A nagu Ann ja Aadu, Petrovid “maailma äärelt”

MAJAKAVAHTIDE LAPSED: Oma lapsepõlve mängumaast Säärel on Aadul ja Annul meenutada vahvaid lugusid.
Maanus Masing

“Kui mina nii vana olin, siis mina küll nii ei teinud!” manitseb jalgupidi sooja merre roninud Aadu Petrov oma õde, kes teda veega pritsib. Aadust kõigest 15 minutit hiljem sündinud Ann üksnes naerab “suure venna” jutu peale.

Kaksikud Aadu ja Ann on oma Sõrve majaka juures asuva lapsepõlvemaa külastamiseks valinud suurepärase päeva – päike paistab, mahe tuuleke puhub ja laine loksub vaikselt randa. Siin Säärel, mida kahelt poolt piirab meri, pole ilm liiga palav, vaid just paras.

“Seal alumisel korrusel oli meie korter,” osutab Aadu praeguse külastuskeskuse hoone akende suunas. “Kokku elas meid siin kolm peret.”

Majakavahtidest ema Epu ja isa Mati lastele on iga lapike sellel kivisel maaribal tuttav – elasid nad ju seal sellest ajast saadik, kui 1984. aasta 13. juulil ilmavalgust nägid. Oma endise kodu müüs pere alles 2011. aastal.

“Seal oli meie aiamaa,” näitab Ann. “Õnneks me peenraid eriti sageli rohima ei pidanud – meie tubli ema tegi selle töö ise ära.”

NAERATUS: Kaksikud teadsid juba kuuesena, kuidas kaamera ees käituda.
4x ERAKOGU

Kui turistidele avati Sõrve tuletorn alles sel suvel, siis majakavahtidest vanemate lastena on Ann ja Aadu torni trepiastmeid mööda üles-alla roninud-jooksnud-hüpanud lugematu arv kordi. Sellepärast neid praegu, täiskasvanuna, torni otsa enam ei kisu.

“Siin värava juures müüsime kive,” märgib Ann, kelle sõnul oli see üks nende äriideedest, kuidas mitte millestki raha teha. Selleks tuli üksnes pisut vaeva näha – rannast auguga kive otsida ja turistidele maha müüa. Sest kuidas sa, külaline, ikka jätad ostmata, kui müüjaiks on kaks nunnut päikesepruuni last-pärismaalast?

“Võib-olla osteti kive ka haletsusest, aga meie teenisime niimoodi päris kena raha,” räägib Ann.

Kivi hind sõltus selle suurusest – väiksemad maksid sente, suuremad juba rohkem.

“Kõige kallima kivi müüsime maha viiesaja krooniga,” mäletab Aadu. Nii kõrget hinda ühe rannast leitud kivi eest kaksikud ise siiski ei küsinud.

“Tulime ujumast tagasi ja näeme – kivi on läinud ja viissada krooni selle asemele pandud,” lisab Ann.

MALBE VÄLIMUS ON PETLIK: Oma sõnul olid Ann ja Aadu juba pisikestena parajad paharetid.

See raha oli laste jaoks otsekui taevast sadanud õnn – mida õde-venda ei pannud tallele, vaid kulutasid jäätise ja muu hea-parema peale.

Ühel hetkel, kui Annul-Aadul vanust juba 10-11 aastat, leidis isa, et lapsed on kividega kauplemise east väljas. Nii pidid kaksikud suviti hoopis majaka juures avatud kohvikus tööle hakkama. Müüsid kohvi, snäkke ja T-särke, hiljem ka kaltsuvaipasid.

Parajad paharetid

Annu (tema enda sõnul käänavad isegi sugulased ta nime erinevalt – kes Ann-Annu, kes Ann-Anni, kes Ann-Anne) mäletamist mööda olid nad Aaduga lapsena parajad paharetid. Kratipisik oli neil veres ja sundis juba päris pisikesena igasugu “hulle tükka” tegema. Näiteks kiskuma riiulist välja raamatud, mis ema sinna tihkelt toppinud oli – just sellepärast, et lapsed kätte ei saaks –, ladusid tornideks ja ronisid otsa. See temp oli veel leebete killast.

