OH KOOLIAEG: Saarlaste meenutused 1. septembrist

Hiie Mook, Nasva klubi juhataja

Kohustuslik oli emaga pildistama minna

Esimesse klassi läksin ema saatel. Olin oma õe Ene peale kogu aeg kade, sest tema oli ju esimesse klassi üksi läinud ja üksi tagasi ka tulnud. Ja nüüd mina koos ema ja õega.

Mul oli seljas kohustuslik koolivorm – tumesinine pihikseelik kitsa vööga, millel ei olnud nii palju auke, et selle oleks saanud korralikult ümber tõmmata. Ema pidi ühe augu ise juurde tegema. Ema õmbles mulle ka roseti rinda. Õel oli see juba eelmine aasta olnud ja seda kaunistas oktoobrilapse uhke märk, mille peale ma ka kade olin.

Uhke olin roseti üle ikkagi, sest sellist rosetti rinnas, kui minul, ei olnud kellelgi. Mäletan pildistamist toonase Kingissepa algkooli aulas kõikide esimesse klassi tulijatega. Mäletan pildistamist kooli ees.

Olin väikest kasvu ja toolil istunud lastest rippusid ainsana minul jalad õhus. Kohustuslik oli emaga pildistama minna, mis pole mulle kunagi meeldinud, sest pead tuli paigal hoida.

Muidugi oli päeva kõige parem osa peatus linnast läbi minnes jäätisekasti juures – tädi müüs keset linna kastist vahvlijäätist, mille lõhna oli kaugele tunda. Olime järjekorras. Jäätist limpsides kodu poole astudes oli ikka hea meel küll. Koolis käimise asemel oleks küll parem olnud õues mängida, aga järgmisel hommikul sain vähemalt ilma emata kooli minna.

Maire Forsel, Leisi Lapikoja perenaine

Kaksikõega oli koolipingis palju julgem

Mul oli lihtne kooli minna, sest ma ei läinud sinna üksi, vaid koos oma kaksikõega. Mäletan, et esimesel koolipäeval tundus oluline, et saame temaga ühes pingis istuda – nii oli olemine kohe palju julgem. Kuigi meie klassis oli palju neid, kellega olime juba lasteaiast tuttavad, nii et ega seda esimese koolipäeva hirmu palju olnudki. Oli põnevus ja pidulik tunne ning abituriendid, kes meid käekõrval aktusele viisid, tundusid väga vanad, ikka kohe päris täiskasvanud.

Aga enim meeles on mul üks imelik seik – et mul oli sel esimesel päeval koolis oma ema pärast häbi. Nimelt juhtus nii, et see pink, kuhu istuma sattusime, oli kellegi poolt ära kraabitud. Lauaplaadi sisse oli kraabitud A-täht ja ema ütles, et selle järgi tunneme järgmisel päeval kooli tulles oma kohad ära. Aga et ikka kindel olla, et me selle õige pingi üles leiame, kraapis ta seda A-tähte sügavamaks. Olin küll vaid seitsmeaastane, aga mäletan seda ehmatust, et miks ta nii teeb, nii ju ei tohi teha. Selline piinlik mälestus ongi kõige teravamalt meelde jäänud esimesest koolipäevast.

Marit Tarkin, Kuressaare gümnaasiumi emakeeleõpetaja

Kooli läksin otse kodust

Olin õnneliku lapsepõlvega laps, sest kooli läksin otse kodust. Kuna lasteaias mulle kohta ei jagunud, olin kooli alguseni koos vanaema laulude ja vanaisa lugudega, sageli ka ema ja isaga tööl kaasas. See on suur rikkus, olen hiljem mõelnud.

Esimese koolipäevaga tuleb aga kohe silme ette maailma kõige ilusam ja targem õpetaja, esimene õpetaja Valve Rauna. Alustasin kooliteed 1975. aastal tollases Kingissepa algkoolis. Mäletan, et miskipärast ei olnud mul aulast rivvi minnes kohe paarilist ja õpetaja võttis mul turvaliselt käest kinni. Uhke tunne oli. Mäletan, et piilusin talle vaikselt silmanurgast otsa ja tema naeratas.

See, et meie klassist sirgus kolm õpetajat, on kindlasti tänu Valve Raunale, sest ta oskas selle ameti huvitavaks ja põnevaks maalida. Võib-olla on esimese koolipäeva nagu esimese armastusegagi, see on märgiline. Oma õpetajaga olen siiani kontaktis, oleme kokku saanud ning elust ja ilmast rääkinud.

Sel aastal möödus kõigil mu kooliõdedel ja -vendadel algkooli lõpetamisest 40 aastat. Koos meie lennuga lõpetas linnas tegevuse ka sellenimeline kool ja jätkas põhikoolina. Et sellist uskumatut arvu tähistada, saime oma algkoolilennuga kokku. Tuli välja, et meid oli tollal lausa kuus paralleeli, igas klassis üle 35 õpilase. Seda suurust ma ei mäletanud ja koolis olles ei tajunud. Küll aga on mul kukeaabitsa põlvkonnana meeles paljud lood, aabits on mul siiani alles ja esimene luuletus peas.

Septembrikuu on tähtis kuu,
siis aabits uus, siis ranits uus,
uus vormipluus – kõik-kõik on uus
septembrikuus.

Soovin kõigile kooliminejaile koolirõõmu, häid õpetajaid ja klassikaaslasi, kes jäävad sõbraks kogu eluks. Koolis on äge!

Mikk Rand Kinobussi eestvedaja, filmilavastaja ja produtsent

Kohe näha, et saarlaste laps

Iga esimesse klassi minev laps on ilmselt nii õhinas, et meelde jääb vaid üks suur sära ja palju inimesi ümberringi… Nii minulgi.

