Tõbi, mis tundus olevat peas, kuid peitis end hoopiski kõhus

PÄÄSTEV TATAR: Marju valmistatud tatratoidud on Olevi igapäevases toidusedelis. Küpsiste valmistamisel tuleb või asemel kasutada kookosrasva.
MAANUS MASING

Üheksa aasta eest läbis Koplimäe mahetalunik Olev Müür vaevarikka katsumuse, mille käigus kaotas kaalus kümme kilo, pidi taluma anoreksiakahtlusi ja tegi lõpuks ise kindlaks, et tal on ihuhäda, mida ei leevenda ravimid, vaid üksnes enesedistsipliin – laktoositalumatus.

Nelikümmend aastat elas Olev nii nagu iga teine, jõi lehmapiima ja sellega ei kaasnenud mingeid erilisi probleeme. Aga siis hakkasid pisitasa tekkima kõhuhädad. Kas oli tegu tööstressi või antibiootikumide mõjuga või hoopiski mingite muutustega organismis, igatahes ühel hetkel oli mehe kõht väga sassis.

“Arstid ei osanud ka alguses midagi öelda, arvasid, et ma lihtsalt ei taha süüa. Ega inimesed oska kohe niisugust asja kahtlustada. On ju igasuguseid kõhutõbesid,” lausub Olev muiates. Kui mõned hädalised saavad kohe õige põhjuse jälile, siis temal nii ei läinud.

“Perearstid on erinevad ja erineva suhtumisega. Ühed on huvitatud täpse diagnoosi leidmisest ja oskavad erinevaid lahendusi välja pakkuda. Minu perearst arvas paraku, et olen lihtsalt kehva söömaga ja mul on psühholoogiline probleem ehk anoreksia,” nendib Olev.

Teil on närvid läbi

Kuna tervisehädale lahendust ei leitud, vahetas ta perearsti. Uus tohter lasi teha uuringud, mis näitasid, et füsioloogilist probleemi mehel ei ole. Muu hulgas suunas arst ta ka geeni-
analüüsile.

“Geenidoktor ütles, et tema juurde jõudnud patsientide puhul on üsna tavaline, et nad on omadega päris mässis ja arstid on soovitanud neil lihtsalt närve ravida. Ta rääkis ka, et inimese organism on nii keeruline, et meie meditsiin ei suuda väga paljut selgitada,” jutustab Olev.

Uuring näitas, et ka geeniprobleemi mehel ei ole. Ometi tervislik seisund halvenes, kõhulahtisuse tõttu oli kaalukaotus üle kümne kilo. Asi tipnes sellega, et aju hakkas toitainete puuduse ja kurnatuse tõttu vigurdama. “Käisin psühholoogide ja toitumisnõustajate juures ning sai selgeks vähemasti ühe asja – ajuprobleemid tulevad sellest, et toitaineid ei ole piisavalt.”

Nagu Olevi kogemus näitab, ei ole laktoositalumatuse kindlakstegemine sugugi lihtne. Põhjus selles, et esimeseks indikaatoriks on inimese enesetunne. Allergia ja talumatus on erinevad asjad, märgib ta. “Allergia on vahetu ja kiire reaktsiooniga, talumatuse ilmingud tulevad aga esile alles mitme päevaga. Toit käib inimesest läbi keskmiselt kolm päeva. Talumatus ei väljendu maos ega peensooles, vaid kõige lõpus, kui toidu lagundamata osakesed jõuavad verre, sealtkaudu ajusse ja maksa. See juhtub alles paari päeva pärast, aga kes see enam mäletab, mida ta kaks päeva tagasi sõi…”

Olev räägib, et toitainete omastamiseks lagundab inimese organism need algosakesteks ja selle töö teevad ära erinevad mikroorganismid ja ensüümid. Kui õigeid ei ole, siis on lagundamine puudulik. Rakud ei saa lagundamata ühenditest midagi kätte, need muutuvad võõrkehadeks ja hakkavad organismi mürgitama, kuna nende lagunemine toimub käärimise teel. Tulemuseks alkoholid ja muud mürgised jääkained, mis tekitavad inimeses reaktsioone, mis võivad sarnaneda näiteks alkoholi- või narkojoobele.

Tervisehädale leevenduse leidmiseks hakkas Olev ühes abikaasa Marjuga ise erinevaid materjale uurima. “Tegime ise internetis suure uurimistöö ja otsisime saatusekaaslasi,” räägib Marju. Ühe sammuna muudeti mehe toidusedelit ja välistati sealt piimatooted.

Kui Olev jõudis kõige kriitilisemasse seisu, loobus ta täielikult süsivesikute tarbimisest. Siis tekkisid mehel omamoodi võõrutusnähud. Ta läks üleni kollaseks, ärkvelolekuaega oli üsna vähe, kuna aju lülitas end välja. “Paar kuud oli väga kriitiline aeg,” nendib Marju. “See oli otsustamise koht. Vahetasime perearsti, siis hakkasid asjad muutuma. Kollasus tõmbas tagasi, enesetunne hakkas paranema, organism puhastus sinna kogunenud mürkidest.”

