Mari-Liis Aus – “ämmakas”, kes armastab võllanalju (3)

BEEBIDE SÕBER: Parasjagu pisikese Oliveriga askeldav Mari-Liis Aus tunnistab, et beebid on talle alati meeldinud. Nõnda temast siis ämmaemand saigi.
MAANUS MASING

Kuressaare haigla sünnitusosakonna vastutav ämmaemand Mari-Liis Aus on hea näide sellest, kuidas nimi võib inimese olemusega kenasti kokku kõlada.

Loomult aus ja otsekohene, on temas samas pulbitsemas ka hästi arenenud huumorisoon ning range pealispinna alt tuleb vajadusel esile pehmem pool, mis aitab naistel uusi väikesi kodanikke ilmale tuua. Hoiab kätt, juhendab ja hoolitseb, et beebid võimalikult sujuvalt ema rinnale jõuaksid.

Ultimaatum tõi Kuressaarde

Mari-Liis sündis Karja külas ega erinenud neist lastest, kes väiksena naljaviluks arsti mängisid. “9. klassis käisime klassiga Tallinnas Teeviidal ning Tartu meditsiinikooli boksist võtsin endale voldiku kaasa. Mõtlesin, et ämmaemandaks võiks õppida küll ja pealegi on mulle beebid alati meeldinud,” räägib Mari-Liis. Nii saatiski ta pärast Kuressaare gümnaasiumi lõpetamist avalduse Tartu ja Tallinna tervishoiukõrgkooli ning lisaks põllumajandusülikooli veterinaarmeditsiini. “Toona olid need veel meditsiinikoolid, aga selleks ajaks, kui me nelja ja poole aasta pärast lõpetasime, saime juba kõrgkooli tunnistuse.”

Ta lisab, et veterinaariasse ta esialgu sisse ei saanud, kuid septembri keskel pakuti talle võimalust loomaarstiks õppida. Fakt, et täna töötab ta Kuressaare haiglas ämmaemandana, annab aimu, et pakkumist ta vastu ei võtnud. Tööle asumisega Mari-Liis ei viivitanud, juba 2005. aasta 1. märtsist liitus ta lastekirurgia osakonnaga Tallinna lastehaiglas ja elas sisse õe abilise ehk põetaja rolli.

“Kirurgias on ikka väga haiged lapsed. Me isegi ei suuda seda ette kujutada. Praegu tunnen, et ilmselt oli mul seal lihtsam töötada, kui endal lapsi ei olnud. Sa võid kaasa tunda ja on palju asju, mis lähevad hinge, aga sa ei mõista seda nii, nagu siis, kui sul omal on lapsed. See on juba kord nii, et kui laps on haige, on terve pere haige,” teab ta kahe lapse emana. “Paraku on selles töös ettetulevad juhtumid reaalsus, millega tuleb leppida. Viimaks harjub inimene kõigega – ka sellega, mis alguses tundub vastuvõetamatu.”

Nii töötaski Mari-Liis kogu aja õppimise kõrvalt ning neljandal kursusel teatas, et tahaks nüüd tööle asuda abiõena, aga 2008. aastal oli veel selline aeg, et lastehaigla õpilasi abiõdedena tööle ei võtnud.

“Ma teatasin kogu oma bravuuriga, et siis lähen minema,” naerab Mari-Liis. Nii saigi ta neljandal kursusel abiõena tööle Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonda. Tema võitlused ei olnud aga ilmaasjata, sest juba sügisest võeti abiõdedena tööle kõik need tüdrukud, kes koos temaga õeabilistena kooli kõrvalt töötasid ja lastehaiglasse maha jäid. “Viimaks saadigi aru, et kui noori kohe ära ei napsa, ei saa neid ka hiljem tagasi. Nüüd hakkab noppimine kohe pihta, sest tööjõu puudus on suur,” lisab Aus, kes ise töötas viimase kursuse kõrvalt täiskohaga Kuressaare EMO-s.