Kuna lähikonna laste seas Annu ja Aadu eakaaslasi polnud, tuli kaksikutel leppida teineteise seltskonnaga.

TIVOLI TÕMBENUMBER: Kes siis koos šimpansiga pilti teha ei tahaks?

“Eks see üks armastuse ja vihkamise suhe olnud,” leiab Aadu. Venna sõnul oli just Ann see paha, tema ise aga hea laps. “Ann mõtles lolluse välja, mina pidin selle ära tegema!” räägib Aadu.

Ann venna arvamusega siiski ei nõustu: “Mina olen küll väliselt käre ja kange, aga sisemiselt pehme, mind on kergem ümber veenda. Aadu näib küll selline malbe ja järeleandlik, aga kui talle ikka midagi ei meeldi, siis pole teda võimalik sundida.”

Enamasti said kaksikud hästi läbi. Mängisid koos ja nuputasid järjekordset koerust välja. Kui tüli aga majja kippus, võis väikesest sõnelusest kasvada suur sõda.

“Kord, kui Ann tahtis minult mingit asja kätte saada, hammustas ta mind isegi tagumikust!” teatab Aadu. “Ja veel on ta mul snorgeldamistoruga hamba suust välja tõmmanud!”

Päris rusikavõitluseks õe ja venna vahel siiski ei läinud. Ja kaua sa ikka mossitad ja kauna kannad, kui kellegi teisega mängida pole.

Tõsi, vahel sai bussiga sõpradel külas käidud, suvel aga olid Petrovitel mandrilt sugulaste lapsed külas või siis saadeti kaksikud ise Vändrasse – Annu-Aadu ema on sealt pärit – sugulaste juurde “maapakku”.

Suures lasteseltskonnas möödus aeg lõbusalt. Mängiti näiteks “Kahtteist pulka”. Mängu reeglid on lihtsad: kaksteist pulka pannakse laua peale, keegi virutab laua pihta nii, et pulgad õhku lendavad ja maha kukuvad. Kuni üks mängija pulki kokku korjab, jooksevad teised mängijad peitu ja see üks õnnetu peab nad üles otsima. Kes esimesena leitakse, sellest saab uus otsija.

Meri lausa ukse all, oli enesestmõistetav, et kaksikud ja neile külla tulnud lapsed ühtepuhku vees sulistasid. “Mina õppisin ujuma juba neljasena, täitsa ise,” märgib Ann.

Kui Vene sõjavägi Sõrvest lahkus, lisandus kaksikutele veel üks meelelahutus: majakavahist isa pani üles satelliit-tv “panni” ning nii võis tundide kaupa multikaid vahtida. Mis sellest, et saksakeelseid – saigi keele kiiresti selgeks.

Suvel oli elu Säärel mõnus, sügisel-talvel aga mitte nii väga.

SAARLASED KAKSIKUTE PÄEVAL: 1993. aastal oli Annil ja Aadul võimalus kohtuda tuhandete laste lemmiku Otto-Triinuga.

“Ühel talvel sõimegi ainult praelesta, sest lavka siia tulla ei saanud – kõik oli lume all,” räägib Ann. “Vahel mõtlesin küll, et miks me küll peame siin maailma lõpus elama – isegi poodi pole lähedal, kust kommi või jäätist osta!”

Asusid ju Mäebe ja Iide pood Petrovite kodust kumbki kümnekonna kilomeetri kaugusel.

Karistuseks jalgsi koju

Mudilastena pea piiramatut vabadust nautinud kaksikute muretu elu sai otsa, kui jõudis kätte kooliaeg – rohkem kui 10 km kaugusel Torgu koolis.

Oli siis ilm milline tahes, hanged rinnuni või külm selline, et näpistab või nina peast, oleks taevast sadanud kas või hiiri ja konnasid – hommikul kooli minemast see kaksikuid ei päästnud. Mis sellest, et kõigepealt tuli jalgsi kõmpida kilomeetri kaugusele bussipeatusesse, seal bussi oodata ja kooli “loksuda”.

