Islandil satud tagasi tulevikku

ÕNNELIK: Jalgpallifännina ei saanud jätta käimata Islandi rahvusstaadionil, kus kohalikud viikingid oma viimaste aastate võidud on vormistanud.
FOTOD: ALVER KIVI ERAKOGU

“Kas te enam kallimat maad ei leidnud, kuhu minna?” Sedasi meilt päriti, kui andsime abikaasaga sõpradele teada, et meie järgmise reisi sihtpunkt on Island.

Olime muidugi teemaga kursis, kuid meie eesmärk ei olnud Islandil raha kulutada ega seda ka kokku hoida, vaid tahtsime järele uurida, kas sealne loodus on ikka nii imeline, kui räägitakse, ja kas kohalikes inimestes, kes meie jaoks ikkagi põhjamaistes oludes sirgunud, on alles viikingitest esivanemate vaimsust. Seda kõike loomulikult oma võimete piires ja ressurssidest lähtuvalt.

Nagu ikka, hakkab iga reis planeerimisest. Tegime endale kohe selgeks, et tõsiseid ekstreemsusi otsima ei lähe ja püüame ära fikseerida kõige tavalisemad kohad, kus turistid käivad. Kindlasti ei saanud need olla pealinnast Reykjavikist kaugel, sest just sinna plaanisime oma peakorteri.

On vist juba tavaline, et konkreetsete plaanide tegemisel on kõige parem pöörduda sõber Google’i poole. Märksõnad – vaatamisväärsused Islandil – pakkusid kohe väga palju erinevaid võimalusi ja kui neist olulisemad olid ritta seatud, tegime endale ka neljapäevaseks tuuriks valiku.

KUNI 40 MEETRI KÕRGUSELE: Geysiri oru suurim vaatamisväärsus on iga kümne minuti järel kuuma vett purskav geiser Strokkur.

Lõpuks sai meie plaanide koostamisel aluseks Eesti reisifirmade pakutav, kuhu kuulusid paar koske, vulkaanikraater, järsud kaljud, liustik, kuumaveegeisrid, rahvuspargid ja Reykjaviki vaatamisväärsused.

Kuna olime otsustanud kindlalt minna omal käel, siis oli järgmine küsimus, kuidas teha kõik need kohad enda jaoks kättesaadavaks. Esimene võimalus oli kasutada kohalike reisifirmade teenuseid, kuid neil maksis üks päevane väljasõit inimesele 80 eurot. Pikemaid väljasõite oli plaanis teha kolm ja kahe peale oleks see maksnud 480 eurot.

Otsustasime minna teist teed. Kuna ei olnud plaanis sõita kaugele mägedesse ja läbida kärestikulisi jõgesid, siis rentisime endale sõiduvahendiks tavalise Hyundai ja seda 400 euro eest, millele lisandus veel 150 euro eest bensiini, mille liiter maksis Islandil umbes 1,8 eurot. Plussiks oli aga see, et sõiduvahend andis vabaduse omatahtsi tegutseda. Google Maps´i kaudu täpsem marsruut paika ja minek.

Kas ilma kiruda või mitte

Lennureisil Riia–Reykjavik maksis üks pilet 29 eurot. Kuigi Lätis oli õhutemperatuur pea 30 kraadi, sai juba lennujaamas kergemad riided pisut kobedamate vastu vahetatud ja see samm osutus hiljem õigeks.

TUME RAND: Erinevalt meile harjumuspärasest liivast on Islandi rand kaetud mustade laavakividega.

Kui Reykjavikis lennukist välja astusime, tervitas meid tugev tuul ja sooja oli 10 kraadi. Ei jäänudki muud üle, kui tagile ka jope peale tõmmata. Olime jõudnud kolme tunniga juulikuust oktoobrisse.

Ilm on Islandil kindlasti üks tähtis märksõna. Kuigi turistide hulgas oli ka neid, kes olid päris talvevarustuse selga ajanud, nii hull see asi siiski ei olnud. Meie esimesel sõidupäeval oli ilm päikesepaisteline ja temperatuur tõusis koguni 18 kraadini. Nii saimegi oma joped ja tagid seljast võtta ning koduselt särgi väel ringi liikuda.

LOODUSIME: Üks turismimagneteid on Euroopa suurim, Gulfossi juga.

Paraku pole päevad Islandil vennad. Juba järgmisel pikemal väljasõidul oli meie kaaslaseks udu, tugev vihmasadu ja marutuul, temperatuur umbes 10 kraadi juures. Paraku olime meie loodusest üle, ehk siis ei lasknud end oludest mõjutada.