Traditsiooniline abiturient käest kinni hoidmas ja 1. klassi jõmpsikat kooli aulasse juhatamas – see on meeles, sest see inimene minu kõrval oli nii suur! Teadsin, et ta juba praktiliselt lõpetab kooli (viimane klass ju), aga et ise nii kaugele jõuda, see tundus ulme – seda mõtet mäletan.

Eredalt on ka meeles, et pärast aktust esimesse klassijuhataja tundi maabudes paluti kõigil klassi ees oma nimed öelda. Ega mul kahju olnud, kuulutasin nagu jaksasin. Klassikaaslased, kes enamasti nime tagasihoidlikult nina alla pomisesid, pahvatasid naerma, klassijuhataja aga kommenteeris: “Kohe näha, et saarlaste laps, peab hüüdma nii, et teise serva kostuks…” See oli siis Tallinna 37. keskkooli minnes. Nüüdseks on see kool kinni pandud…

Terje Nepper ettevõtja

Ainus patside ja tuttideta tüdruk

Väga palju ei mäleta. Mäletan küll, et tahtmine kooli minna oli suur, lõpuks ometi pääseb lasteaia lõunauinakutest. Samas oli hirm ja ärevus, et mis ees ootab, kes on klassikaaslased ja õpetaja.

Õnneks sai esimeseks klassijuhatajaks mulle noor, lahke ja imekaunis Stella Hommik, kes tegi minu esimese klassi päikseliseks. Mäletan veel, et ema ei lubanud mul juukseid kasvatama hakata enne viiendat klassi, põhjendades seda sellega, et siis tulevad ilusad paksud juuksed. No tulidki ja tagantjärele olen talle väga tänulik selle eest. Aga paraku olin vist ainus, kellel esimese klassi pildi peal ei olnud tol ajal lausa kohustuslikke tutte ja patse ning see tegi mind sel ajal väga kurvaks.

Kristiina Maripuu, Saaremaa vallavalitsuse meedia peaspetsialist

Kõik oligi uus septembrikuus

Minu esimest koolipäeva sobib kokku võtma luulerida “Kõik, kõik on uus septembrikuus”, sest isegi kool oli uus. Sel päeval taasavati Tagavere algkool, mis oli vahepeal 12 aastat suletud olnud. Ajaloolisse koolimajja asusime alles aasta hiljem ja nii sai 11 õpilase esimeseks koolimajaks hoopis vastvalminud ridaelamuboks ning klassitoaks õpetaja Tiia Rihvki ja tema abikaasa Tõnise elutuba. Sisustatud oli see nagu klassiruumid ikka: meid ootasid ees uued koolilauad, -toolid ja tahvel.

Esimese koolipäeva muutis veelgi pidulikumaks klassiruumi ukse ette seatud lindi läbilõikamine, milles oli minulgi oma osa. Tõtt-öelda ma end linti lõikamas ei mäletagi, küll aga on eredalt meeles kandikul olnud suured käärid, lindi keskel olnud valge tutt ning õpilasi ja kooli õnnistanud Gustav Kutsari väga soe ja sõbralik olek.

Olen tänulik, et sain kooliteed alustada kodulähedases väikekoolis ja kui nii mõelda, siis oli meie esimene kooliaasta igas mõttes kodune – usun, et õpetaja Tiia kodus õppides olime justkui osa nende perest ja see äratundmine valdab mind Tiiat ja Tõnist kohates ka praegu.

Risto Berendson, Postimehe uuriva toimetuse juhataja

Kohe teisel koolipäeval direktori juurde

Ma usun, et esimese koolipäeva mälestused on paljudel sarnased. Minu puhul oli see igatahes nii: ema käeotsas kooli, Kingissepa põhikooli. Lilled klassijuhatajale, klassijuhatajatund ja kogu lugu.

Hoopis eredamalt mäletan ma aga esimest nn päris koolipäeva. Vahetunnis ronisid pooled klassivennad staadioni kõrval asuvale krundile puude otsa kreeke sööma. Et krunt oli aiaga piiramata, kehtis nendele kreekidele meie arvates nn igameheõigus, kuid omanik arvas ilmselt teisiti. Miks muidu pidime oma käitumise tõttu andma koolipäeva lõpus direktori kabinetis aru. Poistel ikka juhtub. See oli 2. september 1982. aastal.

Risto (keskel) ühes Postimehe uuriva toimetusega Hiiumaal.

Aarne Mägi, Kuressaare Linnateatri direktori asetäitja loomealal

Ma väga tahtsin kooli minna!

Pean ütlema, et mul on ajalooline mälu elatud elust täiesti paigas. Mõnda hetke võin detailselt kirjeldada, näiteks seda, et tollel päeval 45 aastat tagasi oli mõõdukalt soe ilm vähese päikesepaistega. Kuna ma lasteaias käinud ei ole, siis minu nn lapseea sotsialiseerumine käis valdavalt koduhoovi kaudu. Nii et kui paljud minu klassikaaslased teadsid üksteist juba lasteaiasõpradena, siis minu tutvusringkond 1.d klassis oli tunduvalt väiksem.

Minu esimene pinginaaber oli naabermaja Sven, kellega kaheksa aastat ühte koolipinki jagasin, ja esimest õpetajat Urve Liiva tunnen terekättpidi tänaseni. Kuna olin käinud eelnevalt 0 klassis, siis kool kui maja ei vajanud liigset tutvustamist.

Küll on mul siiani silme ees välisuksest sisenemisel lae kohale punaste tähtedega kirjutatud lausejupp: “… õppida, õppida, õppida,” Lenin. Selle lausega on seotud veel üks lugu, aga see juhtus juba siis, kui mõned nädalad tarkust kogunud olin…