Juhtus ka selliseid päevi, kus kogu vahemaa kooli ja kodu vahet tuli käia jalgsi.

“Kui koolis pahandust tegid või midagi olulist maha unustanud olid, saatis ema (kes tollal koolis töötas – toim) su jalgsi koju,” selgitab Aadu, kes on seda marsruuti kondiauru abil läbinud rohkem kui kord.

“Kaks tundi astumist,” teab Ann, kes samuti on pikka kooliteed pidanud jalgsi mõõtma. Ühel päeval koguni kaks korda – kodust kooli ja tagasi.

Kui 7. klassi lõpetasid Ann ja Aadu veel Torgu koolis, siis pärast seda kolis pere linna ning kaksikutest said toonase 2. keskkooli, praeguse Kuressaare gümnaasiumi õpilased.

Mõne aasta pärast (2007. aastal – toim) Torgu kool suleti. “Juba siis, kui me seal õppisime, saadeti sinna õppima igasuguseid tegelasi, kellega mujal koolides hakkama ei saanud,” märgib Aadu. “Torgu oli ju lähemal kui Puiatu erikool.”

Kaksikutel on oma koolist valdavalt siiski helged mälestused. “Väga tore maakool oli,” leiab Aadu, kelle mäletamist mööda õppis seal tippajal koguni 60 last. “Paljude kooliõdede-vendadega käime siiani läbi.”

Kutsumata külalised

Kuigi Sääre on vaat et maailma otsas, Petrovid kutsumata külalistest ei pääsenud. Ühel jõuluaegsel hommikul läks isa keldrisse ja avastas, et keegi oli nende talvekartulid ära virutanud. Kasti põhjas olnud august maha kukkunud mugulatest kulges rada Maantee külla välja.

“Seal elanud Vene sõdurid olid nii näljas, et tulid meile kartuleid varastama,” lausub Ann. “Isa sellest kellelegi teada ei andnud – muidu oleks need sõdurid kuhugi Musta mere äärde vanglasse viidud – põhimõtteliselt orjaks.”

Ema võttis varastatud kartulid tagasi ja viis koju, tegi suure pajatäie toitu ning kutsus sõdurid sööma. “Nad olid nii alandlikud ja tänulikud!” mäletab Ann.

Sellest, kuidas nädal aega merel olnud kurdi põgenikud 1994. aasta jõululaupäeval Rootsi ranna asemel Sõrves maabusid, on räägitud ja kirjutatud üksjagu. Annil ja Aadul, kes toona olid 10aastased, on see päev meeles, nagu juhtunuks see eile.

“Jõime kella 10 paiku hommikul kohvi, kui kõlas uksekell. Läksin vaatama, kes tuli. Ma ei saanud midagi aru, mis need tulijad rääkisid. Ema tuli asja uurima ja selgitas mulle, et need on kurdid.”

“Mis mõttes kurdid, kas nad ei kuule?” oli Ann esimese hooga hämmeldunud. Selgus siiski, et kuulevad küll, aga pärit on tulijad Kurdistanist. Osa paadipõgenikke toodi Petrovite koju, osa viidi aga naabrite juurde.

“Neid oli kokku 120, sada toodi meile,” märgib Aadu. “Kogu meie toit söödi ära, välja arvatud jõulupraad, mille ema oli ahju pannud – keegi ei osanud sinna vaadata.”

“Ühel hetkel pani ema sahvriukse lukku, et “nad söövad meid paljaks!”,” lausub Ann.

Õhtuks viidi kurdid minema, aga lisaks hävitatud toidukraamile oli pere vaesemaks jäänud nii mõnegi endale kuulunud asja võrra. Teadmata kadunuks jäi näiteks Annu ainuke Barbie-nukk. Kuna tüdruk oli nukkudega mängimise east aga väljas, see kaotus tema jaoks korvamatu ei tundunud.

“Minul kadusid kapist sokid ja tetrise-mäng,” ütleb Aadu. “Isegi telekapuldi võtsid nad kaasa.”

