AJA LUGU: Angerjas želees, siig tomatis, vikerforell õlis ja õunad veiniks

100 000 KARPI PÄEVAS: Põhiliselt pandi karpi kas kilu või räime.
ERAKOGU

Hoidiste tegemise aeg on kätte jõudnud. Mida saarlased ja muhulased aastakümneid tagasi purkidesse, toosidesse ning pudelitesse panid?

Kalatööstustes valmistati suurel hulgal konserve ja preserve. Kala, sealhulgas vääriskala meres oli ja tollased tootmisjuhid meenutavad, et Moskvast antud juhiste järgi tuli Saaremaal teha konserve “Siig tomatis” ja “Angerjas želees”.

Lausa delikatesstoodanguks kujunes konserv “Suitsulest õlis”.

“Tallinna kilud” oli samuti minev kaup. Igas toidupoes, ka pisikestes külapoodides olid letis konservid “Räim tomatis” ja “Kilu tomatis”.

Saaremaal tehtud kesvamärjuke oli mandrimaalgi tuntud. Varmas tehtud kuulsast Saaremaa õllest räägitakse siiani legende. Just see märjuke tegi tollastel asjameestel uksed lahti ministeeriumides ja komiteedes, kus oli vaja kodusaare arendamiseks midagi väärtuslikku välja rääkida.

Ajaloolane Bruno Pao toonitab, et pärast teist maailmasõda läksid suurtesse tünnidesse ja purkidesse tehtud hapukurgid Punaarmee ohvitseridele nagu soojad saiad.

“Punaväelasaed viskasid viina ja ampsasid hapukurki peale. Talumehed, kes selle ära tabasid, panid oma kodutööndusele aluse. Ka üks meie küla mees korjas metsast tammetõrusid ja -lehti, kasutades neid kurkide hapendamisel. Kui kurgid olid saavutanud paraja küpsuse, pani mees tünni hobusevankrile, sõitis linna ja müüs oma kraami maha,” meenutab ajaloolane.

Pao toonitab, et see andis talumeestele sõjajärgsetel aastatel hea sissetuleku, lisades, et küllap oleks tol ajal rohkesti ka keediseid tehtud, kuna õuna- ja marjaaiad andsid head saaki, metsaalused punetasid pohladest ja mustendasid mustikatest, aga nappis suhkrut. Seda kraami õieti ei olnudki.

“Kui läksid esimeste hulgas valimistepäeval jaoskonda, siis võisid õnnekombel mõne kilo suhkrut saada,” teab Pao sõjajärgseist aastaist rääkida.

Veerel pandi merehõbedat karpi ja tünni

Nii Veere kui Vätta kalatööstuses meistrina ja juhatajana töötanud Ülo Roos räägib, et Veerel tehti põhiliselt preserve ja 50-liitristesse tünnidesse “pakiti” vürtsikala.

“Enne Veere tööstuse valmimist töödeldi kala Kesknõmmel. Seal panime kala 2,6 kilo mahutavatesse ämbrikestesse, mida rahvas kutsus kilumannerguks. Siiani on neid mannerguid kodudes kindlasti alles. Väiksem anum, suletava kaanega, oli 860-grammise koguse jaoks,” teab Roos.

Kunagise tsehhijuhataja sõnul said paljud kalatoidust lugu pidavad inimesed maitseelamuse rasvasest Tallinna kilust. Kui sügisese kilu rasvasus ületas 12%, siis võis sellest teha nn Tallinna kilu. “Balti kilu võis minna kohe müüki pärast kolmepäevast seismist. Tallinna kilu pidi aga enne laagerduma kaks nädalat. Sellele lisati maitseainetest segu, mis koosnes 12 komponendist. Seal olid näiteks kardemon, must pipar, lõhnav pipar, muskaatpähkel, nelk, kaneel jne. See oli terve teadus,” nendib kalatöötlejate endine ülemus.

Päevatoodanguks nimetab Roos 6000 toosi. Iga naine pakkis päevas keskeltläbi 400–500 karpi. 250-grammist karpi nimetati ka tingtoosiks.