Olime endiga rahul, et ei andnud loodusele alla ja vaatasime ära kõik, mida olime planeerinud. Olime väljas isegi siis, kui saksa pensionärid otsustasid katuse alla varjule jääda.

Samas võivad ilmaolud Islandil juulis muutuda lausa minutitega. Pole sugugi harv juhus, kui just jäädvustad fotokaga kauneid vaateid, aga hetke pärast on väljas selline udu, et iseennastki on raske üles leida.

EBAREAALNE: Vulkaanituhalaadse ainega kaetud liustik jätab võimsa mulje.

Kuna Island on vulkaanilise tekkega, siis on seal mägisemaid ja madalamaid kohti. Tihti on nii, et kõrgemal sajab vihma ja madalal on lihtsalt pilves või paistab päike. Aga meiega juhtus muidugi ka, et asjad olid hoopis vastupidi.

Tagasi tulevikku

Üldiselt on Islandil vist nii välja kujunenud, et kõige tavalisem turist saab tema jaoks olulisemad vaatamisväärsused suhteliselt kergesti kätte, sest need on reklaambukletites kirjas ja lihtsasti ülesleitavad. Tuntumad neist jäävad Reykjavikist 150–200 km kaugusele, ehk siis edasi-tagasi sõitmist on täpselt ühe päeva jagu.

Kindlasti sõltub siin palju soovidest, kas tahad näha seda, mida kõik teised, või üritad jõuda kohtadesse, kus aeg oleks nagu seisma jäänud või siis hoopis oleksid kui sattunud teisele planeedile. Öeldakse, et kui tahad Islandi kiiresti ära näha, siis käi ära Snæfellsnesi poolsaarel, mida kutsutakse “Islandiks miniatuuris”, sest seal on palju vulkaanilisi formatsioone, basaltsambaid, laavavälju, omapäraseid kivimoodustisi ja mustade kivikestega rannad.

Vaatamata tuulisele ja vihmasele ilmale võtsime pakutud väljakutse vastu ja tundsime end tõesti kui teisel planeedil. Erineva kujuga kivisambad, viljatu maastik ja peaaegu inimtühi ümbrus jätavad mulje, et oled ärganud ürgajal, kus mõne kivinuki taga varitseb sind näljane saurus, kellel plaan sind kohe pintslisse pista.

Samas jälle oleksid nagu Marsil või mõnel teisel asustamata planeedil, kuhu pole veel astunud ühegi inimese jalg. Tunned ängi ja soovi naasta tsivilisatsiooni rüppe. Kuid kokkuvõttes avastad end peagi mõne kaluriküla lähedalt ja oled reaalsuses tagasi.

Tavalisele turistile on aga nn lõkse palju ja huvilisi neid uudistama jagub. Tuntud kohti, kuhu külastajate hordid liiguvad, on palju ja rahvast voorib meeletult. Kuulda saab erinevaid keeli ja näha inimesi nii Hiinast kui ka Ameerikast.

Kuna Island on vulkaanilise tekkega ja seismoloogiliselt jätkuvalt aktiivne, siis on kohalike jaoks oluline ressurss maa sees ja eeskätt kuuma vee näol. Võib näha kohti, kus kuum aur lihtsalt maa seest välja tuleb.

Soojaenergiat kasutatakse aga ka majade ja spordisaalide kütmiseks ning kuuma duši all käimiseks. On kohti, kus võib otse looduses end kuumas vees mõnusalt tunda. Proovisime meiegi selle järele ja ütleks, et 38 kraadi oli okei, 42 aga juba pisut liiast.

VÕIMAS: Euraasia ja Põhja-Ameerika mandri piir.

Algul häirib turisti võib-olla väävlilõhn, mis kõige sellega kaasneb ja tundub dušivõtjale harjumatu, ent kohalike kinnitusel on see ohutu, kuigi lõhna võib tunda isegi kraanist tulevas joogivees.

Koju tagasi tulles pidime tuttavatele siiski ka pettumuse valmistama, sest Islandi tuntumaid vulkaane Katlat, Heklat ja Eyjafjallajökulli me siiski ei näinud. Ja arvatavasti ka kõige parema tahtmise juures ei oleks see meil õnnestunud, sest teed nende juurde on üldiselt tavainimestele, rääkimata kaugelt kohale sõitnud turistidest, ohutuse mõttes suletud.

Ja siis need viikingid

Esimene kohalik inimene, kellega Reykjavikki jõudes suhtlesin, oli leedulanna, ja viimasena suhtlesin enne ärasõitu poolakaga. Otse ei küsinud, mis neid sinna oli toonud, kuid kindlasti on motivaatoriteks olnud hea palk, turvaline keskkond ja sõbralik ühiskond.

