ASJA LUGU: Abimootoriga jalgratas eelmise sajandi algusest

PARAADIL: Tänavusel Mototoobril demonstreeris imelist mopeedi Ojar Sepp.
MAANUS MASING

Tänavusel Mototoobri paraadil paelus huviliste pilke suurte tsiklite kõrval kohati roostelaiguline abimootoriga jalgratas, mille sadulas istus vanamoodsalt riietatud härrasmees.

Sääreväristaja pidas pealtvaatajate eest läbi sõites võimsate mootorrataste tempole vastu, olles publiku üheks imetlusobjektiks.

Kalifeepükstes ja säärsaabastes, kuuekandiline tärniga müts peas, tundis rattur Ojar Sepp ennast uunikumi sadulas nii nagu mees muiste.

Kui lehemees vana sõiduriista vastu huvi tundis, ütles Ojar, et riistapuu polegi tema oma. “See on minu poja Oliveri ratas. Tema ise osales Mototoobril mootorrattaga. Abimootoriga jalgratas on aga tõesti uunikum ja eks ta sellepärast palus mul selle sadulasse istuda,” selgitas Ojar Sepp.

Kõik on omalooming

Ega´s muud kui telefonikõne Oliver Sepale, et vana sõiduriista kohta rohkem teada saada. “Ohoo, ratas on mul juba talvekorterisse pandud. Kodus ma sellega praktiliselt ju ei sõida. Kui mõned sõbrad külla tulevad ja uunikumi näha tahavad ning sellega ka sõita, siis toon ratta õue peale,” rääkis vanasõidukite huviline.

Soojal suveõhtul võtab Kuressaarest töölt tulnud Oliver meid oma taluõues vastu. Pilkupüüdvad on siinsed kiviaiad, aida seinale kinnitatud põllutööriistad ja kelgud. Jalgrattadki, mis igapäevases kasutuses, on eelmise sajandi algusaastatel valmistatud. Oliver koos kaasaga on loonud õdusa kodu, kus saab hoovis retrostiilis pingil istudes nautida maal valitsevat vaikust, imetleda loodust, kuulata linnulaulu. Vana-aja asjad sobivad kiviaiaga ümbritsetud hoovi ideaalselt.

Oliver võtab unikaalse sõiduriista ja demonstreerib seda külalistele. “See on kolmekümnendate aastate jalgratta raam. Millises tehases tehtud, seda ei oska ma öelda, sest mingit märki raamil peal ei ole. Mootor on 50-ndatest aastatest. Kõik siin on omalooming. Ise panin selle sõiduriista kokku. Näete, mootor on all, peaaegu pole nähagi,” näitab “jalgrattaleiutaja” võrri tagaratta küljes olevat pisikest mootorit.

Piklik, jalgratta ülemise raami külge kinnitatud bensiinipaak on samuti eriline. Abimootoriga jalgrataste või rahvakeeles sääreväristajate bensiinipaagid on tavaliselt väiksemad, munajas-ovaalse kujuga ja kinnitatud kaldraami külge.

Omanik ütleb, et niisuguse pikliku paagi sai ta mandrimaalt ja mahutab see viis liitrit bensiini. Kui pika maa selle kogusega läbi sõita saab, seda ta ei teagi, ütleb, et pole lihtsalt proovinud.

AINUEKSEMPLAR: Teist niisugust abimootoriga jalgratast maailmas pole. Selle sõiduriista on Oliver Sepp ise valmis meisterdanud.
IRINA MÄGI

Kaherattalise sõiduriista erilise kujuga esilatern on kunagi sõitjale pimedal ajal karbiidilambina valgust näidanud. Teadupärast kasutati karbiidilampe jalgratastel kuni kolmekümnendate aastateni. Kaltsiumkarbamiidi kokkupuutel veega tekkis atsetüleen, põlev gaas, mis tuli laternaklaasi taga spetsiaalse düüsi juures süüdata. Selliste lampide kasutamine oli küllaltki ebamugav. Lampide kasutamine võis tekitada isegi väikesi gaasiplahvatusi.

“Latern on tõesti vist juba sada aastat vana. Karbamiidi ma muidugi ei kasuta. Lambi või laterna sees on pirn. Voolu annab dünamo,” selgitab Oliver.

Abimootoriga jalgratas on selles mõttes universaalne, et kui midagi peaks mootoriga juhtuma ja see ei käivitu, siis pedaalides saab ikka edasi sõita.

“Kui bensiinimootor rikki läheb, tuleb kondimootor appi võtta. See on ju nagu tavaline jalgratas, millel mootor küljes. Pedaalides naise juurde koju ikka jõuab,” teeb peremees asja selgeks.

Esmakordselt publiku ees

Kaheksa aastat tagasi komplekteeris Oliver kokkuotsitud või -ostetud osadest oma imelise kaherattalise sõiduriista. Tänavu otsustas ta selle esmakordselt Mototoobrile huvilistele uudistamiseks tuua.

