MAAILM: Enesetappude arv Soomes on järsult vähenenud (3)

Veel 10–15 aastat tagasi oli laialt levinud arvamus, et majanduslikule jõukusele vaatamata on Soome riik, kus inimesed sagedamini kui mujal vabasurma lähevad. Tundub, et nüüd on olukord meie põhjanaabrite juures muutunud. Seda kinnitavad viimaste aastate statistilised andmed, kirjutab ajakirjanik Kai Jaskari Soome rahvusringhäälingu Yle veebilehel ilmunud artiklis.

Soomlastel on põhjust rõõmustada. Üleriigiline projekt, mille eesmärk on enesetappude arvu vähendamine, abiprogrammide ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse ning kvaliteedi parandamine, on andnud tulemuse – enesetappude arv on viimase kolme aastakümne vältel meie põhjanaabrite juures märkimisväärselt vähenenud.

Yle artiklis tsiteeritakse noort prantslast Joris Demange’i, kes vaid mõni kuu tagasi kolis elama Helsingisse. Eelnevalt oli talle teatatud paar fakti Soome kohta.

“Kõik muudkui rääkisid, et Soome on enesetappude suhtarvu poolest Jaapani järel kohe teisel kohal!” meenutas Demange lähiminevikku. Kui ta aga nägi Eurostati viimast statistikat enesetappude kohta Euroopa Liidu liikmesmaades, otsustas Demange oma nutitelefoniga sellest igaks juhuks pildi teha ja salvestada selle telefoni mällu. Selgus kurb tõsiasi – noore prantslase rahvuskaaslased lõpetavad elu oma käe läbi palju sagedamini, kui seda teevad soomlased!

2015. aasta statistika näitab, et Soomes sooritab igal aastal enesetapu 13 inimest 100 000 elaniku kohta. Prantsusmaal on sama näitaja 14, meil Eestis aga 16. Enesetappude arvu poolest on Soome praegu enam-vähem ühel tasemel euroliidu kahe juhtiva riigiga – Prantsusmaa ja Saksamaaga (vt graafikat).

Enesetappude statistikat juhib aga kindlalt katoliiklik Leedu, kus aastas registreeritakse koguni 30 enesetappu 100 000 elaniku kohta. See on pea kaks korda enam kui Soomes. Võrreldes Küprose ja Kreekaga, kus suitsiid on praktiliselt tundmatu sotsiaalne nähtus, lähevad leedulased vabasurma kuusseitse korda sagedamini.

Langus on kiirem

Erkki Isometsä on Helsingi ülikooli psühhiaatriaprofessor. Intervjuus Yle ajakirjanikule pööras ta tähelepanu sellele, et enesetappude rahvusvahelisse statistikasse on viimasel ajal ilmunud andmed ka SRÜ riikide kohta. Varem neid seal miskipärast polnud.

“Kui me saime palju täiuslikuma informatsiooni, paranes Soome positsioon “maailmakaardil” veelgi, ehkki Euroopa Liidus oleme juba niigi aastakümnete taguse ajaga võrreldes heal kohal,” nentis professor. “Kogu Euroopas on praegu maad võtnud positiivne trend, mille sisu on suitsiidide vähenemine. Kuid tuleb tõdeda, et Soomes on enesetappude arv kahanenud kiiremini kui ülejäänud Euroopa riikides.”
Vastavalt Soome statistikaameti Tilastokeskus andmetele oli meie põhjanaabrite juures suitsiide kõige enam 1980. aastate lõpus. Need olid nn yuppie-aastad (vt infokast), mil enesetappude arv Soomes oli praegusega võrreldes enam kui kaks korda kõrgem. See oli enam-vähem sama tase, kus tänapäeval asub Leedu. Ent 1990. aastate alguses hakkas enesetappude arv Soomes tasapisi vähenema.
Võitlus depressiooniga
Erkki Isometsä sõnul on enesetappude suure arvu peamist põhjust üheselt määratleda väga keeruline. Tõsi, mõnikord ilmnevad sarnased tunnused, mis on iseloomulikud peaaegu kõikidele ajastutele, mil suitsiidide arv on järsult kasvanud.

“Soome oli esimene riik maailmas, kus kolm aastakümmet tagasi töötati välja üleriigiline enesetappude vastu võitlemise programm,” rääkis Isometsä. “See sai alguse teaduslikest uuringutest, mille käigus registreeriti ja kaardistati eranditult kõik suitsiidijuhtumid. Tulemus oli, et Soome psühhiaatrid kogusid selle probleemi kohta palju enam ja palju detailsemat teavet.”

Professor Isometsä arvates soodustas enesetappude arvu kasvu XX sajandi lõpukümnenditel depressiooniravi halb seisukord. Seepärast hakatigi kogu riigis 1990. aastatel tegelema tervishoiusüsteemi edendamisega. Eriti hea saavutus oli aga see, et XX sajandi viimasel kümnendil leidis aset märkimisväärne kvaliteedimuutus depressioonihaigete medikamentoosses ravis.

