HENRY KISSINGER: “Praegu me elame väga-väga raskel perioodil”

REALIST POLIITIKAS: Oleks vist vale väita, et Henry Kissinger pole oma suurepärase karjääri jooksul kinni pidanud ühestki põhimõttest. Samas on aga kindel, et otsuste langetamisel ja valikute tegemisel on ta alati jäänud kahe jalaga maa peale ja püüdnud olukorda kainelt analüüsida.
Facebook

Mõni aeg tagasi õnnestus Briti ajalehe The Financial Times Ameerika toimetuse kaastöötajal Edward Luce’il lõunatada USA endise riigisekretäri ja diplomaadi, Nobeli rahupreemia laureaadi Henry Kissingeriga. Kahe mehe kohtumine leidis aset kohe järgmisel päeval pärast seda, kui Helsinkis oli lõppenud Donald Trumpi ja Vladimir Putini kohtumine.

Millised on Kissingeri muljed kõnealusest kohtumisest? “See kohtumine pidi aset leidma. Igatahes mina võitlesin selle toimumise eest mitu aastat. Kahjuks maeti see aga Ameerika sisepoliitiliste probleemide alla. Seepärast võibki vist öelda, et tegemist on käest lastud võimalusega,” tõdes 95-aastane ekspoliitik. “Samas olen aga kindel, et me peame selle juurde naasma. Vaadake, mis toimub Süürias ja Ukrainas. Venemaal on unikaalne omadus: maailma pea igas piirkonnas toimuvad vapustused mõjutavad kohe ka teda ja Kremlis tajutakse neid kui reaalset ohtu. Võib kindlalt öelda, et need vapustused maailmas jätkuvad, ja ma kardan, et nende tekkimise tempo kiireneb veelgi.”

Lääne valearvestus

Pärast säärast sissejuhatust hakkas Kissinger oma vestluskaaslasele pidama loengut Venemaa “peaaegu müstilisest” võimest taluda kannatusi ja neid edukalt üle elada. Tema tähtsaim mõte on järgmine: juba aastaid enne seda, kui Putin annekteeris Krimmi poolsaare, arvas Lääs ekslikult, et Venemaa võtab omaks lääneliku elukorralduse ja sellest tulenevad reeglid.

USA endise riigisekretäri arvates tõlgendas NATO juhtkond valesti Kremlis ja ka Venemaa ühiskondlikus teadvuses sügavalt juurdunud soovi olla austatud ja lugupeetud. “NATO peamine viga seisnes arvamuses, et on olemas mingi ajalooline evolutsioon, mis liigub mööda Euraasiat, ja mittemõistmises, et edasiliikumise käigus takerdub kõnealune evolutsioon paratamatult millegi taha, mis absoluutselt ei sarnane Vestfaali süsteemi riikliku moodustisega (s.o lääneliku arusaamaga riigist ja selle rollist – toim). Venemaa jaoks oli see aga tõsine väljakutse tema identiteedile,” selgitas Henry Kissinger oma vaateid kaasaja maailmas kujunenud olukorrale.

Kas soovib ta sellega öelda, et “me alahindame Donald Trumpi, kes tegelikult osutab meile suure teene, mida me praegu lihtsalt ei märka – Trump rahustab Vene karu?” huvitus seepeale The Financial Timesi ajakirjanik.

“Ma ei soovi liiga palju rääkida Donald Tumpist. Kunagi peaksin ma seda kindlasti tegema palju põhjalikumalt kui praegu,” lausus Kissinger ettevaatlikult ja tegi ilmselge katse vastusest kõrvale põigata. Kuid pärast ajakirjaniku tungivat pealekäimist ta siiski lisas: “Oletan, et Trump on üks säärastest ajaloolistest figuuridest, kes aeg-ajalt ilmuvad, et tähistada ühe ajastu lõppu ja kes sunnivad meid loobuma vananenud arusaamadest ja oma aja ära elanud teesklusest. See aga ei tähenda sugugi, et Trump ise on kõike seda endale teadvustanud või et ta mõtleb välja uut grandioosset alternatiivi [aastakümneid valitsenud olukorrale]. Võib-olla on see (et just Trump ilmus ajalooareenile – toim) lihtsalt üks suur juhus.”

Euroopa tulevik?

Kuhu aga liigub Kissingeri sünnimaa Saksamaa, kui Trump annab USA-le korralduse väljuda NATO-st? “XX sajandi neljakümnendatel aastatel teadsid Euroopa liidrid selgelt, kuhu nad liiguvad,” rääkis Ameerika veteranpoliitik. “Praegu nad aga lihtsalt soovivad ebameeldivusi ära hoida.”

Üldjoontes nõustus Henry Kissinger Edward Luce’i seisukohaga, et see ebameeldivustest hoidumise poliitika kukub tänastel Euroopa liidritel kuidagi halvasti välja. Kissinger ütles: “Mõni aeg tagasi ütles Saksamaa üks juhtiv poliitik mulle, et ta on Saksamaa ja Ameerika omavahelist jagelemist ja hõõrumist alati vaadelnud kui moodust, kuidas Ameerika Ühendriikidest vähegi distantseeruda. Nüüd on ta aga tähele pannud – ainuüksi mõte sellest, et maailmas ei ole enam Ameerikat, ajab tal hirmu nahka.”

