AJA LUGU: Lülle laevkalmete lugu

KAEVAMISTEL: Kirstu avamine laevkalmes 1967. aastal.
ERAKOGU

Eelmisel laupäeval võisid huvilised Laimjala jahimajas uudistada leide, mis pärit Asva linnusasulas toimunud arheoloogilistelt kaevamistelt. 51 aastat tagasi juulis toimusid kaevamised aga Sõrves Lülle külas. Seal kaevas arheoloog Vello Lõugas (1937–1998) koos abilistega laevkalmeid, mis pärit 8. sajandist enne meie ajaarvamist.

Tänapäeval on meie merendusajaloo silmapaistvad maamärgid teenimatult unarusse jäänud. Lülle külast pöörab kalmete juurde pea märkamatu kruusatee. Ei mingit suunaviita. Üha kitsamaks muutuv tee sunnib auto maha jätma ja edasi tuleb liikuda jalgsi. Vasakut kätt jäävaid kalmeid pole võsast näha. Võõras leiab kalmed üles vaid GPS-i abil, aga need on seda vaeva väärt. Fantaasiat rakendades näeb kahte teineteisele mõningase vahega järgnevat paadikujulist kivirida teekonnal tulevikku. Ringi vaadates leiab üles ka puu külge seotud plekksildi kirjaga, et kalmerühm on riikliku kaitse all.

Mitte kaugele kalmetest jääb madal astang, mis ilmselt märgib tolleaegset mereranda. Seal seistes mõistad, miks on kalmed praktiliselt poolsaare keskel – tuhandeid aastaid tagasi olid need otse mere kaldal. Võib ju oletada, et sellelt rannalt peeti ühendust Kuramaa ja miks mitte Gotlandiga.

Kaevajad elasid aidalakas

Merle Lepik/SMORE.COM

Kalmete juurde viiva tee äärde jäävast majast leian suvist vaheaega veetva kooliõpetaja Merle Lepiku (fotol). Tema sõnul on sel aastal vähem huvilisi käinud teed küsimas kui varasematel, aga mõned siiski.

“Maa-ameti kaardil on koht punktiga märgitud, enamik neist tuleb lühikeste pükste ja “varbavahedega”, kalmete juures on rohi aga rinnuni,” kirjeldab Merle tüüpilist turisti, kes laevkalmeid otsib.

1967. aasta arheoloogilistest kaevamistest on ta kuulnud vaid teiste jutu järgi. Küll aga käis neil hiljem korduvalt külas Vello Lõugas: “Vello oli me peretuttav. Kaevajad elasid meil ja vanaisa oli pärast nende kalmete hooldaja. Emal oli alles käsikirjaline paber, mille “prohvessor” oli arhiivist välja võtnud, millest selgus, et Jago-Tooma Hindrik elas siin juba 1715. aastal,” räägib Merle oma esivanematest.

Ühtlasi soovitab ta õhtul tagasi tulla, sest siis on kohal tema koju käima tulnud sugulased, kes vahest kaevamisi mäletavad. Nii ongi. Peretütar Maimu Tammai meenutab 1967. aasta suve järgmiselt: “Ma olin sel ajal 17-aastane. Käisin Tartu peda-koolis, aga suvevaheajal olin kodus. See oli väga lõbus suvi. Nii palju noori inimesi oli koos.”

Maimu sõnul oli kaevajaid alla kümne. “Kaks tüdrukut olid kunstiakadeemiast – nemad joonistasid üles iga kivi, mis maa seest välja tuli. Teistest vanem naine oli Tartu ülikoolist ja Lõugas Vello oli nende ülemus. Poisse ma ei mäleta, et oleks nende hulgas olnud.” Tüdrukud magasid aidalakas heintel, Vello kambris. Süüa tegid kaevajad õueköögis. Lähim pood oli, nagu ka tänapäeval, Laadlas. Kala toodi merest.

METSA SEES: Kivikalme asub Lülle külas Jaagu-Tooma talust lõunapool metsas.
MUINSUSKAITSEAMETI ARHIIV

Kuigi kaevajad olid Maimust natuke vanemad, said noored hästi läbi. “Nädalalõppudel oli Lülle klubis pärast kinoseanssi tantsuõhtu. Seal sai koos käidud pidudel,” meenutab ta. Iseenesest mõista pakkusid külasse sattunud tüdrukud huvi kohalikele noormeestele.

“Ümbruskonna “vanapoisid” jalutasid mööda tänavat ja piilusid meie maja poole. Tiirutasid nagu meepoti ümber, päris naeru ajas peale. Eks tüdrukud käisid nendega kohtamas ka, aga see oli rohkem naljategemine. Pärast nad rääkisid, mida head ja põnevat nad kõik kokku olid rääkinud enda kohta. Ega linnatüdrukud neid maapoisse tõsiselt võtnud,” tunnistab Maimu.

Aeg-ajalt käis ta ka kaevamisi vaatamas. Sel ajal oli kalmete ala niidetav metsaheinamaa. “Meil olid loomad ja kõik puudealused niideti puhtaks, sellist võpsikut, nagu praegu, polnud kuskil,” tõdeb Maimu. Kaevamisala oli tema mäletamist mööda üsna kitsas, vahest kolm meetrit lai ja kivirea pikkune. “Seal ei tohtinud kusagile astuda, vaatasin eemalt. Kühvlikestega nad kaevasid. Mind huvitasid rohkem need tüdrukud, kes kive üles joonistasid,” tunnistab Maimu. Leitud esemed teda eriti ei paelunud.

