“Dorogaja, sind jätan maha!” ehk Pildikesi kahe ilmasõja vahelt

NAERUTAS: Maire esitas omal ajal Saare kombinaadi lava peal publikule lustakaid jutte.

Mõte üles kirjutada mõned möödunud aegade elupildid tuli sellest, et üks Narva neiu laulis raadios särtsakalt: “Dorogaja, sind jätan maha, vozmu druguju, kel rohkem raha!” Neiu arvas vist, et ta laulab just-just tehtud laulu. Et vaat kui hästi me oleme kaks keelt koos laulu sisse sõlminud.

No ei! Mina kuulsin seda nii tuttava viisiga laulu ühe vanamehe suust juba 1943. või 1944. aasta jõulude ajal. Minu isa pruulitud õlletoobi najal tuju saanud külamees (siis see mees polnudki veel nii vana) rääkis, kuidas ta Peterburis parketti ladumas käis ja laulis seal populaarset laulukest “Dorogaja…”, ise laua all pätiga kaasa tatsutades.

Minu isa oskas oma asundustalus nii palju nisu kasvatada, et tegi nisumagedest paar korda aastas õlut. Jõuluks oli tal ikka kenasti pähe hakkavat tumedat märjukest toopi lasta ja selle needust teadsid nii mõnedki külamehed. Mu isa jõulukülalistega seltsis ise vist ei joonudki. Tal oli hea suuvärk ja ta oskas lõbus olla ilma õlleta. Tavaliselt tulidki jõulu esimese püha õhtul meile need külamehed, kes ise jutte rääkida oskasid. Ema toimetas tasakesi pliidi juures, mina kükitasin ta ligidal, aga vaatasin-kuulasin jutuvestjaid.

Kui see oli 1943. aasta jõuluaeg, siis olid need minu vanemate viimased ühised jõulud. Meie peres olid vend ja õde minust tüki vanemad. Mind pidasid isa-ema veel pisikeseks ja nii ma kuulsin kord nende pruudi-peiu meenutust. See oli ainus nende lembehetk, mida ma nägin ja kuulsin. Teised lapsed olid suured, nende ees olid vanemad “igapäevased”.

Teab, mis sest ilmaelust veel tuleb

Asi algas nii. Isa ajas laual oleva tuhmivõitu peegli ees habet. Pesnud näo ja pannud teises toas selga parema ülikonna, mida ta harva kandis, läks ta emale üsna ligi ja ütles: “Noh, vaata, kas pole tore mees?” Mees oli pikk ja täitsa sirge rühiga, naine aga lüheldane ja kleenuke. Naine tõstis käe mehe näo juurde, puudutas käeseljaga tema nägu ja kostis: “Pale libe nagu tite perse.”

Mees turtsatas naerma, haaras käega naise pihast. “Kas ikka sa muntse ää ei unusta? No ma ole ju nüüd ka moe järele! Siis oli vunts moes, nüüd pole änam. Ma ole moemees ikka olla tahtnud.” Naine ajas enda sirgu, toetus mehe vastu, ta suured pruunid silmad olid nii sädemeid täis. Niisugusena ei näinud ma ema silmi rohkem kunagi. “Aga poleks mina ka mõnele matsile läinudki!”

Sellega nende soe hetk lõppes. Isa asutas vallamajja minema, seal olla koosolek, kus kõik mehed pidid kohal olema. Kui mehel olid saapad jalas, ohkas ta: “Teab, mis sellest ilmaelust veel tuleb…”

See kakskeelne laul tuletab end nüüd mulle meelde. Viisi teadsin enne, samal viisil laulis ema varem mingit kurba laulukest neiust, keda sunniti kloostris olema.

Aga kallikese mahajätmise laul tuli nii: Oli vist sama aasta jõulu esimene püha. Üsna varakult tuli meile jõulupoisiks viinanina Nosu Vassa. Naised ei tohtinud külaperre esimesena minna, pidi õnnetust tooma. Kui ema Vassat läbi köögiakna nägi, ütles ta kiiresti: “Vassale lase taherberi, siis läheb ehk rutem ära! Tema põis ei pea, ma hakaku siis pärast põrandat harima, kui see täis lastud on!”

Ja isa ütleski külalisele kannataja näoga, et meie õlu läks kihekäima, st oli hapuks läinud. Ja ta saab Vassale ainult toobi mardipäevast teise sordi õlut, taherberi tuua. Isa luuletas veel omalt poolt juurde, et tehti küll kõik õigesti – kadakaokste, keeva vee ja tuliste kividega kuumutati tõrred läbi, õllekehad ka seest kadakaveega puhtaks, pärm oli värske ja valge, aga näe, ikkagi läks hapuks see laar.

