Kas kuulus põgenik oli luureagent? (2)

KODUMAA REETURID: Eduard Õun Juhani poeg, Mari Õun Ignati tütar ja Barbara Dolentšitš Josefi tütar.

1955. aasta sügisel Kõrkverest perega kalapaadis Rootsi putkanud Eduard Õun oli elanud USA-s ja Venemaal. Ta valdas vabalt vene, inglise, saksa ja horvaadi keelt. Kas Eedi oli erakordselt osav luuraja? Ja kui oli, millise riigi hüvanguks ta töötas?

“Näe, see on Metsaotsa Eedi, üks imelik mees, tuli Ameerikast,” näitas 50ndate aastate alguses kohalik naine lapselapsele Kõrkvere kaupluse juures. Põgusa kohtumise heledas tolmumantlis mehega kinnistas igaveseks mällu Eduard Õuna erakordne põgenemislugu mõned aastad hiljem.

Peaaegu kõik, mida me Eedi elust teame, pärineb ajakirjanik Jüri Remmelgase abiga 1956. aasta hakul kirja pandud raamatust “Võibolla järgmisel ööl”. Õuna raamat oli Pöide kandis liikvel eelmise sajandi 80. aastate algul tänu veterinaararst Kuno Virgale, rändas perest peresse ja muutis Eduardi legendaarseks kujuks. 1992 ostis Rootsi väliseestlane Oke Metsmaa Mõhksa talu maad sooviga ehitada suvila. Tänutäheks annetas ta isiklikust raamatukogust osa väljaandeid Kõrkvere raamatukogule, kaasa arvatud Õuna raamatu. Sellest sai menuk.

Aastate jooksul inimeste käest kuuldud mälestuste abil tahan kergitada saladusloori asjaoludelt enne ja pärast Eedi põgenemist Rootsi mootorpaadil nr 0-1237 ööl vastu 6. novembrit 1955.

Summuti ja present

PAERANNA PAAT GOTLANDI VETES: Julgeolek kasutas uuri-
mistoimiku koostamisel Rootsi ajakirjanduses ilmunud materjale ja fotosid. Kuni 1971. aastani oli paat Ranna kolhoosis arvel. Maha ei lubatud seda kanda.

Paeranna kolhoos loodi 1949. aastal kalurite ühistu baasil. Kui 1951 sai esimeheks partei suunamise saanud Evald Ristkok Veere külast, astus kolhoosi ka Eedi. Eduard Õun ja Arno Ige olid teeninud sõja ajal Saksa poolel ja said merele erandkorras, esimehe vastutusel. Koos Eediga moodustasid paatkonna kolhoosi aseesimees Herman Niitsoo Kõrkverest ja Kanissaare mees Ilmar Paju.

Iseloomult olnud Eedi kinnine ja eriti kellegagi ei seltsinud. Kalurid ja kohalikud elanikud hüüdsid teda “vibuninaks”. Evald Ristkok kirjutas Eedi iseloomustuseks detsembris 1955 KGB-le, et Eduard oli töökas ja distsiplineeritud kalur. “Tihti püüdis ta halvustavalt ütelda Nõukogude tehnika kohta, tuues võrdluseks Ameerika masinate ja tööriistade paremuse,” kirjutas Ristkok. Muu hulgas märkis ta, et “kuni viimase ajani töötas Õun, E. J. eeskujulikult ega annud millegagi märku, et kavatseb välismaale põgeneda või mõnele teisele töökohale üle minna.”

Eedi sõber ja mõttekaaslane oli Ants Laak Veere küla Nuki talust. Mõlemad olid olnud Saksa sõjaväes, neid sidus huvi raadioasjanduse ja tehnika vastu. Paadimootori veealuse summuti tegemine osutus võimalikuks tänu mõlema mehe teadmistele. Eedi põhjendas summuti vajadust sellega, et saaks paadis juttu puhuda.

Ühel päeval tegi Eedi Nuki talu peremehele Antsule ettepaneku põgeneda paadiga Rootsi. Eitava vastuse juures sai määravaks pereema Linda vastuseis, kuna peres kasvas kolm väikest last Enno (10), Maie (8) ja Vilmar (5). Polnud otsest poliitilist ega majanduslikku põhjust kodumaa tolm jalgelt maha pühkida.

