PERSOON: Pulli küla Aleksei

VAID KORRA AASTAS: Pullile sattus Aleksei Turovski pärast saarlannaga abiellumist 1985. aastal, nende kahe poja jaoks on see alati olnud justkui teine kodu. Nüüd käib ta siin vaid korra aastas.
GUNNAR SIINER

Aastakümneid Saaremaal suvitanud loodusteadlane Aleksei Turovski kasutab saarel veedetud aega oma kivististe kollektsiooni täiendamiseks.

Kui telepilt näitab Turovskit väljapeetud teadusemehena, siis Pulli panga naabruses Köstri talus võtab meid vastu mees, kelle rinnaesine on uljalt lahti nööbitud ja kes vahetpidamata suitsetab. Juudisoost haritlase sarm, millest veel vanuigi õhkub seksapiilsust, mängulisust ja korralikku füüsist, on meie võõrustajas täitsa olemas. Millegipärast tuleb meelde Ljudmila Ulitskaja karismaatiline tegelane Daniel Stein, kui see nimi peaks midagi ütlema. Mõlemad on juudiusust irdunud ja isepäised – Turovski agnostik ja Stein kristlane.

Taluvärava kõrvale pingile kohvitassiga istet võttes tunnistab Aleksei, et pärast abikaasa surma 2015. aastal külastab ta Saaremaa kodu tegelikult vaid korra aastas. Ja ka siis piirdub tema kohalolek  poegade ja lastelaste seltsis loetud päevadega. “Siin on fantastiliselt hea vesi, külm vesi on minu lemmikjook,” ütleb ta paiga kiituseks. Kargest ja puhtast veest õppis teadlane lugu pidama oma hingemaastikel kõrbetes.

Pullile sattus Turovski pärast saarlannaga abiellumist 1985. aastal, nende kahe poja jaoks on see alati olnud justkui teine kodu. 18. sajandist pärinevas Köstri talumajas asus kunagi köstrite ametikorter ja tegutses kirikumõisa köstrikool. Abikaasa esivanematele kuulunud koht on nüüdseks ilusasti korda tehtud.

Kombekohaselt suundub loodusmees seegi kord pojaga Saaremaa rannikule kivistisi otsima. Harrastajana täiendab ta kollektsiooni vaid selliste leidudega, mille meri on kaldale uhtunud ja mil puudub teaduslik väärtus. Paaskaljudest ta kivistisi ei murra. “Teen neist vaid pilti ja matsutan suud,” kinnitab Turovski.

Teisalt pole võimalik kõike ahvatlevat ka linnakorterisse tassida. Kadunud abikaasa seatud piirist – kuni 100 kilo kive korteri ruutmeeri kohta – peab Aleksei igal juhul kinni. “Poisid jälgivad seda usinasti,” vahendab ta peresisest naljaviskamist.

Kõige väärtuslikum leid Saaremaalt pärineb Alekseil suvekodu naabrusest Pulli pangalt, kus asuvad mõned väga ilusad ja peaaegu terved korallide kolooniad. Kivististe kollektsionäärina hindab Turovski kõrgelt Saaremaa põhjarannikut Kesknõmmeni välja. Lisaks meelitavad Kesknõmme metsad oma võrratute seentega. Aleksei maiuspalad on tõmmuriisikas ja kuuseriisikas.

Karupoegade söötmine on üliohtlik

Rääkides Saaremaal majapidamistest toitu otsima tulnud kahest karupojast, kes fotode järgi võisid olla umbes 7 kuu vanused, peab Turovski juhtunut igati kriminaaluurimise vääriliseks. Tõenäoliselt püüdis mõmmikud kusagilt mandri metsast mõni suvesaarlane, kes need hiljem siinmail vabadusse lasi. “Loomad, kes tunnevad rahuldust inimese juuresolekust, ei lähe kohe mitte!” ahastab Turovski. “Juba kahekuune normaalne karupoeg, nähes inimest või tajudes selle lähedust, ronib puu otsa ja karjub: emme appi! Aga need lontrused tulevad hoovi peale, söövad kõhud täis ja ai kui mõnus on olla!” ei jätku zooloogil pahameele väljendamiseks sõnu.

