Sotsiks olemisest väsinud (13)

Tarmo Pikner

“Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo, naasnud puhkuselt, teatas, et ei puhanud end välja ja on väsinud. Pole parata – sotsiks olemine väsitab,” kirjutab Postimehe saarlasest kolumnist Tarmo Pikner.

Neil võib isegi õigus olla, kes väidavad, et kogu Eesti on nii parempoolseks peenhäälestatud, et vasakpoolse valitsuse laevuke ei aeruta end sihile. Kogu ramm läheb aerutajate vastuokslike otsuste klaarimisele ja laevuke tiirutab kohapeal.

Nentigem, selles pole midagi üllatavat, et kannapöörde-minister Urve Palo tegi järjekordse äkilise kursimuutuse. On ju mitmekordne minister on oma pöördeliste otsustega kestvalt silma paistnud, nimetagem vaid segadusi praamihangetel ja interneti viimase miili määrust. Üllatab vaid see, et ka maailmavaatest saab nii kergelt kannapöördega loobuda. Muidugi – parteiline kuuluvus pole parteilise truuduse garantii, kuid sellise aplombiga parteipileti hülgamine annab tõsise signaali valijaile.

Et Jüri Ratase juhitav valitsuselaevuke lekib niikuinii, siis ühe ministri pagemine uppuvalt laevalt ei otsusta enam palju. Kuid mida peavad mõtlema nüüd kõik need 5875 hääletajat, kellelt Palo mandaadi sai? Seda küll, et nüüd lähevad need hääled verivärskele sotsile, reformimaski langetanud ja sotsi kuue selga tõmmanud Marina Kaljurannale, kes kandideerib esinumbrina Harjumaal, kuid millise riigikogu fraktsiooniga hääletades Palo oma valijate huve kaitsma hakkab, ei teadnud ta paraku isegi. Kaljuranna kui tasakaalukama mänguplatsile toomine võib sotsidele kasuks tulla, kuid tema peaeesmärk on jõuda Euroopa parlamenti, et sealt tulla tagasi presidendivalimiste teisele ringile (on ju sealtkandist tulnud meie kaks viimast presidenti).

Igati asjakohane infotehnoloogia ministrile oli Urve Palo valik oma otsustest teatamiseks – loomulikult Facebook (korraldab ju maailma asju sotsiaalmeedia kaudu, küll Twitteris, ka Ameerika president Donald Trump). Nagu Palo end väljendas: “Lahkun hea tundega, oleme nii erakonna, riigikogu kui ministeeriumi kolleegidega teinud koos palju.” Paraku on see just väljendus, mille eest hoiatas sotside supikeetjate peakokk Indrek Saar: “Kõige suurem viga oleks endale õla peale patsutada ja öelda, et tegime häid asju, aga vaata, ei saada meist aru.”

Kuigi “hea tundega” parteikaaslastele koti pähe tõmmanud Urve Palo sooloesinemist nimetab šampanjasotsialisti tiitli pälvinud Jevgeni Ossinovski “sisemiseks võbeluseks”, on sotsidel ikkagi tuli ahjus. Kahju vaid, et Hannes Hanso on kodust kaugel ja ei saa osaleda sotside võitlusväljal. Uhuduuritaja oleks kindlasti sotside omavahelisse kaklusesse värvi lisanud, sest tõele au andes oli Hanso esimene, kes julges välja öelda uue parteiesimehe valimise vajaduse. Jääbki teadmata, kas Hanso oli ise liidrirolliks valmis, kuna selle koha napsas nüüd teine saarlane, Indrek Saar. Aga, pole hullu – Hansosid jätkub veel terve kolmandiku jagu Saaremaa volikogust.

Kahtlustan, et sotside hirm-madalat reitingut enne valimisi ei õnnestu eriti tõsta. Vaevalt toolide vahetus Liisa Oviiriga (kes peab riigikogust lahkuma) sotsidele lisahääli tooks – see kinnitaks valijaile vaid kahtlase väärtusega parteilise toiduahela jätkumist.

Siiski, üks meeleheitlik katse võiks olukorra tõsidust ehk leevendada – kui Ossinovski tõelise matrossovlasena viskuks dzotile ja läheks Palo asemel Ratase valitsusse (kuigi ta valitsusest hiljaaegu segasel kombel just lahkus). Sotside valijad ehk saaksid sellest indu – näete, meil on tõeline parteiliider, kes läheb ise helpima enda kuumaks keedetud suppi. See oleks ka ainuke viis Indrek Saare liidriambitsioone maha jahutada. Kas ka Eestil oleks sellest parem, selle välja selgitamiseks saaksid Tallinna Ülikooli teadurid end kindlustada hulgaks ajaks töö ja leivaga.

Ilmus 24. juuli Postimehes