EMO-st ämmaemandaks

Erakorralise meditsiini osakonda sattumine oli pinda sondeeriva üliõpilase jaoks põnev: “Seltskond oli lahe, eriti tahan tänada sel ajal EMO-s vastutava õena töötanud Maren Aavikut, kes tegi mu sisseelamise meeldivaks. Töö ise oli aga huvitav ning mu silmaring avardus meeletult. Kui ämmakaks õppimine on seotud suures osas naise ja lapsega, siis selles töös nägin haigusi ja seisundeid, millest me koolis ainult kiirelt üle käisime.”

Ühel hetkel pakuti talle sünnitusosakonna lastetuppa poolt lasteõekohta ning edaspidi kulgeski pool tööst EMO-s ja pool lastetoas. 2010. aasta 1. jaanuarist saigi Mari-Liis ametlikult ämmaemanda tiitli ja sellega kaasnevad kohustused. “Mul oli aega lastetoas harjuda mõttega, et ühel päeval saab minust ka ämmaemand, sest ma ei ole kunagi olnud selline fanaatiline ämmaemand, kes pooldab meeletult maalähedast sünnitust. Ma olen pigem selline realist ja kahe jalaga maa peal, kuid muidugi ei heida ma kellelegi ette, kui inimene seda tahab, selleks valmis on ja selle ka ära teeb.”

Uue töö sisseelamisperioodist meenutab ta arstide, õdede ja teiste ämmaemandate toetust, sest üsna pea koitis arusaam, et vastuvõetud ametiga kaasneva vastutuse ulatus on meeletu. “Sellega on nii, et kui kõik on hästi, siis ongi hästi. Aga elus ei lähe kõik nii, nagu tahame. Mingeid garantiisid pole ja paraku garantiiremonti samuti mitte. Lapsed, kes tahavad sündida, teevad seda igal võimalikul moel. Meie töö tähtsaim osa on ära tunda, millal peab sekkuma,” räägib ta.

Veelgi enam muutus Mari-Liisi suhtumine töösse 2010. aasta 29. juunil, kui sündis ta tütar Adeele, keda Mari-Liis ämmaemandana tööle asudes juba südame all kandis. 2012. aasta 24. jaanuaril sai Adeele väikese venna Holgeri.

Tööle tagasi läks ta juba kogemusega katsumusest, milles ta ise sünnitajaid abistab. See kogemus õpetas teda veelgi enam naist ja loodust usaldama ning rõhutama, et juba end arsti juures arvele võttes peab tulevane ema arvestama ja valmistuma ise lapse ilmale toomiseks.
Kuigi sünnitusosakonna personal on abiks ja jälgib, et kõik sujuks ning beebi end hästi tunneks, tuleb põhiline töö ära teha ikkagi sünnitajal. “Teame uudistest, et keisrilõigete protsent on suurel määral tõusnud ning tekib küsimus, kas naised on siis kehvemaks jäänud. Võib-olla ka seda. Aga tuleb arvestada, et ühiskond on muutunud. Me ei vastuta enam ainult ema ja lapse elu eest, vaid ka lapse intelligentsuse eest.”

Ta rõhutab, et sünnitus­abi on üks kõige paremini reglementeeritud valdkondi ning niisama kedagi keisrilõikele ei viida, küll aga tuleb see ette võtta, kui on näha, et sünnitus ei kulge ootuspäraselt.

Ühe valu on teise pidu

Mari-Liisile meeldib huumor. Eriti must huumor. Elu on aga õpetanud, et iga asja jaoks on oma aeg ja koht. “Ma olen lõuapoolik ja mulle meeldib nalja teha, aga ma olen õppinud, et võllanaljad võivad sünnitavate naiste puhul hoopis teistsuguse tulemuse anda,” nendib ämmaemand naerdes.

Naljatamisega tuleb muidugi piiri pidada, aga ei saa ka kogu aeg hirmus tõsine olla. “Me õpime kiirelt ära, kus on kellegi piir ja kellega saab kergemini jutu peale. Seetõttu sobivadki inimestele erinevad ämmaemandad ja see on okei, sest me kõik ei saa kõigile meeldida.” Mari-Liis tõdeb, et Kuressaare haiglas töötatud aja jooksul ei ole ta veel näinud ühtegi meest, kes oleks minestanud.