Kui eestlastena oleme harjunud kiruma kehva suveilma, oli meie jaoks kindlasti küsimus, kuidas meeldib kellelegi elada Islandil, kus suvel on keskmine temperatuur veidi üle kümne kraadi ja päike üsna haruldane külaline.

TOSSAB: Maa seest välja tulevaur on üsna tavaline vaatepilt.

Kuigi viibisime Islandil vaid viis päeva, saime kohalikke vaadates kähku selgeks, et kuidas saab säärane loll küsimus üldse pähe tulla. Me ei näinud ühtegi mossitavat või kurja pilguga inimest. Ja kui vahel peabki pisut soojemalt riidesse panema, siis on ka see loomulik. Kui mina tõmbasin tagi selga, siis kohalikke võis näha isegi T-särgis.

Ei kohanud ka kedagi, kes poleks olnud valmis suhtlema või abi pakkuma. Ühes tanklas sain jutule noormehega, kes oli eelmisel aastal osalenud Fääri saarte võistkonnas Gotlandil toimunud Saarte mängudel ja loomulikult jagus juttu kauemaks.

Kindlasti ei julge siinkohal hakata välja tooma kõiki elualasid, millega islandlased peale minu jaoks olulise jalgpalli mängimise tegelevad, kuid kalapüügi kõrval kasvatavad nad palju lambaid ja hobuseid. Kui vahepeal tekkis küsimus, et kas nad toovad piima sisse, siis sai ka see vastuse, kui madalamates kohtades silmasime lehmakarju.

GRANDIOOSNE: Kõrged, kohati 60 meetrised kosed meelitavad uudistama rahvast Ameerikast ja Aasiast.

Poes maksab piimaliiter muide 2 eurot ja vaatamata hinnale maitses see täitsa meie piima moodi. Kui jutt juba hindade peale läinud, siis on need meie jaoks tõesti krõbedad. Seega oli sõprade küsimus õigustatud ja ega meie rahakotiga Islandil vist kuigi kaua olla ei kannataks.

Aga kui oled juba kohal, soovid üht-teist kohalikku ikkagi proovida või vaatad siis vähemalt hinnad üle. Nii saab hamburgeri keskmiselt 15 euroga, kala ja kartulid aga 18 euroga. Islandlased kasutavad toitude valmistamisel väga palju lambaliha, sest neid villakerasid on täis pea kõik mäenõlvad, kus vähegi rohtu kasvab.

Ja kaua sa ikka leiba ja vorsti nosid, vahelduseks tahaks ikka ka sooja sööki. Ja nii saigi endale veidi Islandi-pärast rooga lubatud. Valisime välja ühe lambalihasupi, mille meie mõistes väike topsitäis maksis 18 eurot. Jagasime selle kahe peale ära ja söödud ta oligi. Tõdesime, et maitses päris hea ja võtaks veel, kui vaid see hind… Vaala- või hailiha mekkimise peale ei hakanud mõtlemagi.

Alkoholist ei maksa siinkohal üldse rääkida, sest õllepurk maksab 4 euro kanti ja liiter viina 40 eurot. Viimast saab muidugi spetsiaalsest poest. Kas kohalikud ka ise midagi oma tarbeks läbi torude lasevad, ei oska öelda.

TÜRKIISSININE: Kustunud vulkaani kraater pakkus erinevaid värve ja ladestusi.

Islandlastele meeldib õhtuti palju väljas käia. Söögi- ja joogikohti pealinnas jagub, neid on erinevaid ja igale maitsele. Väljas käiakse sõprade ja peredega ning emotsioone tagasi ei hoita, melu jagub igasse saalinurka. Aga mulle jäi siiski kõige enam meelde õllehind – 0,4-liitrine pilsner 9 eurot!

Eesti keelt väljaspool Reykjaviki lennujaama ei kuulnud, küll aga andis kaasmaalaste kohalolekust teada ühe rendiauto taha asfaldile unustatud Saku Originaali purk. Tunne ütles, et selle sisu oli rännanud eestlase makku.

Püüdsime muidugi ka mõne tõelise viikingi leida, no ikka päris viikingi. Käisime siin ja seal ning lõpuks jõudsime välja Islandi rahvusstaadionile. Tol päeval seal kedagi palli taga ajamas ei näinud, aga sõõrmetesse tungis sealse vaimsuse, alistamatuse ja rahva kokkuhoidmise hingus. Mehine ja töökas rahvas, kes elab karmides oludes, on väärt, et neist eeskuju võtta.

Print Friendly, PDF & Email