Poolpõlenud näoga, aga rõõmsana Undva kokkutulekult koju (7)

TERE TULEMAST: Kõige kaugemalt, Torontost sõitsid kohale Aime Olup (paremal) ja Reet Oolup. Vestluspartneriteks on nad saanud Jüri ja Anne Tõru.

“Nad tulid siia 5000 aastat tagasi. Keegi ei tea, kust nad tulid, miks nad tulid, kes nad olid. Kuid nad tulid siia, “äsja” merest kerkinud laiule, et jääda. Jääda lõplikult, jääda aastatuhandeteks,” alustab oma äsjailmunud raamatu esilehel koduküla lugu Undva küla mees Raivo Kasemets.

Autor jätkab, et nad ei arvestanud sellega, et leidub keegi, kes tahab seda maad rohkem kui nemad. Need “keegi” olid taanlased, rootslased, sakslased, leedulased ja slaavlased.

Kasemets kirjutab, et Nõukogude armee lahkumise ajaks Tagamõisa poolsaarelt, sealhulgas Undva külast 31. augustil 1994 oli sellele endisele laiule jäänud alles alla kümne inimese endisest kolmesajast ja enamast.

Nädal tagasi võõrustasid Undva küla seltsi liikmed endisi külaelanikke ja nende järeltulijaid küla esimesel kokkutulekul. Päris kolmesadat kohale ei tule, aga ligi 200 küll. See on meeldiv üllatus korraldajailegi.

Raivo Kasemets, nüüdne Taebla elanik oli üks neist, kes pakkus välja idee küla esimese kokkutuleku korraldamiseks. Jõudumööda aitab mees ise kaasa. Üksnes põhjaliku ajalooraamatu koostamine oli väga mahukas töö.

ELAV ENTSÜKLOPEEDIA: Raivo Kasemets on küla ajaloo talletamisel teinud ära suure töö.

Esmaspäeval saadab ta korraldajaile elektronkirja, tänades kõiki, kes olid hingega asja juures, lisades, et tema nägu on laupäevasest päikesepaistest poolpõlenud, aga selle pärast ta ei nuta, vaid on rõõmus kokkutuleku õnnestumise üle.

Laupäeva ennelõunal on Maali talu juures kitsa külatee äärsel parkimisplatsil veel autodele ruumi. “136 inimest on osalemisest teada andnud, aga tuleb kindlasti rohkem,” on külaseltsi juhatuse liige Anneli Teppo-Toost veendunud.

IMETLUSVÄÄRNE: Liivi Opikov on üllatunud looduslikest taiestest Anneli Teppo-Toosti ja Meelis Toosti kodutalu seinal.

Tõepoolest, registreerimislaua juurde tekib peatselt järjekord. Kokkutuleku jaoks tellitud 150 rinnamärki on varsti kõik välja jagatud.

“Meeldiv üllatus. Ei osanud arvata, et inimesi nii palju tuleb. Nüüd peame märke juurde tellima,” ütleb Anneli.

Piduliku avamiseni on veel natuke aega. Kätlemised, embamised, taaskohtumisrõõm, kõik need kuuluvad sellise sündmuse juurde.

Külaväljaku servas on koha sisse võtnud vennad Rein ja Jüri Tõru koos abikaasade Ene ning Annega. Undvas oli Reinu ja Jüri isakodu. Rein, kes on ilma teinud kergejõustikuradadel, tulnud mitmekordseks Eesti meistriks 400 meetri tõkkejooksus, ütleb, et oli koolipoisina peaaegu igal suvel Undvas vanaema juures. “Meie isakodu oli siin. Mäletan, et meie majja kolis üks Vene ohvitseri pere. Tema valis suure elutoa. Kui vanaemal külas olin, siis elasime kahes pisikeses kambrikeses. Nüüdseks on külapilt palju muutunud, aga tore, et niisugune kokkutulek teoks saab,” toonitab Rein Tõru.

LAPSEPÕLVERADADEL: Kunagise tippsportlase Rein Tõru jooksurajad olid ka Undva küla teedel. Lapsepõlveradadel on ta koos abikaasa Enega.

Kärla külakoori laulja Jüri Tõru räägib, et temagi koolivaheajad möödusid peamiselt Undvas vanaema juures. “Kui vanaema siit ära kolis, jäid meiegi käigud Undvasse harvemaks. Üle hulga aja on aga tore siia tulla,” nendib Jüri.