Nii mõnigi kalur võis Eedi tegevuses kahtlast märgata, aga sellest ei räägitud kellelegi. Kui sinnamaani puudus paadil presentkate, siis vahetult enne reisi õmbles paadikaaslane Ilmar uue katte. Põhjendus oli loogiline – päike teeb püütud kaladele paadis liiga. Tegelik põhjus – kui lasta present üle paadi serva otsapidi merre, oled merega üks ja prožektor ega inimsilm paati ei avasta. Päev enne ärasõitu juhtus hommikul Pae sadamasse Juhan Ige Kõrkvere Kelbilt, toonane koolipoiss. Ta nägi, kuidas Eedi oli paadimootori Proletaar üksipulgi lahti demonteerinud ja kontrollis seda hoolikalt.

Salakäik lauta

LUUK PÕRANDAS: Kas maja alt viis tõepoolest salakäik laudani, seda julgeolekumeeste koostatud dokumentidest tuvastada ei õnnestu. Fotod: 4X RAHVUSARHIIV

Eedi elas Metsaotsa talus, kus ta naine Mari pidas väikest poodi. Legend räägib, et Eedi voodi ees olnud põrandas luuk ja selle all maa-alune käik, mis viis lauta lehmasõime. Milleks see vajalik oli, võib vaid oletada. Aga räägiti, et aasta enne sügist 1955 töötas Orissaarest 15 km raadiuses salapärane raadiosaatja. Peiliti, mis peiliti, aga saatjat kätte ei saadud.  Pärast 6. novembrit 1955 vaikis raadiosaatja lõplikult. Arvati, et keegi varjas end Metsaotsa talus ja lahkus sealt koos Õuna perega.

Ettevalmistus merereisiks oli eeskujulik ja Gotlandile jõuti ilma suuremate raskusteta. Oktoobripühadeks oli osa piirivalvekaatritest kutsutud Leningradi paraadile. Enne pühi ütles Eedi, et viib naise Virtsu, kust Mari läheb Tallinna bussi peale. Ja kui ta ise õigeks ajaks tagasi ei jõua, siis küllap sõitis samuti Tallinna. Kui Eedi tagasi ei tulnud, läksid paadikaaslased Ilmar ja Herman teda Virtsu otsima. Selleks ajaks oli aga Ameerika Hääl juba hõisanud, et põgenikud Saaremaalt jõudsid õnnelikult Rootsi. Nüüd oli julgeolekuorganeil tuli takus! Ilmari ja Hermani tagasi tulles arreteeris tolleaegne Orissaare rajooni julgeoleku operatiivvolinik Olev Kongas mõlemad mehed ja hoidis neid 12 tundi ülekuulamiseks kinni. Põhjalik läbiotsimine tehti 11. novembril Metsaotsa talus. Peale vana mööbli ja majapidamiskraami midagi huvitavat ei leitud, läbiotsimisprotokolli märgiti “kaasaviimiseks midagi RJK-sse äravõetud ei ole”. Aastaid hiljem ostis maja Juhan Loo ja hoone lammutamise käigus tuli välja hulgaliselt anoodpatareisid.

Kes on süüdi?

Peale “ärakargamist” alustati süüdlaste otsimist. Esimees Ristkok sai süüst priiks, kuna viibis täienduskursustel. Õnneks ei lugenud asjaolu, et ta oli andnud paatkonnale kaasaegse kompassi. Hiljem, kui ühinesid kolhoosid Paerand ja Murrang, Evaldit enam esimeheks ei valitud. Juhi koha sai endale Eesti laskurkorpuses sõja läbi teinud Aleksander Trull.

Pikaajalise juurdluse tulemusena õnnestus välja selgitada peasüüdlane – Olev Kongas. Ta ei suutnud oma piirkonnas tagada küllaldast valvsust, et põgenemine korda läks. Kongasele anti hundipass. Hilisemal ajal olin mitmed korrad Oleviga kahekesi ja palusin sündmustest rääkida, kuid tema suu jäi julgeoleku teemadel igavesti lukku. Pärast 6. novembri sündmusi kehtestati sadamatele paatide ja merelemineku osas kõvasti rangemad eeskirjad.

5. jaanuaril 1956 tõendas esimees Ristkok KGB-le, et Õun “viis endaga kaasa” lisaks 13 578 rubla maksnud mootorpaadile presentkatte (hind 343 rubla), kaks 10-liitrist ja kaks 5-liitrist õliplaskut (kokku 100 rubla), kolm päästevööd (171 rbl) ja 300-rublase kompassi. Kas Eedi oli pärast põgenemist omakandi inimestega kirjavahetuses, selle kohta andmed puuduvad. Küll aga näitas Nõukogude kohus üles humaansust ja naisi süüdi ei mõistetud. Eedile määrati veebruaris 1956 kodumaa reetmise eest tagaselja kõrgeim karistusmäär – surmanuhtlus.

