AJA LUGU: Prii reis kauge Jaapani mere äärde

TAGASITEEL: Rein Baikali ääres oma 25. sünnipäeval.
4x ERAKOGU

Saaremaa mees Rein Aru sai enam kui poole sajandi eest Vene kroonu ajateenijana teha prii reisi läbi suure Nõukogudemaa Jaapani mere äärde ja tagasi. See oli aeg, mil maailma kohal rippus tõsine aatomisõja oht.

1960. aastate algus oli maailmas ärev. Külm sõda kogus hoogu, Ida-Saksamaal puhkes kriis, mis oli taas kord seotud Lääne-Berliiniga. Kommunistide valitsemisega rahulolematud idasakslased hakkasid välja rändama ja 1961. aastal ehitati Lääne-Berliini Ida-Berliinist lahutav müür, millest sai pea kolmekümneks aastaks jagatud Euroopa sümbol.

Samal ajal süvenes ka USA ja NSV Liidu sõjaline vastasseis. Vastukaaluks Ameerika tuumarakettide paigutamisele Suurbritanniasse ja Türgisse asus Nõukogude Liit rajama raketibaase Kuubale. 1962. aasta oktoobris lahvatas kriis, mille kohta öeldakse, et tuumasõda pole inimkonnale eales ligemal olnud. Konflikt siiski lahenes, järgmisel aastal relvad vastastikku demonteeriti ning venelaste ja jänkide vahel seati sisse “kuum liin” ehk telefoniühendus riigipeade otsesuhtluseks.

Neil aastatel ajateenistusse viidud noored mehed sattusid seepärast otsekui püssirohutünni otsa, mille ümber poisikesed tikkudega vallatlevad. Tavaline sõdur sellele palju ei mõelnud, kuigi teated maailma sündmustest tõid ärevust temagi argipäeva.

Loomavagunis läbi Siberi

1960. aasta lõpus armeesse võetud Rein Aru teenis aega viiendas punalipulises Proskurovi-nimelises Kiievi sõjaväeringkonna staabi sidepolgus, mis Saksamaa sündmuste pingestudes Kiievist 30 km kaugusele Gostomelisse ümber paigutati. Seal jätkusid õppused ja igapäevane sõdurielu, kuni 1962. aasta augusti alguses läksid äkki lahti ettevalmistused pikaks sõiduks. Kogu väeosa saadeti kontinendi teise otsa, Vladivostokki.

KOHAL: Nooremseersant Rein Aru (tagareas vasakult teine) ja tema jao mehed on jõudnud Jaapani mere äärde.

Veokid ja aparaadimasinad laaditi lahtistele rongiplatvormidele ja kinnitati jämedate katanka-traatidega. Kogu isikkoosseisu jaoks reisivaguneid ei jätkunud ja osa sõdureid, Aru nende hulgas, pidi 14-päevase sõidu Kaug-Itta läbi tegema loomavagunites.

“Kahel küljel suur uks, mõni pisike aken on kõrgel, nii et välja näeb siis, kui uks on avatud. Kui oli soe, siis nii ka oli. Magamiseks olid vaguni otstes suured narid, kus tavalistel puuvillamadratsitel sai lamada ja magada. Vaguni põhjas oli ka auk “ülejääkide” ära andmiseks,” kirjutab mees oma mälestustes*. “Loomavagunil on selline puudus, et puudub vedrustus. Pärast kolme päeva oli sellise vibratsiooni tagajärjel tunne, et liha on luude küljest lahti. Ja selliste vagunitega veeti ju ka küüditatuid,” lisab ta.

Peatuste ajal anti teateid fanfaarihelide saatel. Pilli puhus Saaremaa poiss Mati Reinart, orkestri trompetimees. Reinu sõnul oli signaale erinevaid, kuid kõige meeldivamaks kujunes teade söömaaja saabumisest. Süüa toodi vagunitesse termostega, aga väga kella järgi see ei käinud.

Baškiiria naftapiirkonnas jätsid sügava mulje öösel põlevad tulelondid, sõit sealtkandist läbi läks päris kiiresti, kuna raudtee oli elektrifitseeritud.

Male ja meeldejääv saun

Raadiot vagunites ei olnud, ajaviiteks anti sõduritele malendid ja karmoškad. Pillimeestel Reinu mäletamist mööda erilist lusti ei olnud, aga vähemasti temal kulus malelaua taga päris palju aega, sest mängiti põhimõttel “võitja lauas”.

Põnevusega ootasid sõdurid Baikali äärde jõudmist. Rein meenutab, et selle lähistel liikus rong väga aeglaselt, ilmselt seetõttu, et seoses Irkutski elektrijaama ehitusega Angara jõele järve veetaset arvatavasti tõsteti ja järvelähedane raudteeosa vajas ümberehitamist.

Novosibirskis tehti pikem peatus ja sõdurid viidi linna sauna. See oli nagu Venemaal ikka, suure pesemisruumiga, mille otsas oli väike uks. “Kui selle lahti tegin, sattusin leiliruumi. See oli värskelt kaetud seedri- või lehiselaudadega, mis alles lõhnasid vaigu järele. Kuuma oli piisavalt, aga ei mäleta, kas oli auru- või kerisesaun,” meenutab Rein. Igatahes nimetab ta seda kogu reisi kõige meeldivamaks päevaks.

Kui edasi sõideti, läks ühel päeval eessõitvas ešelonis auto põlema. Kustutustööl olnud Mikk Alamöldri, Reinu sõbramees, teenis sellega kiituseks oma teenistusaja teise puhkuse, kuid koju siiski ei pääsenud.

