SAARLANE: Aira Lepp tunneb end ralliauto roolis kui kala vees

JÄRGMINE VÕIT SOOLAS: Juuli algul Kihelkonna rahvaralli starti oodates ei teadnud Aira Lepp veel, et lõpetab sellegi sõidu naiste arvestuses võitjana.
MAANUS MASING

Argipäeviti Kuressaare haiglas töötav Aira Lepp on töölt vabal ajal hoopis teine inimene. Pea kõik oma priid hetked ja kahtlemata ka südame on ta pühendanud rallile, rahvarallile.

Alles mõni nädal tagasi noppis ta Kihelkonna rahvarallilt naiste arvestuses järjekordse esikoha. Ta ise ütleb naerma puhkedes, et ega see päris nii nüüd ka ole, et ta alati ainult esikohti saab. “On ebaõnnestumisi ja katkestamisi ka olnud. Autosport on ju selline, et kõik ei olene sinust – kui tehnika veab alt, siis ei saa sina midagi teha,” kõneleb naerusuine naisterahvas.

Viimatisel, Kihelkonna rahvarallil näiteks olid rajad Aira hinnangul üsnagi rasked ning väga paljud katkestasid seepärast. “Aga meil läks õnneks,” tunnistab ta rahulolevalt.

Jube jama, jälle üksi

Huvi autospordi vastu on Airal olnud üsna varajasest east alates. “Kuid siis oli sügav Vene aeg ja pole lihtsalt võimalust olnud. Seejärel tulid pere ja lapsed ja polnud nagu jälle võimalust,” kõneleb ta. Kui lapsed aga sedavõrd suured olid, et gümnaasiumis-kõrgkoolis käima hakkasid, otsustas Aira unistuse teoks teha.

Saaremaal hakati korraldama Kaarma valla igamehe autokrossi. Igal kuul toimus võistlus. Esimesena jäi igamehe autokrossi “konksu” otsa poeg Ainar, seejärel abikaasa Ain ning lõpuks ka Aira. “Kogu aeg nad käisid seal ja mul jube jama – iga pühapäev nad lähevad ära ja mul pole midagi teha,” muheleb ta. “Mõtlesin, et okei, tulen kaasa ja proovin!” nendib ta.

Tuli välja, et Airal polnud ainult rallimõtted peas, vaid ka rallipisik veres. Võistlustel hakkas kiiresti hästi minema ning nõnda Airat enam roolist ära ei saanudki. Abikaasa Ain pidi lõpuks leppima kaardilugeja rolliga Aira kõrval.

“Tuttavad rääkisid, et Eestis tehakse rahvarallisid ja -sprinte samuti – sinna tuleb minna! Esialgu luges tütar Aneta kaarti ja see oli veel selline omaette kogemus sõita rallit tütrega koos,” räägib Aira õhinal.

Kui Aneta ise emaks sai, tuli tal kaardilugeja kohast mõneks ajaks loobuda. Airal polnud aga põhjust pidurit tõmmata ning siis istuski tema kõrvale Ain. “Ta ju kogu aeg ehitab autosid ja teab neid asju tehnika poole pealt. Ta ise muidugi sõidab ka… aga nüüd on nii jäänud, et sõidame koos,” selgitab naine.

Tõsi, kui toimuvad sprindid ja on võimalus üksi sõita, on abikaasal nagu naks taas rool peos. “Sprintidel laeb ta ennast üksi maha jälle,” muheleb Aira.

Ka Aira ja Aini lapsed pole ralliradade mõõtmisest loobunud. Jätkuvalt on ralliusku ka poeg Ainar ning tütar Aneta. “Kunagi poja sõbranna ütleski, et täiesti hull perekond, kui me järjekordsel pühapäevahommikul kõik jälle asjad pakkisime ning minema hakkasime,” lagistab Aira naerda.

Kiiks peab ikka olema

Ta mõistab küll, et nn tavainimese jaoks ei ole see ilmselt päris normaalne. “Aga igal inimesel peab oma kiiks olema. Kes käib jooksmas, kes orienteerumas. Meil on aga pere ühine hobi ja kõik tunnevad sellest naudingut.”

Tundub tõesti, et väikene rallikiiks – positiivses mõttes – on selles peres geneetiline. Pole sellest puutumata ka lapselaps, 7-aastane Rasmus. “Ta lõpetas just lasteaia ja seal küsiti, kelleks ta tahab saada. Tema teatas: “Tahan rallisõitjaks saada, tahan, et mul oleks nii palju karikaid nagu on papal ja mammal!” Eeskujud on olemas,” nendib Aira.