Mitte mingil juhul ei tohi teha midagi niisugust, see on üliohtlik, manitseb Turovski. “Võtan ka kätte ja toon loomaaiast paar vööthüääni kutsikat saarele. 1,5 aastaga kaaluvad nad 40–50 kilo ja omavad luid purustavalt tugevaid lõugu,” toob ta elulise võrdluse karupoegade lollitamisega kaasnevast riskist.

Turovski sõnul võib väiksena inimestelt toitu saanud karupoeg olla juba kaheaastaselt väga ohtlik. Vanemaks saades muutuvad karud üksildasemaks ja territoriaalsemaks, järjest enam kujuneb välja nende iseloomu eripära. Igal loomal kujuneb individuaalne toitumisstrateegia ja kui selle tekkimisele on kaasa aidanud inimene, siis hakkab karu otsima toitu inimese juurest.

Olgu selleks mesila, juurviljaaed või lambad. Kui inimene sellisele karule vastu hakkab, siis võib noor karu esialgu sattuda segadusse: kuidas nii, et minu hea hoidja ja kasvataja nüüd pahandab! Aga üsna varsti ta kunagise hoolitseja tõrjuva hoiaku pärast nõutust enam ei tunne, vaid murrab inimese maha. Mitte kunagi ei käitu selliselt aga kogu elu metsas elanud karu.

Pool sajandit tagasi tõid jahimehed saarele punahirve, kelle arvukus on jahiturismi seisukohast rõõmustavalt suureks kasvanud. Samas põllumeeste ja metsaomanike vaatevinklist on hirv üksnes kahju tekitav nuhtlus, kelle arv peaks saarel olema oluliselt väiksem. Sarnaselt jahiturismiga pole aga põllumajandus ja metsandus midagi muud kui äri. Seega võiks küsida, mille poolest on üks äri kehvem või vähem väärtuslik kui teine. Turovski meelest on selline teemapüsitus eluline.

Õigus on igaühel ja tuleb leida tasakaal, pakub ta. Kui teeme terve saare põllumaaks, hävineb Saaremaal looduslik süsteem. Muuseas, valge-toonekurg jõudis Eestisse esimest korda alles 130–140 aastat tagasi.

Samas ei kujuta Turovski enda sõnul ette, et Saaremaale oleks jahifauna mitmekesistamiseks veel mõnda uut liiki vaja. Küll aga tasuks tema sõnul anda saarel suurem sõnaõigus Eesti rahvusimetajaks valitud hundile, kes on väga võimekas hirvede arvukuse vaoshoidja. Kaks elujõulist hundiperet saarel oleks paras arv. Paraku ei taha lambakasvatajad Turovski sõnul hundist midagi teada ja ega neid rõõmusta ka eelnev arutluskäik. “Mindki on juba tituleeritud huntide advokaadiks, mis mulle küll südamest rõõmu teeb.”

Turovski tõdeb, et tänavune erakordselt palav suvi on kliima soojenemise väga selge ilming. Terve põhjapoolkera ju põleb. Talvel nägi Turovski CNN-ist, kuidas kliima soojenemist eitava presidendi Donald Trumpi administratsiooni kõrge liige (vist oli asepresident Mike Pence) tuli õuest reporterite ette lumepalliga ja üritas kliima soojenemise hoiatust naeruvääristada. Turovski jaoks ei ole aga lumekuul mingi argument.

Parasitoloog prognoose ei tee

Tegelikult kaasnevad kliima soojenemisega vägagi äärmuslikud ilmastikuolud – täiesti võimalik, et kuuma suve peale tuleb talv, kus miinuskraadid langevad üheks-kaheks kuuks 40 miinuskraadi peale.