Seepeale eeldas ajakirjanik Edward Luce, et Donald Trump lihtsalt hirmutab oma lääneliitlasi, sundides neid nii suuremale sõltumatusele ja vastutusele. “Kui selline saab olema Trumpi ajastu tulemus, siis oleks see tõepoolest saatuse iroonia,” arvas Kissinger. “Kuid oletan, et see on vähetõenäoline.”

Edasise vestluse käigus lisas Kissinger, et alternatiiv (praegusele olukorrale – toim) näeb välja üpriski ebasoovitav. Tema sõnul, kui mööda Atlandi ookeani hakkab tulevikus tõepoolest kulgema eraldusjoon, muutub Euroopa poliitilises mõttes Euraasia ripatsiks ja satub eelkõige Hiina mõjuvõimu alla, kes nii väga soovib taastada oma kunagist keisririigi aja (ingl k kasutas ta väljendit Middle Kingdom – toim) hiilgust ning muutuda kogu inimkonna nõuandjaks ja suunanäitajaks.

Kissinger on seisukohal, et Hiina liigub kindlalt oma eesmärgi suunas. Samal ajal muutub aga Ameerika üha enam omamoodi geopoliitiliseks saareks, mida ümbritsevad hiigelookeanid ja maailm, kus puudub kindlatele reeglitele tuginev kord. Sellises olukorras peaks USA Kissingeri arvates matkima viktoriaanlikku Suurbritanniat, pidades ilmselt silmas XIX sajandi teisele poolele iseloomulikku Briti nn sädeleva isolatsionismi (ingl k splendid isolation) välispoliitikat.

Samas aga lisas Kissinger kohe, et sealjuures ei tohiks Ameerika juhid alluda kiusatusele ja alustada tegevust, mille eesmärk on ajada maailma ülejäänud riike omavahel tülli. Just nii käitus Suurbritannia XIX sajandil kuninganna Victoria valitsemise ajal, kui Londoni poliitikud püüdsid Euroopa mandriosas asuvate riikide vahel aegajalt tüli õhutada, on artiklis öeldud.

Keeruline aeg

Ajakirjanik Edward Luce esitas Henry Kissingerile küsimuse, milles tegi katse sõnastada kokkuvõtlikult oma vestluspartneri vaated kaasaja maailmale. Ta ütles: “Te tunnete muret tuleviku pärast, kuid samas te siiski arvate, et on olemas väike võimalus ja väljapääs. Te vist oletate, et Trump hirmutab meid sedavõrd, et me ise leiutame kindlatele reeglitele tugineva uue korra, mille olemasolu me kunagi pidasime iseenesestmõistetavaks?”

“Ma arvan, et praegu elame me väga-väga raskel ajal ja see puudutab kogu maailma,” vastas USA veteranpoliitik Henry Kissinger lühidalt.

Lõunasöögi ajal toimunud vestluse lõpus tundis Edward Luce huvi, millist ajalooperioodi võrdleks Kissinger praegusega. USA endine riigisekretär meenutas, kuidas ta noore mehena, kes äsja oli saanud Ameerika Ühendriikide kodakondsuse, sõdis teise maailmasõja rinnetel. Veel kirjeldas ta detailselt olukorda, mis sundis noort juudi päritolu sakslast kodumaalt lahkuma ja pagulasena asuma elama teisele poole Atlandi ookeani.

Pärast seda, kui Natsi-Saksamaa sõdurid olid 1938. aasta kevadel sisenenud Austriasse, keelati Kissingeri sünnilinnas kõigil juutidel kodudest väljumine. Tema vanematel õnnestus kuidagi riigist lahkuda ja niipea, kui tekkis võimalus, siirdusid nad kiiruga Ameerikasse, on artiklis öeldud. “Mäletan, et kehtis komandanditund. Kõikjal olid Saksa sõdurid,” rääkis ta. “Minule oli see kasulik õppetund, mis pole kunagi mälust kadunud.”

Edward Luce’ile jäi mulje, et Kissinger mõtles hoolega, enne kui midagi oma rikkalikust elukogemusest meenutas.


Kes ta on?

Henry Alfred Kissinger (sünninimi Heinz Alfred Kissinger) – USA poliitik, diplomaat ja rahvusvaheliste suhete ekspert. 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses oli ta USA presidendi nõunik rahvusliku julgeoleku alal, aastatel 1973 kuni 1977 USA riigisekretär.

Kissinger sündis 27. mail 1923. aastal Weimari vabariigis Baieri liidumaal Kesk-Frangimaa ringkonnas Fürthi linnas juudi perekonnas. 1938. aastal emigreerus pere Ameerika Ühendriikidesse, kus sai kodakondsuse 1943. aastal. Lõpetanud Harvardi ülikooli.

Nn reaalpoliitika tulihingeline pooldaja. 1970. aastatel etendas Kissinger olulist rolli rahvusvahelises poliitikas. Just tema oli pingelõdvenduspoliitika ehk détente’i algataja, tänu millele paranesid külma sõja ajal lääneriikide suhted nii Nõukogude Liidu kui ka Hiina Rahvavabariigiga.

Suur on Kissingeri panus ka Vietnami sõja lõpetamisse. Selle eest pälvis ta 1973. aastal Nobeli rahupreemia.

Print Friendly, PDF & Email