Üks Soomes, teine Iirimaal

Kümneaastase poja Ragnari ja seitsmekuuse tütre Kassandra isa Aadu elab Vändras – ta naine on Vändrast pärit – ning töötab Soomes elektrikuna, käies kodus iga mõne nädala tagant.

Pärast õpinguid KG-s läks Aadu õppima Tallinna polütehnikumi – erialaks “personaalarvuti ja arvutivõrk”. Kuigi Aadu õppis koolis neli aastat, jäi see siiski lõpetamata. “Eksamid jäid tegemata, kuna õlu oli sel ajal odav,” tähendab Aadu naerdes.

Naasnud Saaremaale, sai Aadu tööd oma kooliaegses praktikakohas, arvuti- ja andmesidefirmas Teetormaja. Aasta pärast aga kutsus sõber ta Tallinna, elektrikuks – buumiajal oli tööd nii palju, et ole vaid mees ja tee. Taas Saaremaal, sedapuhku naise ja väikese pojaga, töötas Aadu Levi Installatsiooni kompaniis, seejärel piimatööstuses automaatiku ja hiljem remondiinsenerina. Kuni Soome tööle läks. Praegu elab pere Vändras, Aadu aga pendeldab Soome ja kodu vahet.

Ann on ennast aga sisse seadnud hoopistükkis Iirimaa läänerannikul Galway`s, kus kasvatab kaht last ja tegeleb ettevõtlusega.

Pärast KG lõpetamist kolis Ann Tallinna, kus rabas kahel kohal: baaridaamina klubis Jazz ja ööklubis Panoraam. Ühel hetkel tundis aga, et vajab hädasti puhkust. Sõitis Iirimaal elavale sõbrannale külla, plaanides veeta kaks kuud Iirimaal, kaks Šotimaal ja kaks Londonis. Juhtus aga nii, et pärast kaht nädalat Iirimaal sai Ann seal kohe tööd, baaridaamina. Ning jäigi Iirimaale. “Muide, Londonis pole ma siiamaani käinud,” märgib saarlane.

“AH, MIS TOREDAD LAPSED!” Selle lausega algab pisike jutuke1988. aasta ajalehes Rahva Hääl. “Ja uskuge või mitte – kaksikud! Kuigi üks on valge ja teine must.”
Repro

Baaridaami ametist sai Annul lõpuks villand. Praegu tegutseb ta Tartu-suuruses Galway linnas ettevõtjana – ta on kudumi- ja disainifrima Galway Designers Studio House kaasomanik. Ettevõttel on stuudio ja pood.

“Rendime pinda noortele algajatele disaineritele, kes soovivad töötada välja oma kaubamärgi ja selle alt oma tooteid müüa. Meie teeme neile promo ja peame kauplust, kus nende tooted müügil on. Toodete müügist saadud raha jääb disaineritele, et nad saaksid oma tegevust arendada,” räägib Ann.

Samuti korraldab ettevõte kursuseid, kuidas oma kaubamärgiga alustada, kuidas õmmelda jne. “Iirimaal pole noorel disaineril oma ettevõttega alustada ja edu saavutada kerge,” teab Ann.
Ann kuulub ka ühe mittetulundusühingu, disainereid koondava seltsi juhatusse. Praegu on seltsil 30 liiget.

Annul on kaks last, kuuene tütar Miah ja kolmene poeg Cian, kellega ema püüab rääkida ikka eesti keeles. Sel suvel olid mõlemad lapsed Saaremaal vanavanematel külas.

“Kui Miah`ga Sõrves käisin ja oma lapsepõlvekohti näitasin, oli ta lausa vaimustuses ja tunnistas, et on mu peale nii kade.”

Viimastel aastatel, oma perede ning tööde-tegemiste kõrvalt kohtuvad Ann ja Aadu nagu Koit ja Hämarik. Vahel saavad kokku vanemate juures, harva Iirimaal, suviti aga Petrovite suvekodus Sõrves Imara külas.

“Siin Sõrves on suvel nii mõnus!” kinnitavad mõlemad nagu ühest suust. Kaksikute värk.

Print Friendly, PDF & Email