PERSOON: Karm hevimees Toomas Pihel, kes metsas poetab pisara

ARMASTATUD HOBI: Kui vähegi aega on, võtab Toomas Pihel kaamera ühes ja läheb metsa loomi pildistama.
EGON LIGI

Eesti uue kuuma rokkbändi Must Hunt bassimängija Toomas Pihel on välimuselt küll karm hevimees, kuid see ei tähenda, et ta päris iga päev ainult musta kannaks.

Saarte Hääle toimetuse ees sammaste all istub suure habeme, pungilike lühikeste pükste, põlvikute ja musta pusaga ning kõrvaklappe kandev rokkar. Käepigistus on tal tugev ja pilk kuidagi eriliselt sõbralik ning soe. Tema sõnavarast võib leida selliseid väljendeid nagu “keika”, “live” ja “hrl”, mis kõik on kuidagi muusikaga seotud. See ongi Toomas.

Muusikaga puutus Toomas kokku juba varases eas. Tema ema oli tantsutreener ja nii käis kodus ühtelugu üks lindistamine ja muusika kuulamine. “Isa tõi kuskilt jälle plaate ja siis ema toimetas nendega,” meenutab ta, et kodus kuulati kõike džässist ja rokist kuni klassikani välja. Isa ikka mõjutas poega, et ta kuulaks just trummi ja bassi helisid. Toomas kuulaski.

Helid ikka veel meeles

Aastaid hiljem olid need helid tal ikka veel meeles. Kolmekümnenda sünnipäeva eel mainis ta sõpradele, et kavatseb endale basskitarri soetada. Sõbrad tulid vastu ja hoopis kinkisid selle talle juubeli puhul. “Järgmiseks päevaks oli esimene lugu selge,” märgib Toomas, et edasine elu läks suures osas pillimängu harjutades.

Õige pea ilmusidki “kaks venda”, kes panid ette bändi tegema hakata. Esimene ansambel ei jõudnud küll kuhugi, aga tuli järgmine, küllaltki ropu poolakeelse nimega. Sellega mängis Toomas paar aastat. “Jõudsime ringiga päris huvitava muusikani (funk, punk, hardcore) välja ja siis äkki – kes läks õppima, kes välismaale, kes sõjaväkke.”

Toomas oli aga vahepeal jõudnud endale parajal hulgal varustust soetada. “Istusin siis ja mõtlesin, et mis nüüd saab,” tõdeb ta. Välja päästis sõber Mart Veski, kes samuti bassi mängib. Ta julgustas Toomast, et üks uus bänd otsib bassimeest. “Mainis Lauri Kuriksit ja siis ma, et ei, ma sinna ei sobi, et nii vana tegija,” räägib Toomas tõsimeeli toonasest aukartusest. Üsna kiiresti aga selgus, et sobib küll ja väga hästi. Bändi nimeks sai Wyrm Sub Terra.

Täna meenutab Toomas Wyrmi aegu hea sõnaga. “Meil oli üsna palju kontserte ja mul just see huvi oli, et oleks palju mänge,” selgitab ta, et naudib laval muusikasse sisse elamist. Tuuritati ka Soome klubides, kus neid võeti hästi vastu. “Üks ägedamaid oli Lahtis,” meenutab Toomas, et ühes sealses klubis mitukümmend aastat uksehoidjana töötanud mees ütles talle pärast kontserti, et niisugust energiat pole ta ammu enam tundnud. “Meie kolme energia oli sihuke kohe tunda. Kõik ütlesid seda,” märgib Toomas hetkeks mõttesse vajudes.

Pärast mitut aastat otsustas Toomas bändist lahkuda. “Midagi hullu ei ole, oleme sõbrad edasi ja kõik on hästi,” kinnitab ta. Kuna aga loodus tühja kohta ei salli, leidis Toomas mõne aja pärast ennast juba Mustast Hundist, endise Metsatöllu trummari Marko Atso uuest pundist.

Suur muutus toimus Toomase elus ka 2017. aasta algul, mil ta jättis alkoholi tarbimise sinnapaika: “Ütleme nii, et mul ei ole enne olnud ühtegi kainet live’i (kontserti – toim.).”

Ajaloolise tõe huvides tuleb mainida, et ta pole kunagi olnud terava mees, pigem õllesõber. Üsna pea Toomas mõistis, et kaine peaga lavale minnes on emotsioon tegelikult veelgi suurem. See aga ei tähenda, et ta midagi kahetseks.

“Elu veeres täiel hool,” selgitab ta, et ühel hetkel polnud lihtsalt kuhugi edasi minna – kaineris ja mäluaugus oli käidud, hoomamatu arv suitse tõmmatud. “Kui jõuad mingisse punkti, kus oled piltlikult öeldes 40 aastat purjus olnud, siis hakkad mõtlema, et äkki prooviks midagi uut.”

Elu ilma on “väga okei”, leiab Toomas. See ei tähenda, et ta napsisõprade juures targutama hakkaks, kuidas istuma ja astuma peab. Igaüks peab ikka ise oma otsusteni jõudma.

Toomas ei leia, et emad, kelle lapsed kitarri kätte võtavad, kartma peaksid, et see võib “halvale teele” viia. “Tänapäeval pole alkohol popp, noored ei joo väga,” nendib ta ja lisab, et omal ajal olid kooli peal kõvad tüübid need, kes olid suitsu teinud ja napsu pannud. “Ja kui oskasid tantsida ka, oli kõik korras,” muheleb ta. Oma vanemalt lapselt on ta aga kuulnud, et nüüd hoitakse koolipidudel joogimeestest pigem eemale.

