Alfred Nobel ja mina (13)

“Sain hiljuti sellise kogemuse osaliseks, millele on raske liiginime anda,” kirjutab majandus- ja muusikaharidusega saarlane Erki Aavik. “Ei süda ega kodune kasvatus ei luba seda huvitavaks ega õpetlikuks nimetada, veelgi vähem koomiliseks. Isegi tragikoomiliseks mitte, sest hulga inimeste jaoks oli tegu traagilisega, vähemalt kurvaga – võrdlemisi noor, veel mitte 50nenegi inimene lahkus elavate kirjast. Ma ei tundnud seda inimest, kuid ta kandis minuga sama nime.”

Erki Aavik

Leinateated avaldasid nii Postimees kui Õhtuleht. Olles Peterburis ja ka üsna hõivatud, jäid paljud mulle tehtud ning kontrolliks mõeldud telefonikõned vastamata ja vast ka üldse tähelepanuta, kuid kümned vastuvõetud kõned olid kokkuvõttes enamasti tundelised, esialgu kobavad ja kohkunud, siis kergendunud.

Mõne lähema semuga sai ikka nalja ka visatud. Tögamiseks kõlbasid kõik teemad alates Mark Twaini kurikuulsa lause meenutamisest (“Kuuldused minu surmast on enneaegsed ja liialdatud!”) kuni mõne sõbra puhul talle viitamine, et kõne alguses oli tema hääl lootusrikas ja nüüd (kuuldes mind ikka veel elavate kirjas olevat) ei suuda ta kas või viisakuse pärastki pettumust varjata…

Juba harjutatud, õnnestub paremini

Sellist plära võib, teadagi, vaid kindlate kaaslastega ajada, sest küllap tundis nii mõnigi heatahtlik muretseja koguni teatud ebamugavust, kuigi minu arvates asjatut. Teiste inimeste leinale südamest kaasa tundes kogesin selles olukorras ikkagi ka teatud koomikat. Kas või selle pärast, mida üks hea sõber väljendas umbes nii, et “kui siis kunagi sinuga päriselt ühel pool on – siis on juba harjutatud ja tuleb paremini välja…”

Ning kahtlemata oli õpetlik see, kuidas tulla toime teataval viisil piinliku ja omal kombel koguni jabura olukorraga: inimesed helistavad, et kontrollida, kas oled elus või surnud.

Kõik see tõi meelde ühe kuulsa ajaloolise isiku, Alfred Nobeli. Tänapäeval on mõiste Nobeli preemia paljude jaoks mingi udune kuulus asi ja eks ajalugu detailselt tundmata ning asja vastu suuremat huvi tundmata pole preemia looja isik nende paljude jaoks ka tegelikult tähtis.

Seetõttu pean vajalikuks meenutada, et Nobelit tunti juba eluajal kõikjal maailmas, tunti kui dünamiidi leiutajat. Seetõttu oli tema maine moodsamates ühiskondades ja moodsa ajakirjanduse survel võrdlemisi vilets, teda nimetati kõige sagedamini surmakaupmeheks ning halvustavaid hüüdnimesid oli tal teisigi.

Kaheksa aastat enne oma surma, 1888, luges Alfred Nobel ühest prantsuse ajalehest oma surmakuulutust pealkirjaga “Surmakaupmees on surnud” (vaba tõlge). Tegelikult oli surnud Alfredi vanem vend Ludwig ning ajakirjanik oli isikud omavahel segi ajanud.

Reisisell on muretsejaile tänulik

Nekroloogis väljendunud suhtumine olevat innustanud Alfred Nobelit mõtlema sellele, millisena mäletatakse teda ja tema elutööd pärast tema surma ning mõttetöö tulemuseks oli testament, mis määras Nobeli varanduse kasutamise loov­isikute, teadlaste ja rahu eestvõitlejate tunnustamiseks.

Mul ei ole mingit üleilmset (halba) kuulsust (millest võib ju rõõmu tunda) ja mul ei ole ka varandust, millega maailmale ja inimkonnale mastaapseid postuumseid teeneid osutada (millest võib ju õigupoolest ka rõõmu tunda). Ometi mõjutasid need surmakuulutuse õigsust kontrollivate telefonikõnede päevad mindki.

Märkimisväärselt suur hulk häid inimesi ei olnud ükskõiksed ühe oma kaasteelise suhtes ja see reisisell on selle eest tänulik. Omamoodi ka häbelik – tahtmatult murelikkuse põhjuseks olles. Tahaks ju seda tänu ka väljendada, teiste suhtes hoolt ja sooja suhtumist ilmutades. Suur kiusatus on (iseloomu viga…) muidugi võllanalja visata ja … Aga ei, jäägu seekord! Küllap ma välja mõtlen, kuidas teile oma tänu väljendada!