8 kuud jänkide juures

Täpselt samal ajal viibisid Eduard, Mari ja Barbara USA ametivõimude külalisena Saksamaal Frankfurtis Maini ääres. Rootsis nendega perekonnasõbraks saanud ajakirjanik Voldemar Kures kirjutas oma päevaraamatus, et Õunad tulid Saksamaalt tagasi alles kaheksa kuud hiljem.

“Olid seal ameeriklaste pinnida olnud. Neid on üle kuulatud ja nad on ka ameeriklastele informatsiooni annud. Hra ja proua Õuna üksikuist märkusist sain aru, et ameeriklased on ikka veel kui lapsed N. Liidu suhtes ja teavad vähe, tunnistavad seda ise,” kirjutas Kures päevikus 15. oktoobril 1956.

Kurese päeviku abil teame, et Õunad elasid Rootsis neli aastat hiljemgi, Stockholmi arhipelaagis Värmdö saarel Björknäsis ja Eduard töötas Elmar Väinlo juures puusepana. “Nad elavad Väinlo majas teisel korral. Korter oli hästi remonditud. Kuid nad on ise juba raha teeninud ja kavatsevad omale maja ehitada, vaatavad krundi järele,” kirjutas Kures mai lõpul 1960 pärast külaskäiku Õunade juurde.

Harri Remmelkoor

Artikli aitas kokku seada kodukandi ajaloohuviline Eino Kirs. Kui kellelgi lugejatest on infot Eduardi tegemiste kohta enne põgenemist Saaremaal või hiljem Rootsis, palume sellest teada anda andres.sepp@saartehaal.ee, tel  510 1285 või Tallinna 9 Kuressaare.


Riigipiiri kontrollimine ajas julgeolekumehe oksele

Oli aasta 1957. Orissaares tegutses mootorpüügijaam, mis tegeles kalurite varustuse, sealhulgas mõrralina müügiga. Laevastiku kapteniks oli määratud Heldur Tuus, hilisem Salme külanõukogu esimees. Ühel sügispäeval ilmus jaama majori auastmes julgeolekutöötaja ja tegi Heldurile ettepaneku sõita Varese sadamasse ja sealt merele kala püüdma.

Koos ühe kohaliku kaluriga asuti head kalastuskohta otsima. Mõne aja pärast andis major käsu võtta kurss Rootsi ranniku poole. Kui jõuti peaaegu neutraalveteni, jäi major äkitselt merehaigeks, oksendas ja puristas. Lõpuks võttis põuest raketipüstoli ja lasi kolm punast raketti taevasse. Ei läinud kaua aega, kui Nõukogude piirivalve kaater nähtavale ilmus. Major vinnati kaatri pardale, misjärel oli üsna pikalt kuulda roppu räiget venekeelset vandumist ja üksteise peale kärkimist. Paat kamandati kodusadamasse.

Hiljem selgus, et julgeolek kontrollis Nõukogude piirivalvet, kas läänepiir on ikka raudselt lukus ja ega põgenemine Rootsi pole võimalik.


EDUARD ÕUNA LUGU

Eduard Õun (algselt Aun) sündis 13.09.1907 Kõrkveres Otsa (nr 24) talus, isa oli Juhan (1869–1909) ja ema Miina.

Eduardil oli kaks vanemat õde, Emilie ja Alvine. Eduardi isa Juhan suri noorelt ja kohtuvaidluses jäi lesk Otsa talust 1926. aastal ilma.

Aastail 1925–1931 elas ja töötas Eduard puusepana Ameerika Ühendriikides, 1931–1936 Nõukogude Venemaal ja naasis seejärel Eestisse.

Eduardi Ameerikast saadetud raha abil ostis Miina Metsaotsa talu, kuhu hiljem asus Eduard koos oma naise ja ämmaga.

Saksa okupatsiooni ajal oli Eduard omakaitses ja Saksa sõjaväes, kuid deserteerus sealt. Eduardi ja Mari poeg Richard suri 1944 difteeriasse, 1954 lahkus Eduardi ema Miina.

Andres Sepp

Print Friendly, PDF & Email