Kuna menüü osas hakkas selgus tekkima, siis sai hakata tarbima toitaineid, mis edasisele tervise halvenemisele piiri panid. Enesetunne hakkas paranema ja keha normaalne seisund taastuma.

Toitumisel silm peal

Marju sõnab muiates, et toitumisnõustajad oskavad väga hästi nõu anda, kui tahad kaalust alla võtta, aga vastupidine olukord paneb nad kukalt kratsima. Õnneks oli neil paar head tuttavat spetsialisti, kes häid soovitusi andsid.

Otsest meditsiinilist kinnitust testi näol laktoositalumatuse suhtes Olevil ei ole, kuid kaudse tõestusena näitab seda toidusedeli muutus ja sellega kaasnev paranemine.

Tervise sai mees stabiilseks umbes kahe aastaga. “Energia on enam-vähem tagasi, kehakaal samuti peaaegu taastunud ja seedimine kontrolli all,” räägib Olev, kes on tänaseks hakanud tarbima kõiki tavapäraseid toiduaineid, ainult piimatooted on täiesti välistatud.

“Me enne väga hoolikalt loeme iga toiduaine kohta, mida ta sisaldab. Töödeldud toitu tarvitame üldse vähe,” nendib Marju. “Kõik on enesekontrolli küsimus. Võib ju olla kange tahtmine mingi hea juustu järele, aga teadmine, et see suutäis teeb sind väga haigeks, hoiab sind tagasi,” lisab ta, tunnistades, et vahel on seepärast mehest isegi natuke kahju.

Olev ütleb, et tänapäeval on kättesaadavad ka ensüümid kapslite näol, mille manustamine aitab laktoosi lõhustada ja mida ta isegi mõnda aega tarvitas, kuid lõpuks loobus. “Need küll toetavad organismi, kuid kogu tööd sinu eest paraku ära ei tee.”

Kuna Olev piimatooteid ei tarbi, siis peab ta ka kaltsiumi täiendavalt juurde võtma. “Ma olen lugenud, et sellega on nii ja naa. Tundub ikka olevat müüt, et kaltsiumi saab põhiliselt piimast. Kõik suured imetajad, kaelkirjakud, jõehobud, elevandid – nemad ju piima ei joo, aga kui palju on neil luid, milleks on ju kaltsiumi vaja.”

Mees nendib, et kodus on end lihtne järje peal hoida, kuid väljas söömas käies on asi tunduvalt keerulisem. “On kohti, mis teevad toitu teadlikult ja kui sa räägid oma vajadustest, siis valmistatakse söök vastavalt kliendi soovidele. Aga on ka teistsugust suhtumist,” sõnab ta.

“Minu arvates tuleb juba kokakoolis õpetada, et enamiku inimesi, kes piimatooteid ei talu, teeb neid sisaldav toit väga haigeks,” ütleb Marju. Paraku on ta kogenud suhtumist à la “me siis kastet ei pane”. “Aga lihapall tõstetakse taldrikule ikka sellesama kastmega kokkupuutunud lusikaga,” lisab ta.

Teine häda on selles, et laktoosi on ka sellistes toiduainetes, kus ehk ei oska oodatagi. “Meie oleme aastate jooksul asja enda jaoks üsna selgeks saanud, aga need, kellel endal seda probleemi ei ole, ei oska asja tõsidust tunnetada,” ütleb Marju.


Laktoositalumatus

Laktoositalumatuse ehk hüpolaktaasia põhjuseks on inimorganismi võimetus toota piisavalt laktaasi ehk ensüümi, mis lõhustab piimasuhkrut ehk laktoosi.

Laktoos on disahhariid, mis ei ole võimeline imenduma läbi peensoole seina, mistõttu peab enne lagunema kaheks lihtsuhkruks – glükoosiks ja galaktoosiks. Pärast piimasuhkrut sisaldavate toitude söömist satub laktoos laktaasi puudumisel jämesoolde, kus jämesoole mikrofloora ta lagundab, tekitades gaase (vesinikku, metaani ja süsinikdioksiidi) ning happeid. Haigusnähud võivad olla erinevad, alates kergest kõhuvalust kuni krampide ja kõhulahtisuseni.


Laktoositalumatuse esinemine

Eestis on laktoositalumatust uuritud alates 1970. aastast. Professor Kaljo Villako andmeil ei talu piimasuhkrut umbes 25% Eesti elanikest. Kambjas, Pärnus ja Saaremaal tehtud täiskasvanute uuringul avastati hüpolaktaasiat 23–33 protsendil elanikest, Setumaal 50 protsendil ja Peipsi-äärsete põlisvenelaste hulgas 57 protsendil.

Euroopas on esinemissagedus erinev: 2% Skandinaavia maades, 70% Sitsiilias. Mõnede rahvaste seas on hüpolaktaasiat veelgi enam: kuni 50% Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias, 81% mustanahaliste ameeriklaste hulgas, Ameerika indiaanlastel 95% ja Ameerika Ühendriikides elavatel asiaatidel koguni 100%.

Print Friendly, PDF & Email