpetaja Lahe ütleb, et nüüd on ta võtnud õpilaste suhtes veidi teistsuguse joone: “Kui ei tea, ärgu teadku. Peaasi, et koolis saab protsendiarvutamise selgeks, siis ei võta endale vähemalt tobedaid laenusid kaela.”

Ta tunnistab, et laste oskused ja olemine on aegade jooksul muutunud. Mitte alati just paremas suunas. Ajaloos ei saa ka tänapäeval ilma lugemata ja õppimata. “Ma olen ikka öelnud, et aeg ehk aastaarvud ja lugu annavad kokku ajaloo. Tänapäeval on raske saada lapsi olümpiaadile, selleks tuleb ju lugeda,” nendib ta ja nõustub logopeedide jutuga, kuidas paljud lapsed ei saa varsti enam aru loetud teksti mõttest ega sellest, mida õpetaja räägib või tahab. Sõnavara ja selle kasutamise oskus on lastel samuti ahtamaks jäänud. “Mõistetega lausete moodustamine on vaat et kõige raskem ajaloos,” kinnitab ta. Kui vaadata vahetundides nutiseadmetes istuvaid õpilasi, siis pole ka millegi üle imestada. Isegi ülikoolis räägitakse, et tudengid ei saa tekstist aru.

Õpetaja Lahe tuletab meelede, et Einstein on öelnud, et kardab päeva, mil tehnoloogia saab inimkonnast võitu. “Siis on maailmas vaid terve põlvkond idioote,” kõlas suurmehe kartus.

“2020. aastaks kaovad põhikooli lõpueksamid praegusel kujul ära, kihvt lugu ikka!” kõlab õpetaja suust peene irooniana.

– Kas lapsed on kuidagi halvemaks muutunud?
– Ma ei ütle kunagi, et mõni laps on halb.

“Ma tean neid valesid kõiki,” naerab õpetaja Lahe, viidates, et vahel püüavad õpilased õpetajale puru silma ajada. Ise aru saamata, et juba nende emad ja isad on õpetajatele ja vahel ka suisa samale õpetajale täpselt samasuguseid lugusid pajatanud.

Koolis töötatud 47 aasta jooksul on õpetaja oma sõnul palju muutunud ka sisemiselt. “Mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad asju mõist-ma,” räägib ta, kuidas elutarkus tuleb. “Hakkad mõtlema, miks laps mulle ühte või teist ütles. Püüad neid rohkem mõista.”

Õpetaja Lahe ütleb, et ka tema on aegade jooksul kindlasti õpilaste suhtes ülekohtune olnud. “Olen ka vabandanud, kui olen vihastanud ja midagi solvavat öelnud,” tunnistab ta, et samamoodi hakkad ka oma käitumist analüüsima.

Pikkade aastate jooksul on koolis igasugu asju ette tulnud ja mõned asjad on täiesti mõistetavad. Õpetaja naerab, et näiteks teismeliste poiste ropendamine olevat loomulik nähtus. Kui seda ei tehta, on see pigem selline normist kõrvalekalle. “Kui mind teatud kohta saadetakse, siis ma ütlen ikka, et läheme õige koos,” muigab ta.

Ajas on muutunud õpetaja roll ja suhtumine temasse. “Õpetaja ei ole enam autoriteet, nüüd pigem nagu selline info vahendaja,” arutleb Luule Lahe. See olenevat muidugi õpetajast endast ka.
Näide elust. Õpetaja vestleb õpilasega, õpilasel käed taskus ja istub aknalaual.

“Sinatamine koolis mulle ei meeldi. Õpilane õpetajat ei sinata,” on tal üks reegel, mis tänapäeva moodsas maailmas ajaloo prügikasti kipub minema. Teietamise puhul ei ole ka õpetaja-õpilase vahelised tülid nii isiklikud. Selline pöördumisviis justkui hoiab distantsi.

Luule Lahe arutleb, et eks kõik need asjad saavad alguse kodust. Ta meenutab ühel konverentsil räägitut, et harima tuleb hakata vanemaid, siis saab ka lastest asja.

Õpetajatöö meeldib talle tegelikult ikka väga. Eriti tore on see, kui endised ja praegused õpilased niisama juttu tulevad puhuma ja oma tegemistest igasugu lugusid räägivad.

– Saarlast sinust saanud vist pole?
– Jah. Tartus on ikka parem tunne.