“Vello oli see, kes vaimustatult rääkis leidudest, vist olid mingid savikillud ja tööriistade tükid. Tüdrukud pole omavahel leidudest midagi rääkinud. Nad olid tööl seal. Mingeid konte pole seal ka näha olnud, vähemalt ma ei mäleta,” ütleb ta.

Külalisi kaevajatel ei käinud. Küll aga sõitis ühel päeval nende õue beež Volga. Nimelt oli üks kaevajatest ametiühingute kesknõukogu esimehe Leonid Lentsmani tütar. Tähtsal ametikohal olev Venemaa eestlasest isa oli väga šokeeritud tütre elutingimustest – majas pole vett, kuivkäimla õues, magatakse pööningul.

Tütart ta siiski ära ei viinud. “Selle tüdrukuga juhtus veel igasuguseid naljakaid apsakaid, sest ta pole eesti keelt eriti rääkinud,” täpsustab Maimu.

Tema arvates olid sel suvel ilusad ilmad, nii et kaevamistes pause ei tekkinud. Hiljem käisid turistid kalmeid vaatamas, kuid suunaviita pole kalmete juurde kunagi pandud.

Millega oli ikkagi tegemist?

1983. aastal Tallinnas väljaantud raamatust “Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised”, mille autorid on Olavi Pesti ja Külli Rikas, saame teada, et ühed Eesti vanimad maapealsed kalmeehitised meie vanimate põletusmatustega on Lülle küla laevkalmed, rajatud umbes 8. sajandil e.m.a.

Analoogilisi kalmeehitisi on autorite sõnul Läänemeremaades leitud veel Kuramaalt, Edela-Soomest, Kesk-Rootsist ja eriti arvukalt Gotlandilt, üks ka Tallinna lähedalt Väost. Laevkalmeist ühe avastas 1940. aastal Artur Vassar, teise 1967. aastal Vello Lõugas.

Samast raamatust leiame ka kalmete kirjeldused: “Lülle laevkalme koosnes kahest laevast. Läänepoolsest (pikkus 7,5 m) avastati kaks liivakiviplaatidest väikest kirstu: vöörkirst sisaldas ligi 1,5 kg põlenud luid, teises oli peale luude väike kõrvaga savitass (samasuguseid on leitud ka Kuramaa laevkalmeist) ja mõned pronksesemed (nooleots, pintsetid). Kirstude vahele ja nende ümber jäävat ruumi, mis oli omal ajal piiratud suurte reelingukividega, täitsid raudkivid.

Teisel laeval oli alles enamik reelingukive ja 123 cm kõrgune täävikivi. Kalmet oli lõhutud reelingukivide väljamurdmisega servast, ka raudkividest kirst vööripoolses otsas oli juba kunagi varem tühjendatud. Selles olid säilinud mõned riibitud pinnaga savinõukillud ja kaltsineerunud luud. Oma ehituselt sarnanevad Sõrve laevkalmed kõige enam Kuramaa ja Soome laevkalmetega. Kivitäidise poolest nad Gotlandi kalmeist erinevad, sarnanevad aga läänemeresoome hõimude alal hilispronksiajal levinud kivikirstkalmetega.”

1967. aastal toimunud kaevamistest kirjutas kohaliku ajalehe Kommunismiehitaja 27. juuli numbris arheoloog Vello Lõugas: “Kolmapäeval (26.07.1967) lahkus Saaremaalt Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi arheoloogiaekspeditsioon, mille peamiseks ülesandeks oli Eestis ainukese teadaoleva laevkalme kaevamine Lülle külas.” Lõugase andmetel oli selliseid kalmeid, kokku seitse laeva, avastatud varem vaid Kuramaalt Talsi rajoonist.

Kuigi Artur Vassar oli Lülle laevkalme leidnud juba 1940. aastal, avastas 1967. aasta ekspeditsioon oma üllatuseks samast kohast veel ka teise kalme, mille suured “reelingukivid” olid välja kistud. “Mõlemad “laevad” olid ehitatud ühele teljele nii, et ühe “laeva” kõrge täävikivi oli teise ahtris. Nii olid “laevad” nagu sleppis,” kirjeldas arheoloog leitut.

Veel paljastus kaevamistel, et laevkalmetest paarkümmend meetrit eemal olid mõned lõhutud kivikangrud ja umbes 50 meetrit eemal suur, 8–9-meetrise läbimõõduga ja meetrikõrgune ümmargune kivikalme. “Seega on paika matusekohana kasutatud pikemat aega, millega on välistatud võimalus, et laevkalmed kuuluvad Sõrve randa sattunud skandinaavia meresõitjatele,” deklareeris Lõugas.

Arheoloogi arvates lubasid laevkalmetest leitud esemed dateerida objekti pronksiaja lõpuperioodi, umbes 2600 aasta vanuseks: “Tollal kujutas Sõrve endast väikest saart Saaremaa ja Kuramaa vahel. Muust Saaremaast eraldas teda kümmekonna kilomeetri laiune väin, mille üks kallas asus Tehumardi kohal, teine kusagil Kaugatoma–Lõu küla joonel.” Lõugas uskus, et Sõrve saar oli I aastatuhandel e.m.a. olnud tihedalt asustatud, millest annavad tunnistust rohked kivikalmed.

Print Friendly, PDF & Email