ENNE JA NÜÜD: Agronoomina kalamajandisse põllumajandust juhtima

KODUAIAS: Tänavu aprilli lõpus tundis Tolli talu peremees Andres Kalamees kevadtööde lõpetamisest heameelt. Nüüdseks on köögivili mühinal kasvanud ja annab head saaki.
IRINA MÄGI

35 aastat tagasi kutsuti Suislepa ühismajandi peaagronoom Andres Kalamees Viljandimaalt tagasi kodusaarele, pakkudes talle tööd Saare Kaluris. Tolleaegse Eesti põllumajanduse akadeemia lõpetanu võttiski pakkumise vastu. Andres Kalamehest sai Saare Kaluri esimehe asetäitja põllumajanduse alal.

“Sain siis kalurikolhoosi leivale. Pärast Orissaare keskkooli lõpetamist tahtsingi merekooli minna, kuna aga esivanemad olid läinud “lombi taha”, siis ei olnud mul mingisugust võimalust kaugsõitudeks ja nii me naabrimehe ja klassivenna Maidu Vallikuga EPA-sse läksimegi,” räägib Kalamees elukutse valikust.

Turjalt pärit mitut spordiala harrastava pikakasvulise Andres Kalamehe suunas oma stipendiaadina põllumehe tarkusi omandama Eesti esimene kolhoos, mis kandis Viktor Kingissepa nime. Õpetatud agronoomi diplom taskus tuligi noormees, kes kooli ajal oli abiellunud Viljandimaa neiu Ruthiga, kodumajandisse, kus temast sai Valjala osakonna juhtaja.

“Sellel ametipostil sain väga vähe olla. Jaanuaris 1977 lõpetasin kooli ja sama aasta 9. mail viidi mind Nõukogude armeesse. Teenida tuli poolteist aastat. Varem kõrgkooli lõpetanutel oli vaja aasta kroonus olla,” märgib Murmanskis mundrit kandnud Kalamees.

1978. aasta novembris astus ta Venemaalt tulles taas kodumaa pinnale. Nüüd juba selleks, et alaliselt Eestisse jääda. Tõsi küll, imekombel oli tal võimlus kaks korda sõjaväest puhkusel käia. Tookord nägi ta ka 1977. aasta 13. juunil perre sündinud esiklast Alarit, nüüdset Euroliidu esindajat Eestis.

“Alar oli kolm aastat Brüsselis, praegu töötab Euroliidu esindajana Eestis. Noorem poeg Indrek sõitis kaubalaevadel, nüüd on ta aga parvlaeva Tõll kapten,” annab kahe poja isa teada.

Andres Abrukal.

Neli aastakümmet tagasi novembris kroonust koju jõudnuna viskas Andres mundri nurka ja läks vaba mehena kohe esimesel päeval tööle. Majandis oli sügiskünd veel lõpetamata. Sõnnikut oli vaja põldudele vedada ja välitöid jagus teisigi.

Kahe aasta pärast, 1980. aastal pühkis Andres Saaremaa tolmu jalgadelt ja siirdus perega Viljandimaale Suisleppa. “Naine on mul Viljandimaalt pärit ja tema kaudu pakutigi meile Suislepas tööd. Mina võtsin vastu peaagronoomi koha,” pajatab mandrimaalgi juhtivspetsialisti rollis töötanud Kalamees.

Kolme aasta pärast otsis Saare Kaluri tollane esimees Aldur Pitk Kalamehe üles ja tegi talle ettepaneku Saaremaale tööle tulla. Kommunismi hävitamine oli Saaremaal piltlikult öeldes pihta hakanud. Sellenimeline kolhoos keskusega Kihelkonnal oli kaardilt kadunud. Saare Kalur hakkas sealmail ka põllumajandusega tegelema. Andres Kalamehest sai Aldur Pitka asetäitja põllumajanduse alal. Niisiis hakkas ta kalurikolhoosis põllumajandust arendama.

“Abruka saarel oli Saare Kaluri lambakasvandus. Seal oli meil tõufarm. Üheks lambatalitajaks oli hiljuti meie hulgast lahkunud Enno Tuulik, raamatupidajaks Salme Tuulik, kõrgharidusega agronoom, väga visa tööinimene Elmi Epro pidas brigadiri ametit. Krutskimehi jagus ka. Traktorist Mihkel, keda meie hulgas enam pole, käis talvel roomik­traktoriga Roomassaare poest viina toomas. Raske masin vajus aga läbi jää. Seda andis välja sikutada,” meenutab endine põllumajandusala juht.

Kihelkonna kandis arendati põllumajandust väga suurel pinnal, kuni Undva otsani välja. Kalamehe sõnul remonditi Papissaare töökojas nii paate, põllutööriistu kui ka traktoreid.

“Vikil oli meil ikka suur töökoda. Pidulas oli sigala ja kalakasvandus. Kesknõmme kalakasvandus andis toodangut. Vilsandi saarel olid Saare Kaluri hobused. Tegelikult pidin ma ju väga palju mööda Saaremaad ja väikesaari sõitma, et kõigel silma peal hoida ning töid-tegemisi korraldada,” toonitab nüüdne pensionär.

Tulen siis, kui maja saan

Saaremaale tagasitulekust on Andresel rääkida veel üks kujukas nüanss, mis määravaks sai. Kalurikolhoos meelitas Suislepa kolhoosi peaagronoomi kodusaarele sellegagi, et pakkus ta perele mugavustega korterit Tuulte Roosi elamurajoonis. Mulgimaal end sisse seadnud saarlane ei olnud sellega nõus.