Mõnikümmend kilomeetrit enne Vladivostokki, kui paremal pool hakkas paistma Amuuri laht, jõuti sihtpunkti – asulasse nimega Sanatorii.

“Meie oma kaablikoormaga sõitsime kusagile sopkate vahelisele alale, kuhu jäime järgnevaks kuuks telklaagrisse. Aparaadimasinad sõitsid erinevatesse punktidesse,” kirjutab Rein. Selgus, et väeosa oli tulnud teenindama armee kindralstaapi, mille enda sidepolk oli saadetud kusagile Euroopasse.

Kindralstaabi teenistusse

Laagripaigas oli väliköök, osa autopargist, muu varustus ja peagi pandi tööle ka arestimaja. “Niisugune oli minu mäletamist mööda korra ka 1961. aastal Gostomelis. Keerulisel ajal on elu närviline ja sõdurid rikuvad tihti korda. Siis antakse neile viis kuni viisteist päeva aresti ja pannakse vee ja leiva peale,” kirjutab Rein.

SOPKAD: Maastik Habarovski –Vladivostoki maanteel.

Ta meenutab, et õppuste lõpupoole kadus üks sõdur üsna kauaks ära. Õhtuti organiseeriti ka tema otsimisi, aga üheksandal päeval tuli mees ise välja, kuna teadis, et kümne- või enama päevane hüppes käimine tähendab vangiminekut. Kaaslased olid teda veidi karmilt kohelnud ja ta varjas ennast laagri ligiduses, kust käis salaja söömas. Ta jäi aresti alla kuni õppustelt tagasijõudmiseni. “Väeosas tehti komsomolikoosolek, kus tema käitumist arutati ja soovitati sõjaväest vabastada. Paljud tema kaasteenijad tundsid süüd ja lõpuks ta vist koju saadetigi,” meenutab Rein.

Elu käis Kaug-Idas ikka kohaliku aja järgi. Moskva raadio lõpetas südaööl saated Nõukogude hümni mängimisega. Ajavahe tõttu kuulsid sõdurid seda aga juba uue päeva hommikul söögisabas seistes. Söögiks oli nii hommikul kui ka õhtul puder ja selle juurde tükk kibesoolast punast kala, mida Kaug-Idas oli piisavalt.

Aru ja tema kaaslaste töö seisnes mingi suure sanatooriumi ümber sidekaablite laialivedamises. Õppuste ajal paiknes seal armee peastaap eesotsas marssal Rodion Malinovskiga. Kaableid veeti ka kusagil raudteel asunud riigivapiga vagunite juurde.

Merekaldal kaevati kaablid liiva sisse, kuhu need ka jäid, maapealseid kippusid aga kohalikud elanikud alatasa lõhkuma. Neid tuli pidevalt parandada ja õppuste haripunktis, kui kohapeal viibis marssal Malinovski isiklikult, pandi kaablite juurde isegi valve välja. Sõdur iga saja meetri taha.

Vennaga jäi kohtumata

Seda nimetati avariikomandoks ja Rein oli selle ülem.

“Ühel hommikul, kui ma katelokilaadungiga läksin poistele süüa viima, oli liiklus teel kinni pandud. Kui jalgsi edasi läksin, tulid äkki uhked autod vastu, ühes istus marssal. Nägin teda paarikümne meetri kauguselt,” meenutab mees.

Samal ajal teenis sealsamas ligidal mereväes ka Reinu vend Aare, kellega ta samal aastal sõjaväkke läks. “Saatsin ühel ajal talle telegrammi, et olen lähedal. Pärast seda kutsuti mind polgu vastuluure ohvitseri juurde. Seletasin, et tegu on lihase vennaga, ja mind ei karistatud. Väeosa liikumine tuli ju salajas hoida. Telegramm jõudis kohale, vend läks ülema juurde, kuid teda ei lubatud kaldale, kuna oodati marssali laevale tulekut,” kirjutab mees.

ÕPPUSTELE: Vaade sõjaväeešelonist Baikali järvele.

Viis nädalat õppusi sai lõpuks läbi ja väeosa asus tagasiteele. Masinad laaditi platvormidele, mehed samadesse loomavagunitesse ja läks lahti sama pikk tagasitee samamoodi vibreerivas vagunis. Aga sellega olid mehed juba harjunud.

Siberis olid ööd juba külmad, peagi jõuti lumega kaetud aladele ja vagunitesse toodi väikesed ahjud. Nende korstnad ulatusid vagunikatustest välja ja neid köeti kivisöega. “Eks nõnda päevad möödusid seal ahjukese ümber või naril sineli all,” nendib Rein.

Natuke elevust oli taas Baikali ääres, kus talle meenus, et tema vanaonu oli kunagi sama sõidu läbi teinud, kui ta 1904. aastal Vene-Jaapani sõtta viidi. “Ta rääkis üle Baikali järve sõidust. Vesi olevat olnud nii puhas ja läbipaistev, et ta ei raatsinud sinna suitsukoni visata. Tema õnneks lõppes sõda enne ära, kui ta kohale jõudis.”

Tagasisõit kulges Reinu kirjelduse järgi kaunis apaatses olekus ja Gostomelisse jõudis polk tagasi oktoobri keskel. Kuuba kriisi haripunktini jäi vaid mõni nädal.

* Käsikirjas üles tähendatud 2017. aasta kevadel

Print Friendly, PDF & Email