Ta märgib, et ses olukorras paljastub ka mehe ja naise omavaheline kliima – näiteks võib tugevas suhtes naine alati mehe sünnitustoast minema saata, ilma et teine solvuks. “Eestlased on loomult tagasihoidlikud. Küll aga oli kord praktika ajal juhus, kui sünnitama tuli ukraina rahvusest naine koos samast rahvusest mehega. Selleks puhuks oli Ukrainast kohale sõitnud ka terve suguvõsa, kes sünnitustoa akna all pidulikult simmanit pidas – telk oli püsti pandud, inimesed grillisid, tantsisid ja laulsid samal ajal, kui naine teisel korrusel sünnitusvaludes vaevles. Kui laps oli käes, läks pidu veel suuremaks,” meenutab Mari-Liis meeldejäävat kogemust. See ongi üks asi, mis talle selle töö juures meeldib – selles on väga vähe rutiini ning ei tea kunagi, mis uksest sisse astudes ees ootab. On positiivsust, negatiivsust ning igasugust action’it, mida pole võimalik kirjeldada. “Inimesed on ju toredad ja töökaaslased toetavad,” sõnab ta.

Mari-Liis räägib, et kõige nooremana tööle asudes mõtles ta, et on võib-olla liiga väheste teadmistega, et toime tulla kogu vastutusega, aga tugi ja kogemus näitasid, et tegelikult teab igaüks, kuidas kriisiolukorras käituda, kus on ta koht ja mis ülesanne, ning see andis kindlust.

2014. aastal sai temast osakonna vastutav ämmaemand, mis tähendab, et lisaks sünnituste juures olemistele on ta kohustuseks ka hulk “paberimäärimist” – graafikute koostamist, ravimite ja töökorraldusega tegelemist ning organisatoorse sujuvuse eest hoolitsemist.

Mari-Liis tõdeb, et vaba aega on tal vähe, ja tunnistab, et pigem on ta laisk. “Trennis olen küll käinud ning mulle meeldib saunajooga. Aga praegu on õues ka saun. Küll aga peab tunnistama, et mu suurim haigus on seotud lugemisega, sest head raamatut ma käest panna ei saa.”

See sündroom on ka põhjus, miks ta teinekord lugemist aina edasi lükkab, oodates õiget hetke, et saaks segamatult raamatuga maha istuda.

“Üks kord lugesin Paulo Coelho “Abielurikkumist” ning terve päev vasardas mõttes, et saaks koju lugema. Viimaks tulin, istusin voodile ja keeldusin enne midagi muud tegemast, kui viimased 20 lehekülge läbi. Õnneks mu pere aktsepteerib mu veidrusi,” on Mari-Liis õnnelik.


MARI-LIIS AUS

Sündinud 25.01.1985 Leisi vallas Karja külas viielapselise pere kõige vanema lapsena.

Haridus
Leisi Keskkool 1992–2001
Kuressaare Gümnaasium 2001–2004
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, ämmaemand 2004–2009

Töö
SA Tallinna Lastehaigla kirurgiaosakond, õe abiline 1.03.2005–31.05.2008
Kuressaare Haigla erakorralise meditsiini osakond, abiõde 1.06.2008–31.01.2009
Kuressaare Haigla erakorralise meditsiini osakonna õde 1.02.2009–31.12.2009
Kuressaare Haigla sünnitus-günekoloogia osakonna lasteõde + EMO õde 1.04.2009–31.12.2009
Kuressaare Haigla sünnitus-günekoloogia osakonna ämmaemand 1.01.2010–…
Kuressaare Haigla sünnitus-günekoloogia osakonna vastutav ämmaemand 1.01.2014–…

Pere
Abikaasa Kristjan
Kaks last: Adeele (8-a) ja Holger (6-a)
Kass Voldemar ja koer Minni

Print Friendly, PDF & Email