Eelmise sajandi lõpus rajati Kesknõmmele kalakasvandus. Seal kasvatatud vikerforell pandi Veerel karpi ja turustati poodides. “Vikerforell õlis” oli Saare Kaluri üks nõutavamaid tooteid.

“Uskuge või mitte, aga kui ma oma töömeheteed kunagises Salme tööstuses 1957. aastal alustasin, siis väljastati seal konserve “Siig tomatis” ja “Angerjas želees”. Selline pühaduse teotus! Ma saan ehk angerjast aru, aga siig, nii püha kala jõululauale panemiseks, ja see oli tomatisse aetud,” imestab elukogenud mees praegugi.

Palju käinud ja näinud Roos teab rääkida ka Tagaranna kalatsehhist, kus ei olnud oma katlamaja. “Seal tehti kateldele elus tuli alla. Tagaranna tsehhis valmistatud sprotte peeti Eestis parimaiks. Kui Veere tööstus valmis ehitati, siis traalimehed valisid, kas minna Veerele või Tagaranda. Valik tehti selle järgi, kuhu parasjagu läks autolavka,” teab Roos.

Preserve väljastas ka Vätta kalatööstus. Roosi sõnul tehti sealgi 350-grammistesse toosidesse kas Balti või Tallinna kilu.

Kalakoguseid võrreldes toob Roos välja drastilise näite, öeldes, et 1978. aastal täitsid Nasva kalurid mai alguseks teise kvartali plaani, tuues kaldale nelisada tonni räime. Tänavu kostitas Ülo merekultuuri seltsi liikmeid maikuus oma dendraariumis hoopiski Pärnu kalameeste püütud räimega, kuna Nasva mehed pole merest räime saanudki.

Veel teab kunagine Saare Kaluri mees, et Tori suitsutsehhis, mis paiknes praeguse GO spaa kohal, suitsutati nädalas ligi tonni jagu angerjat.

“Delikatesskala pakiti spetsiaalsetesse kastidesse, laaditi lennukile ja saadeti siit kõigepealt Tallinna ning sealt edasi juba Moskvasse,” märgib Roos.

Papissaare väike kalatööstus, mis veel mõned aastad tagasi kohalikele inimestele tööd andis, enam ei tegutse. “Põhitoodanguks oli vürtsikilu, millest enamiku moodustas “Tallinna kilu”. Toorainet jagus. Tööpuudust polnud. Toodangut saatsime igale poole,” räägib hoidiste tegemisest tollane juhataja Jaan Köster.

Suitsutsehhki on juba ammu suletud. Kalatöötlemine Papissaares, mis algas 1954. aastal, sai möödanikuks kuus aastat tagasi.

Konserv on juba rohkem kui hoidis

Omaaegne Läätsa kalatööstuse juhataja Eino Ruttu hakkab naerma, kui kuuleb, et hoidiste loo jaoks temalt kommentaari küsitakse. “Konserv on juba rohkem kui hoidis,” väidab kauaaegne tootmisjuht, jätkates, et “kui konservi on õigesti hoitud, säilib see 25 aastat ja rohkemgi.”

Edasi räägib Ruttu, et omal ajal ei kasutatud angerjast hoidiste tegemisel mingisugust keerulist tehnoloogiat. Taluperenaised keetsid angerjaid tavalises keedupotis puudega köetaval pliidil. “See moment tabati ära, kui liha luu küljest lahti tuli. Seejärel pandi kala purki. Pealt kaeti purk kilega. Mõrralõngaga seoti kile tugevasti kinni. Selline toodang seisis viis aastat. Olen ise proovinud seitsme aasta vanust konservi. Viis pluss, läks mis sahises,” räägib Ruttu oma kogemustest.

Suurettevõtte päevatoodang ulatus koguni 100 000 karbini. Põhiliselt pandi karpi kas kilu või räime. Kui kohalikku kala enam ei jätkunud, siis hakati töötlema ka Atlandi kala – skumbriat, stauriidi ja sardiini.