Lipuväljakule koguneb 180 osalejat

Kella üheks kutsub päevajuht osalejad lipuväljakule. Hümni saatel heisatakse trikoloor, kokkutulnud laulavad Eesti vabariigi hümni. Tervituskõnes toob Saaremaa valla tugiteenuste osakonna juhataja Alo Heinsalu esile kuldsed sõnad populaarsest laulust “Oo Eestimaa, oo sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka”.

Kõneleja hindab kõrgelt hakkajaid inimesi, kes kokkutuleku korraldamise ette võtsid. Valla tänukirja annab ta üle Undva külast ajalooraamatu koostajale Raivo Kasemetsale, öeldes, et see mees on andnud hindamatu panuse oma koduküla ajaloo jäädvustamiseks. Autor jääb tänukirja vastu võttes tagasihoidlikuks. Tänades tunnustuse eest annab Kasemets teada, et sellele mõttele tuli ta seitse aastat tagasi. Kogumiku esimese variandiga ta aga ise rahule ei jäänud, hakkas 2013. aastal asjaga tõsiselt pihta ja enne kokkutulekut jõudiski Undva küla lugu kaante vahele.

Külaseltsi liige Ergo Oolup rõhutab oma sõnavõtus, et kokkutulekuga avaldavad kõik osalised austust neile, kes Undvas praegu elavad, kes on sellest külast pärit ja ka neile, kes on kas lähemalt või kaugemalt kokkusaamisele sõitnud.

Pärast ühispildi tegemist uudistavad inimesed väljapanekut Paali talu seinal. Pilkupüüdvaks on eksponeeritavad südamekujulised kivid. Kõik need on perenaine Anneli Teppo-Toost ererandadest leidnud. “Paljud küsivad, kas olen need ise teinud. Ei, kõik on loodusest,” kommenteerib kunstnikuhingega Anneli.

Omalaadset väljapanekut uudistav Liivi Opikov Suur-Randvere külast ütleb, et loodus teeb imet. Imeliseks nimetab Liivi ka Undvat, kus elas tema vanaema.

“Nostalgia,” võtab ta ühe sõnaga külas nähtu kokku.

Ühispildi tegemise aegu seisab esireas jalutuskepile toetuv vanahärra. “Sulev Oolup on minu nimi. Tulin siia Pärnust. Juba neljakümnendatel aastatel, kui punavägi sisse tuli, olime sunnitud siit Paju talust lahkuma. Täna olen kohanud palju tuttavaid ja sugulasi. Kõiki ei tunne kohe ära, ikka tuleb nime küsida ja kus talust keegi pärit on,” räägib Sulev Oolup esimestest kohtumistest.
Oolupi nimelisi on üldse palju. Reet Oolup Torontost on jutule saanud Kuressaares elava Mati Oolupiga. Sugulased tuletavad meelde eelmisi kohtumisi. Mati käis Torontos Reedal külas 30 aastat tagasi. Tookord vaimustus ta suurlinna karnevalist, mille oma VHS kaameraga videolindile salvestas.

ESIVANEMATE MAAL: Praegune Kuressaare elanik Mati Oolup (paremal) on tulnud oma esivanemate maale koos tütar Liina ja poeg Matisega.

Reet käis esmakordselt Undvas, kus tema mõlemad vanemad sündisid, üheksa aasta eest. Ta teab täpselt nii ema kui isa sünnitalu, on neis paigus käinud.

“Olen ju Torontos sündinud, seega olen kanadalane. Kodus rääkisime aga kogu aeg eesti keelt. Nüüd, kus vanemad on surnud, ei saa ma enam nii tihti eesti keelt rääkida, aga ma ei ole seda keelt unustanud,” ütleb sugulaste vestlusringis osalev naine.

Undvalase Taimo Oolupi abikaasa Anne on võlutud selle maanurga loodusest.

Jändrikud rannamännid, kadakad ja taimestik moodustavad sellest Saaremaa kandist imepärase tervikpildi.

Raamatud läksid kui soojad saiad

Enne lõunasuppi jagab osalejaile vaimutoitu ajalooraamatu koostaja Raivo Kasemets. Olgu juba hakatuses öeldud, et uue trükise omanikuks sai enam kui sada Undvast huvitatud inimest.

Autor on teinud põhjaliku ettevalmistuse, rääkides mitmesaja tuhande aasta tagusest ajast. Ka sellest, et Undvas on raskusjõud väiksem kui mujal Eestimaal. See tähendab, et inimesedki kaaluvad Undvas vähem kui näiteks Kuressaares. Kes ei usu, võib katse ära teha.

240-leheküljelisest raamatust saavad inimesed üksikasjalise pildi omaaegsest külaelust, taludest ja inimestest, küla arengust ja tühjenemisest.

