Vihmamees Ülo teeb filmides vihma

FILMIDE VIHMUTAJA: Ülo Põld on kunstvihma teinud kolme Saaremaal salvestatud filmi
võtete ajal.
Foto: MAANUS MASING

“Minu kodukülast, Rahtla külast pärit filmitegija Salme Poopuu kutsus mind juba ligi 40 aastat tagasi filmi “Pihlakaväravad” vihma tegema. Seekord päästis aga ilmataat ise taevaluugid valla. Pärast seda olen vihmamees olnud kolmes Eesti filmis,” räägib aastakümneid nii kutselise kui vabatahtliku päästjana tegutsenud Ülo Põld.

Kuna “Pihlakaväravates” ei olnud kunstvihmategijaid enam vaja, aga noormees oli juba abijõuna tegemistesse haaratud, leiti talle jõukohane töö Atla ja Karala randa kergehitiste rajamiseks. Esimese kogemuse vihmamehena filmivõtetel sai Ülo režissöör Sulev Keeduse käe all “Somnambuuli” võtete ajal Harilaiul ja Abula rannas.

“Olime väljas kahe tuletõrjeautoga, kolme joatoruga tuli vett anda ja sadu pidi pikalt kestma. Abulas ei jäänud muud üle kui ajasin auto merre. Harilaiul kasutasime lisaks kahele autole mootorpumpa,” meenutab Ülo 17 aasta taguseid filmivõtteid.

Somnambuul nautis raju

“Somnambuuli” filmi produtsent Kai-Ene Rääk on öelnud, et näitlejad lausa nautisid Harilaiul rajuilma. Tuul möllanud seal kohati 33 meetrit sekundis. Vilsandil lõhkus torm tookord ilmajaama masti ja jättis saareelanikud elektrita. Harilaiu võtteplatsil jäid õnneks terveks nii viltune tuletorn kui võttegrupi varjupaigaks olnud maja.

Ülo räägib, et nii ekstreemsetes ilmaoludes tema oma kaaslastega ei pidanud vihma välja kutsuma, küll aga oli vaja professionaalsetel päästjatel näidata oskusi filmi võtetel maja kustutamisel.

“Mingi kuur oli ehitatud ja põlema süüdatud. Mitu korda käisime autoga lähedalolevast jõest vett võtmas. Tegime esimesel päeval oma töö ära. Järgmisel päeval tuli kunstnik ja ütles, et maja on vaja uuesti põlema panna. Ma ei tea, kui palju bensiini me raiskasime, et hoone uuesti põlema süüdata. Lõpuks saime tule lahti, et siis jälle kustutama hakata,” meenutab tuletõrjuja ühte situatsiooni.

Harilaiul ja Abulas nägi Ülo esmakordselt, kui palju tööd peavad näitlejad tegema, et õiged kaadrid filmilindile jõuaksid. Režissöör Keedus eelistas võttepaviljoni asemel ehedust. Eks ta seepärast Saaremaa loodenurka Harilaiu tippu oma trupiga koliski.

Keedus ise on nimetanud kolme võtteperioodi, nii sügisel, talvel kui kevadel, ekstreemseks, aga huvitavaks. Selle hinnanguga on saarlane Ülo Põld nõus. Juba poisikesena on ta pidanud koduküla väljadelgi taluma külmakraade ja lõikavat tuult. 

Koguperefilmi “Ruudi” stsenaarium nägi samuti ette stsee­ne, mida oli vaja vihmasajus üles võtta. Mustjalas, kus filmiti, pole taevaluugid aga avanenud. Õnneks oli vihmamees käepärast. “Poe taga võtsime pumbaga vett, vahepaak oli ka kasutada. Kaks päeva tegime kunstvihma, edasi kutsuti Sõrve kanti, aga siis tuli ilmataat filmitegijaile vastu ja päästis vihma valla,” teab Ülo 13 aasta tagusest suvest rääkida.

Ikka üksjagu korduseid

Ülo meelest ei anna neid kordusi, mis filmimise ajal teha tuli, üles lugedagi. “Kord on vett vähe, teinekord surve liiga tugev, seejärel läheb päike pilve taha, siis jääb valgus nõrgaks.”

Viimaseks filmiks, kus Ülo osales, oli Veiko Õunpuu lavastatud ja 2009. aastal esilinastunud “Püha Tõnu kiusamine”.

Eesti filmidest hindab Rahtla mees kõige rohkem 1969. aastal filmilevisse jõudnud mängufilmi “Viimne reliikvia”. “Olin Vigalas koolis, kui see kinodesse jõudis. Mäletan, et läksime jalgsi Vigalast Kullamaale seda vaatama. Käisime edasi-tagasi 30 kilomeetrit. Film oli muidugi põnev, lisaks selline romantiline “jalutuskäik”. Tookord ei kujutanud ma muidugi ette, et saan ise ükskord filmitegemisel kaasosaline olla.”

Print Friendly, PDF & Email