“See äratas tõesti tähelepanu. Inimesed tulid juurde ja esitasid palju küsimusi. Selgitasin, et see ei ole originaal. Kõik asjad, nii raam kui ka rattad ja sadul on aga n-ö omas mahlas, eelmise sajandi algusest. Taolisi vanu asju näeb ju harva,” toonitab ratta omanik.

Saaremaalt pole sõidu­riista kokku monteerinud meistrimees kõiki vajalikke juppe leidnudki. Vedrudega esihark on näiteks Hiiumaalt toodud.

“Teed olid siin ju üsna auklikud. Raputas kõvasti. Kui selle esihargi alla panin, siis tundsin, et kohe palju mõnusam sõita,” räägib Oliver.

Kuidas aga Kuressaares sündinud ja kasvanud noormehel tekkis huvi selliste vanade mootorsõidukite vastu? Nüüdne maamees ütleb, et küllap sai ta pisiku isalt, kes varem tegeles mootorratastega. “Käisime isaga mootorrattaid toomas ja putitasime neid. Hiljem hakkasin ise sääreväristajatega tegelema. Nüüd on mul kõige võimsamaks tsikliks külgkorviga K-750. Väiksema kubatuuriga mootorrattaid ja mopeede on ka. Tänavu Mototoobril käinud rattale annan nüüd puhkust ja järgmiseks suveks teen parketikõlblikuks ühe teise võrri,” lubab ta.

Selleks, et sõiduriistad ikka kenasti töökorras püsiksid, valab peremees neile vahetevahel õli juurde ja käivitab mootori. Mõnikord teeb ka koduümbruse teedel väikese sõidu.

“Toimetan omaette. Mingisse klubisse ma ei kuulu. Vanad asjad meeldivad. Nooremana ei oska me nende väärtust hinnata. Olen püüdnud vanu mootorrattaid, mopeede ja ka jalgrattaid korda sättida. Mingit muuseumi ma aga rajada ei kavatse,” rõhutab vanavarast hooliv Oliver.

Vanade mootorrataste ja mopeedidega on ta tegelenud tosin aastat. Oliver ütleb, et müüa ta midagi ei plaani. “Teen neid asju enda jaoks korda. Pärast on sõpradel-tuttavatel neid hea vaadata,” ütleb Oliver.


Abimootoriga jalgrataste kuldajast

1950. aastad olid Eestis ka abimootoriga jalgrataste massilise leviku ajad. Lääne-Euroopas oli nende kuldaeg olnud veidi varem, vahetult pärast sõda.

Kuigi jalgratastele monteeritavaid väikeseid abimootoreid liikus siin teatud mahus juba 1920.–30. aastatel (raami keskossa või pakiraamile paigutatav ILO F60, esiratta rummuga ühes tükis valmistatud ÖWA jt mudelid), algas nende suurem kasutus Eestis alles 1950. aastatel.

Eelmise sajandi keskel imporditi Eestisse hulk partiisid Ida-Saksamaal valmistatud MAW abimootoreid (sõjaeelse Victoria-abimootori koopia), mis kinnitusid tagaratta kõrvale kahvli külge. N. Liidus endas valmistati sellal raami alla kinnitatavaid Irtõš-abimootoreid (sõjaeelse Saksa ILO F48 koopia), mis vedasid tagaratast rehvile mõjuva kummirulliga. Siinsete poriste teede tõttu oli selline veoskeem aga võrdlemisi ebaefektiivne, toimides laitmatult vaid kuiva ilma korral.

RIIAS TEHTUD: Aastakümneid tagasi liikus Saaremaa teedelgi just niisuguseid abimootoriga jalgrattaid üsna palju.
ERAKOGU

1960. aastate lõpul hakati “sääreväristajaid” tootma veelgi jämedamate ratastega ja tugevamatel alustel, mis meenutasid rohkem mopeede kui jalgrattaid – seetõttu võib seda ajajärku lugeda abimootoriga jalgratta ajastu lõpuks.

Siinkandis populaarseimale, Riia tehase jalgrattale on monteeritud 1958. aastal Leningradis valmistatud 45 cm3 abimootor D4.

D4 abimootoreid müüdi N. Liidus jalgrattale paigaldatavate komplektidena. Heal teel võis sellise abimootoriga jalgratas arendada kiirust 30–40 km/h. Samas lõhkus kiiresti sõitmine tihti velgi/kodaraid, sest vedrustust ei olnud ja kummid olid peenikesed. Samuti raputas see tugevalt sõitjat, mistõttu selline komplekt ristiti rahvasuus üsna pea sääreväristajaks.

1960. aastate algul, mil N. Liidus hakkasid levima spetsiaalsed abimootoriga jalgrattad jämedamate ratastega, muutus rattale paigaldatavate komplektide populaarsus väiksemaks, kuigi neid toodeti ja müüdi kaubandusvõrgus kuni 1960. aastate keskpaigani.

Vikipeedia

Print Friendly, PDF & Email