Kaks pisikest puru on peres veel – Railis ja Ruuben. Kas neiski ralligeen edasi kantud, selgub ilmselt peagi.

Palju mängib sellise hobi juures muidugi rolli raha. “Eks ta ole kallis ala. Päris nii pole, et võtan auto ja lähen, kulutused selle juures on suured ja ma väga tänan kõiki, kes meid selle juures aidanud on,” tähendab naine.

Aira naerabki, et kui teised lähevad puhkuse ajal soojale maale palmi alla, siis nemad sõidavad selle raha eest rallit.

Kui Aira mainis, et alati ta nüüd ka ei võida ja vahel läheb ka kehvemini, siis sedagi on ette tulnud, et auto lõpetab kraavis. “Selline suurem asi juhtus paar aastat tagasi. Kärdla linnavahel oli sprint ja seal panin ikka päris katusele,” tunnistab ta.

Seda peab ta väärt kogemuseks. “Pärast tükk aega veel võttis jala värisema, aga sellest saab üle. Selliseid asju juhtub, isegi, kui mõtled, et minuga küll ei juhtu.” Mingitpidi on alati tegemist kokkusattumustega ja alati peab olema ka kübeke õnne, et päris hullusti ei läheks. “Võistlused on meil iseenesest turvaliseks tehtud ja kiirused pole suured,” kõneleb Aira. “Sõidame suurema turvavarustuseta. Autodes pole nt puure ja reaalsuses peakski olema tegemist justkui tavalise tänavasõiduautoga, mispärast ongi need kiirused nii väikseks viidud.”

Airal on praegu kolmas auto. Üks, mis tal õnnestus katusele keerata, läks kohe mahakandmisele. Teised on lihtsalt võisteldes kulunud. Mark on tal aga ikka ja alati üks – Nissan. “Nissan Sunny,” muheleb päikseline naine. Selle margi ja mudeliga on naine harjunud ning alati on juppe oma varudes olemas. “Muidu mõni pakub küll, et kuule, Type R-id on palju paremad, kas sa ei taha, aga mina olen oma Nissani juurde jäänud.”

Väga palju rahvaralliks n-ö treenida pole võimalik. “Ma ei saa ju kuskil teepeal niisama trenni tegema hakata. Kodus meil on oma heinamaa, seal talvel teeme ja suvel ka, pidurdamisi ja tsikaane,” kõneleb naine. Samuti on mõned korrad võetud ette teekond Pärnusse ringrajale ning korra ka Laitse ralliparki.

Airale meeldib rallit sõita eriti seepärast, et roolis lõikad end justkui muust maailmast ära. “Oledki äkki rallimaailmas, kõik mured kaovad, on täielik pingete maandamine. Ja see adrenaliin muidugi!” kirjeldab ta. “Kui siis veel võidad ka, siis seda tunnet ei oska isegi kirjeldada – see on omaette fiiling.”

Aira rallisõitjastaaž pole ta enda sõnul kuigi pikk. Esimene start oli kaheksa aastat tagasi. Kuid sealt läks kõik eriliselt pidurdamata edasi.

“Hakkasid võidud tulema ja Eesti autospordi liidu aasta kokkuvõttes tuli samuti võit ära, see oli väga kihvt,” kinnitas ta. Iga-aastane hooaega kokku võttev üritus on Aira sõnul mõnus. Sinna kogunevad pidulikus õhkkonnas kõik autospordiga tegelejad ning tunnustatakse neid, kelle jaoks hooaeg eriliselt särav on olnud.

Aira sõnul on rallirahvas ääretult soe. “See on nii kihvt seltskond! Kõik on omad ja räägivad omavahel, ei ole mingit rivaalitsemist,” räägib ta. “Kui kellelgi läheb halvasti, tulevad teised, aitavad, annavad nõu,” lisas Aira.

Ja kui läheb hästi, tunnevad ka teised võidu üle rõõmu. Rallis pole mingeid vanusegrupiti omaette hoidmisi – nii noored kui vanad saavad ühtviisi hästi läbi.

Aira sõnul saab näha, kuidas käimasolev hooaeg lõpeb. Praegu hoiab ta Ainiga esikohta, kuid kohe kannul on naiste arvestuses ta oma tütar Aneta. Kui tütar peakski esimeseks tõusma, on see hea, et Eesti meistri tiitel jääb siiski perekonda. “Kui tütar võidab, siis pole kahju ka,” kinnitab Aira.