Turovski keeldub ennustamast, mida võib Saaremaa asustustihedusele kaasa tuua kliimapagulaste massiline uute elukohtade otsing kliima soojenemise tagajärjel. “Vaadake, ma olen parasitoloog ja see tähendab, et ma prognoosidega ei tegele,” jääb ta tõrjuvaks. “Ma päris kindlasti ei hakka vastama sedalaadi niivõrd suurele ja põhjalikule küsimusele. Loomulikult ma ei tea, mitte keegi ei tea.”

Küsimusele, millised taimed või kalad võiksid Saaremaal end sisse seada, kui kõik suved tulevad edaspidi sama soojad kui tänavune, vastab Turovski, et küllap võiksime hakata asustama siia selliseid soojalembeseid liike nagu karpkala ja linask. Võib-olla sobiks ka Kesk-Aasia päritolu taimetoiduline pakslaup ehk hõbekarp, kes basseinides kasvab Eesti päris kenasti.

Aleksei Turovski loodab, et Suur väin jääb edasi väinaks ja silda ei ehitata kunagi. Juba Väikese väina tamm andis looduslikule väinale ja selle kalandusele väga tõsise tagasilöögi. Süvendustööd võiksid seal ehk midagi päästa. Kuigi iga kord, kui me süvendame näiteks mõne sadama akvatooriumi, pommitame elusat kooslust väga ohtlike ainetega, mis on sinna alla ladestunud.

Küll aga pooldab Turovski Saaremaal käima läinud pärandkoosluste taastamist, kuigi ta ei ole teemaga väga kursis. Aga Eesti puisniidud on maailma liigirikkamad taimekooslused. “See tohutu mitmekesisus on meie esivanemate pärand ja ma olen igati selle poolt. See on tegelikult sama, mis rahvuspark.”

Mõistagi võtame jutuks Tallinna loomaaia pikaajalise direktori, Aleksei saarlasest sõbra ja ülemuse Mati Kaalu. Selgub, et Köstri talus on Mati Kaal külas käinud vaid korra ja sama palju on Aleksei külastanud Mati kodukohta Saaremaal.

Alekseile toob Matist rääkimine näole sõbraliku muige. Ta teab, et kui Mati tuli saarelt õppima pealinna reaalgümnaasiumi 5. klassi, oli tal pioneerirätt kaelas ja surnud nahkhiir põuetaskus. Kui Aleksei Matiga 1965. aastal ülikoolis tuttavaks sai, mõistis ta enda sõnul korrapealt, et hilisem sõber on õige mees õige koha peal ehk zooloog.


ALEKSEI TUROVSKI
Sündinud 4. augustil 1946 Moskvas. Alates kolmandast elukuust elanud Tallinnas.

Haridus
Lõpetas 1965. aastal Tallinna 19. Keskkooli. Aastal 1973 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia-geograafia teaduskonna zooloogina, vahepeal õppis kaks aastat keemiat.

Töö
Alates 1972. aastast töötab ta Tallinna Loomaaias parasitoloogi, ringijuhendaja ja ekskursioonijuhina. Aastatel 1976–2001 töötas Eesti Mereinstituudis.
Õpetab Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis loomapsühholoogiat ja zoosemiootikat.

Pere
Aleksei on abielus olnud kolm korda. Esimene abielu algas tudengieas ja kestis poolteist aastat. Teine abielu algas, kui ta oli neljandat kursust lõpetamas. Teisest abielust on tal tütar Evelyn. Kolmandast abielust on kaks poega: Marcus ja Mattias.

Tunnustused
2002 Koosmeele auhind
2006 Haabersti elutöö preemia
2007 Eesti Eluteaduse Hoidja
2008 Tallinna teenetemärk
2010 Valgetähe V klassi teenetemärk
Vikipeedia

Print Friendly, PDF & Email