“Tulen siis, kui maja saan,” oli Kalamees toona oma valikutes kindel.

Juhtus siis nii, et Nasva elanikud Aino ja Kusti Käesel olid oma uue maja valmis saanud ja vana elamu jõe kaldapealsel seisis tühjana. Koht Kalamehele meeldis. “Kui tulin seda maja vaatama, siis oli siin õpilasmalev sees. Paik on ju kena, hakkas mulle kohe meeldima ja siin me nüüd mitukümmend aastat oleme elanud. Tasapisi oleme kodu uueks loonud. Siin on Sõrvest toodud suured ümarpalgid, mis noorem poeg puhtaks kooris,” näitab vanaperemees õuemaja kaminaruumi palke.

Hoone on nagu muuseum, kus Kalamehed eksponeerivad oma jahitrofeesid ja eksootilistest maadest toodud suveniire.

Andres on ka suure staažiga jahimees, kelle trofeed on kenasti nii oma pere liikmetele kui külalistele vaatamiseks välja pandud.

“Jahimeheks hakkasin juba enne EPA kooli, keskkooli õpilasena. Isa ja kaks onu olid jahimehed. Algul käisin “koeraks”, aga pärast tegin eksami ja sain püssiga metsa minna,” märgib Andres.

Lisaks metsloomade sarvedele on seintel ka mõned topised ja loomanahad. Peremehe sõnul on suur osa neist eksponaatidest poegade omad. Mõnedki trofeed on võitnud medaleid. Väljapanekute hulgas on ka oravatopis. Andres ütleb, et leidis selle loomakese maanteelt. Ta tõi ilmselt auto alla jäänud orava koju, pani sügavkülma ja poja sõber tegi leiust hiljem topise.

Nugisegagi võib Kalamehe talus kohtuda, täpsemalt metsloomast tehtud kaavikuga, mis ka eksponaatide hulgas.

Sealsamas on kõlanud ka võimas meestelaul. Alles hiljaaegu, Kuressaares toimunud meeskooride laulupäeva aegu külastas Nasva Tolli talu Eesti üliõpilasseltsi meeskoor, kus laulab ka Alar Kalamees.

Tolli talust on saanud Andres Kalamehe pere unistuste kodu. Vana elumaja ehitati suuremaks. Teisel korrusel, kus elab noorema poja pere, on neli tuba ja köök, lisaks vajalikud olmeruumid.

Kaluripisikust nakatunud

Väljas terrassil istudes või hoovis jalutades saab hommikul vaadata püügile suunduvaid kaluripaate. Andres teab täpselt, kes ühe või teise alusega merele läheb. Tolli peremees on ka ise kaluripisikust nakatunud. Nõnda siis on mees oma nime vääriline.

“Sportlik harrastaja ma pole olnud. Püüan ikka võrguga. Juba poisikestena käisime Maidu Vallikuga koos angerjapüügil. Meil mõlemal oli 250 põhjaõnge. Tollane Saare Kaluri osakonnajuhataja Heldur Kann tegi noorte poiste kalapüügibrigaadi. Me saime üsna palju angerjaid. Sel ajal oli väga palju kala,” vaatab Andres ajas tagasi.

Angerja maitse sai Andres taas suhu kaks nädalat tagasi. Tõsi küll, see, mida Eesti põllumajanduse akadeemia vilistlasele mandrimaal kursuse kokkutulekul pakuti, oli järvest püütud angerjas.

“Võõrustajaks oli meie dekaan Paul Kuldkepp, väga hea õppejõud. Ta oli ise spordimees, maadleja ja motokrossi sõitja, kes hindas ka tudengite spordilembust. Mina mängisin EPA võrkpallikoondises ja Maidu oli maadleja,” räägib kunagine tudeng.

Üliõpilaselu meelde tuletades ütleb Andres sedagi, et ühiselamus valiti ta korrusevanemaks. Eks seegi amet lisas tudengile kohustusi, mida täita tuli.

Nüüd istub ta suviti koduõues, vaatab jõe voolu ja tuletab meelde elus tehtut. Pärast kolhooside lagunemist on ta olnud Abruka saarel loodud lambakasvatusega tegeleva aktsiaseltsi eestvedaja ja perefirma OÜ Ristiku juht. See väikeettevõte tegeles murupügamise ja võsalõikamisega. Agrovaru Tehnika Äri kaupluse juhataja asetäitja on Andres ka olnud ja relvakaupmees jahitarvete poes.

ANDRES KALAMETS
Sündinud 3. oktoobril 1953 Turja külas Saaremaal

Haridus
Orissaare gümnaasium 1972
Eesti Põllumajanduse Akadeemia 1977
Töö
V. Kingissepa nim kolhoosi osakonnajuhataja 1977
Vene kroonu 1977–1978
V. Kingissepa nim kolhoosi osakonnajuhtaja 1978–1980
Suislepa kolhoosi peaagronoom 1980–1983
Saare Kaluri esimehe asetäitja põllumajanduse alal 1983–1991
Töötanud veel Abruka lambakasvatuse aktsiaseltsis, Agrovarus, OÜ-s Ristiku ja jahitarvete poes
Pere
Abielus, kaks poega, neli lapselast