Tuulekalagi pandi karpidesse. Kui moskvalased nägid selle rohelist roogu, arvasid, et kala on mädaks läinud. “Tegime Moskvas mitu müügikampaaniat, kuni asi hakkas minema. Atlandi kala najal lõpuks elu ja töö seisiski. Kilu- ja räimepüügid vähenesid,” toob Ruttu toonased probleemid esile.

Kuigi retseptuur oli rangelt ette nähtud, tehti Läätsal eksperiment – konservile “Kilu tomatis” lisati Atlandi kaladele ette nähtud soust, kus oli palju rohkem komponente. “Ja tead, kuidas see konserv hakkas minema. Valgevenelased panid sellele nimeks “Bratskaja mogila”, mis eesti keeles tähendab ühishauda, sest kilud olid karbis koos peade ja rappidega. Kole nali küll, aga sellest ajast osteti Läätsa sellenimelisi konserve igal pool,” räägib Eino Ruttu.

Viis aastat Läätsa tööstust juhtinud Olev Väin meenutab, et ookeanikala oli kõige kasulikum töödelda, kuna see tuli kõige odavamalt sisse. Sprotte tehti samuti. See andis korraliku kasumi.

“Meie toodangut viidi Venemaale, Valgevenesse, Ukrainasse. aga ka Saksa DV-sse, Tšehhoslovakkiasse, Bulgaariasse. Saare Kaluril oli oma plekkkarbitsehh, kust saime väga kvaliteetset taarat,” ütleb Väin.

Muhu lauavein ja lihakonservid

Muhulased olid tollases Kingissepa rajoonis ainsad, kes tegid oma majandi õuntest veini ja saareelanikele teenustööna mitmesuguseid konserve, hapendasid kapsast.

1968. aasta rajoonilehes kirjutab legendaarne ajakirjanik Helju Rauniste, et just õunad olevat selles süüdi, et muhulased hakkasid veini valmistama. Veinivabrikuga ühes majas, Piiri magasiaidas tehakse ka konserve.

Ajakirjanik näeb laual liha ja kirjutab, et Ühenduse kolhoosi esimees Arnold Kolk ütleb, et inimesed toovad seda konservide tegemiseks. “Igal nädalal on üks selline päev, kus selle töö ette võtame. Pool liitrit kümme kopikat,” selgitab esimees leheveergudel.

Veini tegi Ühenduse ühismajand 1967. aastal 4000 liitrit. Kolk seletab Helju Raunistele, et õlletegu läheks palju kallimaks.

50 AASTAT TAGASI: Muhu lauavein villiti pooleliitristesse pudelitesse. Vein oli 11 kraadi kange ja pooleliitrine pudel maksis 90 kopikat. Tootjaks kolhoos Ühendus.
ERAKOGU

“Tõtt öelda õunte tõttu võtsimegi veini tegemise käsile. Meil neli hektarit aeda. Peale veini valmistame ka mahla, kompotte ja muud,” saame pool sajandit tagasi ilmunud lehest lugeda.
Vastavate seadmete soetamine ei olnud Vene ajal lihtne. Muhulased said Tallinna limonaaditehasest villimisseade. “Vanarauaks kanti, aga leidsime, et käib meile küll. Kaanetaja saime Haapsalu kalakombinaadist, autoklaavi Pärnust, tünnid Tallinnast,” antakse lugejaile teada.

Leht retsepti ei avalda, küll aga annab vihje, et retsept on kirjas raamatus “Koduveini valmistamine”.

Muhu muuseumi teaduri Eda Maripuu sõnul oli veinist abi isegi lisatööjõu hankimisel kartulikoristuse ajaks. Turuvarblastele, nagu linnast tulnud kartulivõtjaid toona kutsuti, anti õhtul kaasa pudel veini.

Veini villiti Muhus ka pärast ühismajandite ühinemist. “Gorbatšovi seadus” tegi sellele tootmisharule 1985. aastal lõpu.

Print Friendly, PDF & Email