Pärast autori ettekannet on trükise soetanud inimeste pilk tükiks ajaks raamatusse naelutatud. Esimene vastukaja neilt kõlab nagu kokkulepitult tunnuslausena koostajale – väärt raamat.

Esinemislaud ei jää pärast Raivo raamatututvustust tühjaks. Külarahva ette astub Taimo Oolup, kes pajatab põnevaid lugusid oma kodukülast. Taimo teab rääkida vandiraiujatest, norilaevadest, tormiankrutest, krutskimehest Tõnne Jürist ja paljudest muudest asjadest, mis külaelu omal ajal iseloomustasid.

PÄRNUST KODUKÜLLA: Sulev Oolup (vasakul) tuli kodukülla Pärnust. Sugulase Taimo Oolupiga juba juttu jätkub.

Kui supp söödud, kutsub mängujuht Ülle Rahula inimesi mälumängust osa saama. Osalejaid jagub. Küsimustele vastuste otsimine polegi nii kerge. Kui õiget vastust ei tule, ütleb mängujuht selle ise. Viktoriini järel saavad lapsed oma võimed mitmesugustes osavusmängudes proovile panna. Pärast seda on võimalus täiskasvanuil üks mõnus teatevõistlus maha pidada.

Loovusõpitoas juhendab huvilisi taieseid tegema Anneli Teppo-Toost.

Kes pole veel näinud filmi “Rannarahva jaaniaeg Undva külas” saab seda filmitelgis vaadata. See on tõesti üks vahva ülesvõte pärandkultuuri teemadel.

KÜLAKIVI: Just niisugune kivi, mille maketti Elle Lilleleht näitab, on külaseltsil plaanis püstitada kõigi külaelanike auks.

Vanemad inimesed on istekoha leidnud põlispuude all vilus. Lembit Laido, kes läks kodukülast 1953. aastal koolidesse tarkust taga nõudma, on oma elutöö teinud merel. “Alustasin motoristina, lõpetasin baaslaeval peamehhaanikuna,” võtab Undva küla endine elanik lühidalt oma töömeheelu kokku.

Lembitu poeg Meelis on tuntud muusik, külaseltsi liige, kes koos Laur Teärega kokkutulnud tantsupõrandale meelitab.

TERE, VANAISA: Lembit Laido ja tema poja Meelise tütar Jade Marie Laido rõõmustavad kohtumise üle.
8x MAANUS MASING

Lukkusid on Undvas kohe mitu. Isa Kalju on külas traktoristiametit pidanud üle neljakümne aasta. Vanahärra meenutab, et sügisel tuli tal talivilja külvata 200 hektarile, kevadel oli külvipind palju suurem, 600 hektarit. “Siis olime väljas kolme mehega,” märgib Kalju.

Mati Lukk, Kalju poeg ütleb, et tema lapsepõlv möödus Undvas. Töömees sai temast aga Kuressaares. Mati vend Maidu on Undvas karjaski käinud, aidanud vanematel heina teha ja teisi maatöid samuti. Maidu lisas, et 90-ndatel aastatel oli maal noori veel üksjagu. Neil valitses soov midagi ära teha, kuid puudus selline eestvedaja nagu Anneli praegu.

Kell viis pärastlõunal astuvad publiku ette Meelis Laido ja Laur Teär. Nii nagu pidudel ikka, alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Peagi lähevad nooremad oma tantsuoskusi demonstreerima. Vanemad inimesed kuulavad ja meenutavad seda, kuidas aastakümneid tagasi akordionimuusika saatel külapidudel tantsu löödi.

Teisi Vare ja Lilja Nikitina, kaks õde, üks Tallinnast ja teine Loksalt, käivad igal suvel oma kodukülas. Mõlemad soetasid ajalooraamatu. Seda sirvides pole nad koostajale Raivo Kasemetsale kiidusõnadega kitsid.

Kell pool kuus tuuakse peoplatsile Eesti vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks tort, mida kõik maitsta saavad. Anneli Teppo-Toost astub rahva ette ja annab üle tänukirjad kõigile neile, kes kokkutulekut ühel või teisel viisil korraldada aitasid. Rahaliselt toetas kokkutuleku korraldamist KOP ehk kohaliku omaalgatuse programm. Eriline tänu kuulub sellele ühendusele.

Kohv joodud, tort söödud ja tunnustussõnad öeldud, astuvad muusikud taas lavale ja kokkutulek läheb tantsurütmis edasi.

Print Friendly, PDF & Email