Võõrana ta end Saaremaal ei tunne, kuid hirmsasti saarlaseks pole 50 aastaga ka kippunud. Väga seltskondlik ta oma sõnul samuti pole ja võõrastega niisama lihtsalt juttu ajama ei lähe. Naerab, meenutades seda, kuidas nemad mehega olid mandri-tulnukatena ikka pisut teistsuguste kommetega, mis saarlasi neid vahel veidi üllatunud pilguga vaatama pani.

Luule Lahe meenutab ka, kuidas head kolleegid Vilve Männa ja Linda Liivamägi ta omal ajal enda tiiva alla võtsid ja igati aitasid. Elamine oli esialgu koolimajas. Lisab naerdes, et kui ta esimesed aastad Saaremaal vallalise neiuna elas, oli ikka arusaamatusi ka. 1972 leidis ta endale abikaasa Vello.

Sel kevadel raske haiguse läbi manalateele läinud abikaasaga oli neil huvitaval kombel sünnipäev täpselt ühel päeval. Abikaasagi oli mandrilt, Võrtsjärve äärest. Teatrimehena tuli ta Saaremaale oma diplomilavastust tegema ja ühes seltskonnas tulevased abikaasad siis kokku saidki. Tänu tütardele Heidile ja Virgele on Luule Lahe nüüd ka kolmekordne vanaema.

“Nüüd ma ei lähe siit enam kuskile,” ütleb Luule Lahe, selgitades, et kui ta üksi jäi, mõlgutas ta algul mõtet Tartusse tagasi minna. Virge küsis siis, mida sa seal tegema hakkad? Sestap ongi hea, et õpetajatöö tal ikka olemas on. See ei jäta vaba aega üldse. Pikad päevad koolis, tundide ettevalmistamine, tööde parandamine, lisaks igaõhtune uudiste jälgimine ja telekast üks lemmikseriaal. Nii need päevad lähevad. Suvi möödub Sõrve suvekodus. Sinna jõudmisega ja seal olemisega on õpetaja Lahe sõnul nüüd veidi keerulisem. Mehe kõrval ei olnud kunagi vajadust autojuhtimist selgeks õppida, nagu ka suvekodus paljusid töid teha. “Inimene on ikka rumal ka, õigel ajal ei õpi vajalikku,” muigab ta.

– “Uhkustada pole vist ilus, aga kaks ajalooõpetajat on mu õpilastest ikka tulnud – Anni Haandi ja Raido Kahm.”


Kolm aastat koolist eemal

Olgugi et õpetaja Lahe asus kooli tööle 50 aastat tagasi, on tal pedagoogi tööaastaid 47. Vahepeal oli ta sanatooriumis kultuuritöö korraldaja. “Ma väsisin koolist ära,” põhjendab ta, miks ta 1994. aastal Toivo Mustise kutsel sanatooriumisse tööle läks. Tegeles seal tollal põhiklientuuriks olnud soomlastega, kuni 1997 helistas Kuressaare Vanalinna kooli õppealajuhatajale Anne Pruulile ja soovis osalise koormusega jälle kooli tagasi minna. “Mõistus tuli nii palju pähe tagasi,” muigab ta nüüd. Nii jätkaski ta kahel rindel, kuni sanatooriumi omanik arvas, et kultuuritöötegijat pole vaja ja koondas Luule Lahe. Siis jäi taas vaid kool ja nii tänase päevani.


LUULE LAHE
Sündinud Tartus, 8. septembril 1948

Haridus
Tartu 6. 8-klassiline Kool,
1964–1968 Tartu Pedagoogiline kool, eriala vanempioneerijuht ja algklasside õpetaja,
1976–1982 Tartu Riiklik Ülikool, kaugõppeeriala ajalugu, ajaloo- ja ühiskonna õpetuse õpetaja

Töö
1968–1994 Kingissepa V. Kingissepa nim 1. Keskkool, hilisem Saaremaa Ühisgümnaasium, pioneerijuht, alates 1977 ka ajalooõpetaja
1994–2002 Kuressaare Sanatoorium Saaremaa Valss, kultuuritöötaja,
1997–… Kuressaare Vanalinna Kool, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Pere
abikaasa Vello Lahe (1945–2018)
Tütred: Heidi (46) ja Virge (42)

Print Friendly, PDF & Email