Takso- ja bussijuht ei ole

Tavaelus – niivõrd-kuivõrd seda nii saab öelda, sest rallimaailm tundubki paljuski Aira tavaelu – töötab ta Kuressaare haiglas. Hoopis teine valdkond, hoopis teine elu. Ja rooli ta seal keerata ei saa, samuti mitte gaasi anda ega pidurdada.

Haiglas töötab Aira üldperenaisena. Kõik, mis ei puuduta meditsiini, on seal tema rida. “Tavatööl ma takso- ja bussijuht ei ole jah,” naerab ta.

Mingeid muid hobisid töövälisel ajal Airal polegi, kui see vana hea armastus –ralli. Aega lihtsalt ei jagu. “Lapselastega jõuab veel tegeleda. Aga neil on ka nii, et mhh… mamma-papa jälle lähevad ära rallile,” tõdeb ta.

Väikse fännklubina on pisiksed pudinad mammat-papat ka raja ääres fännamas käinud.

“Tegid üllatuse eelmisel aastal Pandivere rahvarallil,” kõneleb “mamma” Aira. Ain ja Aira olid läinud eelmisel õhtul kohale, sest rahvaralli algab tavaliselt väga vara ning hommikuse laevaga enam hästi ei jõua. “Ja läheme siis esimesele katsele ning kuidagi jääb silma ühe lumehunniku otsas –oleks nagu minu tütar ning pisike poiss plakatiga ka seal: “Papa-mamma rallifänn”,” kõneleb Aira.

Nii siis oligi tütre pere ikkagi varahommikuse laevaga tulnud oma papale-mammale pöialt hoidma. “Tema (lapselaps – toim) on täielik fänn. Käib kogu aeg autos proovimas, kas jalad ulatuvad juba pedaalidele. Aga nii kaua, kui ei ulatu, ta sõita veel ei saa,” muheleb Eesti meister rahvarallis Aira Lepp.


AIRA LEPP
Sündinud 10. aprillil 1965. Kuressaares, elanud Kailuka külas, pärast abiellumist Vanamõisa külas

HARIDUS
• Pihtla 8 kl. Kool
• Kingissepa 8-kl Kool 1980
• V. Kingissepa 1. KK 1983
• Vinni Näidissovhoostehnikumi 1986

TÖÖ
• Saare Kalur raamatupidaja 1983-1992
• AS Vätta pearaamatupidaja 1992-2001
• Säästumarket Kuressaare kaupluse juhataja 2001-2007
• Rimi Eesti Kuressaare kaupluse juhataja 2007-2009
• Maxima Eesti Kuressaare kaupluse juhataja 2009-2015
• Kuressaare Haigla üldperenaine 2015

PERE
Abikaasa Ain (55), poeg Ainar (30), tütar Aneta (28)


MÕNED TIITLID

2011-2017
• Kaarma Valla Igamehe Autokrossil saavutatud etappidel kokku 22 esikohta, 36 teist kohta ja 33 kolmandat kohta.
2012
• Lääne-Eesti Rahvarallil 2. koht
• Virumaa Rahvaralli 3. koht
• Pärnumaa Rahvaralli 2. koht
2013
• Pandivere Rahvaralli 2. koht
• Lääne-Eesti Rahvaralli 3. koht
2014
• Lääne-Eesti Rahvaralli 2. koht
• Läänemaa Rahvaralli 1. koht
• Lääne-Eesti Rahvaralli 3. koht
• EAL Rahvaralli kokkuvõttes 3. koht
2015
• Pandivere Rahvaralli 2. koht
• Tapa Rahvaralli 1. koht
• Lääne-Eesti Rahvaralli 1. koht
• EAL Rahvaralli aasta kokkuvõttes 1. koht
2016
• Tapa Rahvaralli 3. koht
2017
• Pandivere Rahvaralli 2. koht
• Saaremaa Rahvaralli 3. koht
• EAL aasta kokkuvõttes 2. koht
2018
• Varbola Rahvaralli 1. koht
• Kihelkonna Rahvaralli 1. koht
• Saaremaa Rahvasprint 2. koht


TEISED TEMAST
Avo Reimal,
rahvarallide korraldaja
Kui Airast rääkida, siis kindlasti on tegemist võistlejaga, kes loeb alati võistlusjuhendid läbi. Alati on ta rõõmsameelselt stardis ja tema tõeline sära paistab välja. On näha, et neid rallipäevi ta naudib!

Print Friendly, PDF & Email