“Kuna uutel ravimitel oli palju vähem kõrvaltoimeid kui vanadel, siis söandasid arstid neid haigetele välja kirjutada palju suurema kindlustundega,” ütles psühhiaater. “Arvan, et just antidepressantide kvaliteedi tõus on peamine põhjus, miks depressiooni ravimine muutus varasemate aastatega võrreldes palju tõhusamaks.”

Yle artiklis öeldakse, et viimase viie-kuue aasta jooksul pole antidepressantide kasutamine eriti palju kasvanud. See-eest on inimestele aga palju kättesaadavamaks muutunud psühhoteraapiline rehabilitatsiooniprogramm, mida toetab kohustusliku ravikindlustuse programm Kela.

Süüdi aastaajad?

Meditsiinikirjanduses on suitsiidide arvu kasvu selgitatud erinevate põhjustega. Kõige sagedamini on väidetud, et suurt mõju avaldavad siin aastaajad ja ühiskonna majanduslik olukord.

On fakt, et 1930. aastate alguse suure majanduskriisi ajal kasvas enesetappude arv järsult kogu maailmas. Sama oodati ka 1990. aastate kriisi ajal, kuid toona enesetappude arv miskipärast hoopis langes.

“Võimalik, et rahanduskriiside aegadel etendab suurt rolli ühiskond, kus üks või teine inimene elab,” arutles Erkki Isometsä. “Näiteks 2008. aastal alanud kriis põhjustas paljudes Euroopa riikides enesetappude arvu kasvu. Kuid Põhja-Euroopas oli olukord vastupidine, Skandinaavia maades suitsiidide arv vähenes. Arvan, et olulist rolli mängis siin ühiskondlik toetus neile, kes raskel ajal abi vajasid.”

Veel arvatakse, et enesetappude tippaeg langeb kas sügisele või kevadele. Professor Isometsä on arvamusel, et säärane seisukoht ei ole päris korrektne.

“Meil Soomes on tähele pandud, et mõnel aastal on suitsiidide arv kasvanud hoopiski suvisel ajal. Siit saab teha vaid ühe järelduse – aastaaegade mõju enesetappude arvule on ülehinnatud,” ütles ta.

Mõned tegurid mõjutavad enesetappude arvu aga tõepoolest otseselt ja neid on teadlased viimasel ajal põhjalikumalt uurima asunud. Nii näiteks sooritavad mehed enam enesetappe kui naised. Samuti on miskipärast enesetappude arv suur Soome põhjapiirkondades. Suurel määral mõjutab enesetappude arvu ka narkootikumide tarbimine.

“Ligi pool Soomes registreeritud enesetappudest on suuremal või väiksemal määral olnud seotud narkootikumide tarbimisega,” tõdes Erkki Isometsä.

Kreeklaste eeskuju

Milles seisneb aga kreeklaste saladus? Miks teevad just nemad harva eluga lõpparve? Et leida sellele küsimusele vastust, vestles Yle ajakirjanik kreeklase Kimon Papadopoulosega, kes on juba mõned aastakümned elanud Soomes. Mees on seisukohal, et kuuma kliimaga maades on inimesed põhjamaade elanikega võrreldes palju sotsiaalsemad. Nad peavad väga lugu oma perekonnast ja hoiavad sõpru.

“Kui mul on probleem, siis ma räägin inimestega, oma perekonna ja sõpradega. Uskuge mind, probleem väheneb või isegi haihtub, sest ma ei ole siin ilmas enam üksi,” lausus Papadopoulos.

Siinkohal võib meenutada, et Kreeka majandus on juba aastaid olnud üpriski nutuses seisus. Miks siis ikkagi pole seal elavad inimesed kaotanud usku tuleviku suhtes?

“Kreeka inimesed on kõigest hoolimata õnnelikud. Lapsed jooksevad ümberringi. Raha kulub Kreekas vähem kui Soomes, mis tähendab, et toime tulevad ka need, kel palganumber väike,” rääkis Soomes elav kreeklane. “Soomes olen kohanud mitmeid kreeklasi, kes on ajutiselt siia tööle tulnud. Nende seas on rohkesti haritud inimesi – insenere, arste, õpetajaid ja arhitekte. Soomes teenivad nad küll hästi, ent sellele vaatamata on neil hinges alati suur koduigatsus.”


KES ON YUPPIE´D?

Yuppie – ingl k young urban professional person (noor linnas töötav professionaal).

XX sajandi viimastel aastakümnetel tekkinud kapitalistlikule ühiskonnale omane subkultuur, mille liikmed olid peamiselt noored inimesed, kes saavutasid häid tulemusi oma tööalal ja kel õnnestus seetõttu pääseda oma riigi ärieliidi sekka.

Eesti keeles kasutatakse yuppie’de kohta sageli sõna “pintsaklipslased”.

Yuppie mõiste tekkis USA-s 1980. aastatel vastandina mõistele hipi (ingl k hippie). Hipide subkultuur tekkis lääneriikides juba 1960. aastatel ja selle kandjad olid valdavalt tarbimisühiskonna ideaalides pettunud noored, kelle mässumeelsus avaldus üldkehtivate kõlblus- ja käitumisnormide eiramises, eripärases rõivastuses ja vabaarmastuse kultuses.

Print Friendly, PDF & Email