Rokimeeste elu Eestis ei ole aga sugugi üks lust ja lillepidu. Tihtipeale tuleb neil bändi kõrvalt ikka muud tööd ka teha. Nii on Toomaski aastaid töötanud Soomes teipijana. Koos sõbraga paigaldati suurtesse poodidesse ja mujalegi reklaame. “Soomes ringi sõites on täitsa hea vaadata, et näe, see Stockmann või Prisma ju minu tehtud,” kiidab Toomas tööd, kus tulemus silmaga näha.

Viimasel ajal on üpris suure osa Toomase ajast võtnud aga hoopis üllatav karjääripööre. Endalegi ootamatult on temast saanud reklaamnägu. Toomase esimeseks suuremaks tööks sel alal oli EAS-i tellitud video­klipis “Estonian Stress Buster” nimitegelase mängimine. “Kunagi kutsuti mind ühele castingule ja siis pandi minu teadmata mu nimi ühele veebilehele eesti näitlejana üles,” selgitab ta, et kuidagi nii ta läks. “Estonian Stress Busteri” filmimisest Berliinis on Toomasel väga soojad mälestused. Nimitegelane kujutab endast ruudulise flanell­särgiga muhedat metsameest, kes aitab välismaalastel pingeid maandada Eesti looduse abil. “Režissöör oli väga professionaalne ja soovitas mulle, et ma jääksin iseendaks,” märgib Toomas mõtlikult. Mõtlikult seetõttu, et sedasama ütles talle kord nüüdseks meie hulgast lahkunud räppar Revo Jõgisalu. Neid sõnu on Toomas püüdnud järgida nii muusika tegemises kui elus.

Fotograafiast sai suur kirg

Metsamees Toomas tõepoolest ka on. Mõnda aega tagasi soetas ta endale Tammese külla talu, mis lähimatest naabritest kaugel, kaugel. Otsis ta seda paika mitmeid aastaid. Nimelt lahkus Toomas Kuressaarest noore mehena, kuid õige pea hakkas teda Saaremaa poole tagasi kiskuma. Nii otsiski ta üht erilist kohta, silme ees vaid üks eesmärk: “Mul polnud tähtis, kui räämas maja on, mul oli peaasi, et poleks naabreid.”

Inimeste vastu pole Toomasel midagi, aga koduhoovis tahaks ta soovi korral rahuliku südamega lõket teha või sõpradega muusikat kuulata. “Ei taha, et keegi tuleks ütlema, et lõpetage lärm. Siis võiks samahästi Tallinnas rõduga korteris olla,” tõdeb ta.

Kuna hoovist tõttasid tihtipeale läbi kõiksugu ulukid, otsustas Toomas endale kaamera osta. Tänaseks on fotograafiast saanud Toomase üks suuri kirgi. “Mind hakkas huvitama see, kui kaugele ma metsloomaga suhtlemises minna saan,” selgitab ta ja lisab, et üks vägevamaid kogemusi oli kohtumine värbkakuga. “Olin Harjumaal ja ütlesin naisele, et lähme Harku metsadesse kondama.” Mõeldud, tehtud, hakkas Toomas ühel raielangil värbkaku vilistamist jäljendama. Nelja minuti pärast tuli vastus ja pool tundi hiljem oli tigeda olemisega kakk kohal. Tuli vaatama, kes tema territooriumi ohustab.

“Vaatasin talle otsa ja ta tegi häält vastu. Pärast läksin koju ja mõtlesin, et leidsin omale uue sõbra. Inimestega on lihtne, kas saad jutu peale või ei saa, aga minna teise liigi juurde ja ta hakkab suga suhtlema. Pisar tuleb silma,” meenutab Toomas emotsionaalset hetke.

Taoliste kohtumiste nimel on Toomas praeguseks hetkeks metsateedel maha sõitnud tuhandeid kilomeetreid. “Kütusemüüjad võiksid sponsorid olla,” muheleb ta.

Kõikidest elurännakutest hoolimata on Toomas jäänud meheks, kes laval rokib rajult ja kes oskab ka ise hinnata head kontserti. “Ma ei lähe kunagi live’i kuulama, et näe, see mees seal nurgas mängib hästi oma partiid. Mind huvitab, kuidas bänd oma muusikat väljendab, see energia.” Seda energiat õhkub ka Toomasest enesest.


TOOMAS PIHEL
Sündinud 5. märtsil 1977 Kuressaares

Töö
Freelancer ehk vabakutseline basskitarrist ansamblis Must Hunt, enne ansamblis Wyrm Sub Terra

Pere
Abikaasa Birk Rohelend ja tütred Gabi (20) ja Kiibu (10)


TEISED TEMAST

Raul Alliksoon, sõber

Toomast tunnen juba koolipõlvest saadik. Käisime hobikorras korvpalli koos mängimas, eks siis saimegi suuremateks sõpradeks. Kooli ajal oli ta kindlasti laulumees ja mingit akordioni proovis ka põlve otsas mängida, aga ega ta tollel hetkel seda väga tõsiselt võtnud. Aastaid hiljem ta ükskord mokaotsast mainis, et tahab bassi mängida ja siis kinkisingi talle pilli. Ise austan ka sama, raskemat stiili. Tom nüüd muidugi kuulab rahulikumat muusikat ka, ei ole enam nii pöörane. Eks aeg teeb oma töö. Kindlasti on ta väga heasüdamlik poiss ja seltskonna hing. Koos on ikka kõvasti tehtud ja nähtud.

Print Friendly, PDF & Email