VÕÕRAL MAAL: Kaarel 1962. aastal Rootsis, tema süles pojapoeg Jaan, taga seisab poeg Juhan.

Vassa oli juba enne auru all. Tal oli naise ja tatiste poiste seas lihtsalt igav, seepärast ta külas ringi kolas. Vassa jutte olin ma varemgi kuulnud. Ikka see noorus ja see aeg, kui ta Peterburis tööd sai. Mõtle, suur Vene pealinn, mõtle, seal sai trahteris käia!

Vassa olnud kõva laulumees. Seal, oma köögis kuulsingi siis “Dorogaja, sind jätan maha”. Vassa läks lõbusaks, tiirutas mööda tuba, lätsas märja pätiga vastu põrandat ja laulis: “Vozmu druguju, kel palju raha!”

Isal läks tuju ära, sest tea, millal see jant ükskord lõppeb, millal joodik püksi laseb ja lõpuks minema läheb, et kainemaks saada. Ta poetas lause: “Seda teiste teenitud raha sa ihaldad kogu aeg!” Vassa jäi isa ette seisma: “Sa vana pursui! Saap täi moole õlut tuua. Varsti on sul lips läbi! Ma tee küll, kuidas rindel asjad on!”

Mu isa oli samuti Peterburis olnud. Ta õppis seal merekoolis, aga 1917. aasta mäss tõmbas õppimisele kriipsu peale. Punt eesti poisse põgenes mässu eest Soome. Tuli tagasi see poolik meremees, leidis naaberkülast pruunisilmse pisikese naise. Tervelt 20 aastat kündis ta vesist põldu, õppis maad harima ja sai sõimunimeks pursui.

Tuul viib Hiiumaal pisised põrsad merre

Oli ka oodatud jutuvestjaid. Meelde on jäänud hiidlased, kes käisid Leisi laadalt põrsaid ostmas. Isa rääkis vigurijuttu, et Hiiumaal ei saa üldse sigu kasvatada – nii tugev tuul olla, et viib pisised põrsad merre. Need hiidlased käisid ka meil külas ja Poe Kaarel võistles nendega jutupuhumises.

Aga ema rääkis mulle hoopiski loo Liisust ja Sandrist.

MOEMEES: Kaarli vuntsid meeldisid Lindale. Mees on pildil 21-22aastane.
3x ERAKOGU

See oli 1913. aastal. Sander oli Peterburis teenistust saand. Ta kirjutas moole: “Armas kallis Liisu! Ma nüüd peenikese töö peal. Ma nüüd pasatski.” Mool oli muidugi hää meel, kes aga vastu tuli, sellele teatasi: “Moo Sander Peterburis pasatski!”

Vat ma läksingi suure linna Sandrid vaatama. Talinas läksi esimest korda rongi peale. Mool olid tuhlid-silgud seltsis, et ju pitk tee. Aga see vagun läks söukse vaardiga. Üks ütles, et enne Peterburi vaksaali äi peatugid. Aga ma tahtsi linna turult Sandrile prääniguid osta. Kui vagun turu juurde jõudis, nii ma selle pealt maha hüppasi. Tuhlid lendasid laiali, aga haiget ma ei saand.

Oli siis seal, suur lai linn ümber, küsi ühelt: “Kos se meite Sander sii on koa?” Vaats see nõnda, justkut oless aru saand, ütles “Nesnaju!” Ma arvasi – ju ta seal Nesnaju juures oo. Oh ma seikelesi ennem pailu, kut Sandri üles leitsi! Küll me siis kallistasime ja musutasime – kena ju see noore inimese elu.

Teise päeva Sander tööl, ma patseerisi üksi Nevski rospekti peal. Üks matuserong läks mööda. Ma kohkusi: “Kes see nüüd ää surnd oo?” Jälle üks ütles: “Nesnaju.” Ma mõtlesi, eesus küll, kui Nesnaju ää suri, siis pole ju Sandril änam tööd. Joosi oort sõnna Sandri vabrikuse, hakkasi mehe kaelast kinni. “Sander, tule ää Saaremaale! Kui muud meitel pole, tuhlist-silku oo ikka süüa!”

Maire Metsäär

Print Friendly, PDF & Email