“Tänase Saare maakonna arengustrateegia üks seatud sihttase on, et 2–4 ettevõtet aastas osaleb nutika kasvu toetusprogrammides,” kirjutab Saare arenduskeskuse ettevõtluskonsultant Urmas Treiel. “Niivõrd madala eesmärgi püstitusega on selgelt lati alt läbi joostud.”
Jälgin huviga viimaste päevade sõnavõtte teemal, millised peaksid olema Eesti ettevõtluspoliitika prioriteedid.
Tallinna tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo on kriitiline ettevõtluse arendamise sihtasutuse (EAS) seatud ettevõtluspoliitika prioriteetide suhtes, milleks käidi äsja välja eksport, välisinvesteeringud ja turism. Aaviksoo sõnutsi peaks selleks olema võimekust toetada teadus- ja arendustegevust ettevõtluses, eriti töötlevas tööstuses, sest ilma sihikindla tehnoloogilise innovatsioonita meie majandus, eriti meie traditsiooniline majandus, mis annab kaugelt suurima panuse SKP-sse, ei edene (ERR 4.07).
Lisan EAS-i ja Aaviksoo prioriteetide kõrvale ka Skeleton Technologies asepresidendi Ants Villi lähenemise: “Ettevõtted tunnevad huvi rakendusteaduse ja tootearenduse vastu, kuid kõrgkoolide huviorbiidis olevasse alusteadusesse investeerimine ei ole kindlasti ettevõtete peamine huvi. Eestis laiutab praegu tühimik alusteaduse ja äriliselt motiveeritud ettevõtte vahel. Saksamaal on see sild loodud Fraunhoferi instituutidena, millega ka Skeleton Technologies koostööd teeb. Nendes instituutides on teadus- ja arendustegevus seotud tuluga, mida ettevõte saab konkreetset rakendusteaduse projekti ellu viies. “Seega instituudid ise on motiveeritud otsima ettevõtteid, mitte vastupidi.” Üle Saksamaa on 72 sellist instituuti.
Mis on meie prioriteedid?
Tuleme tagasi oma saarele ja küsime, millised on meie valla ettevõtluspoliitika prioriteedid. Kas meil kohapeal on võimekust suunata ettevõtteid tootlikkust suurendavate teadus- ja arendustegevuste ning innovaatiliste lahenduste suunas?
Tänase Saare maakonna arengustrateegia üks seatud sihttase on, et 2–4 ettevõtet aastas osaleb nutika kasvu toetusprogrammides. Niivõrd madala eesmärgi püstitusega on selgelt lati alt läbi joostud. Soovtasemeks peaks olema 50–100 ettevõtet aastas, kes läbivad erinevaid nutika kasvu toetusprogramme. Kuidas selleni jõuda, sellest lõpus.
Kõigepealt, kus me oleme? Saaremaa majanduse lipulaevaks on kujunenud kiirelt kasvav töötleva tööstuse sektor. Enamik toodangut eksporditakse, sektori toodang on kõrge lisandväärtusega, palgad ületavad oluliselt Saaremaa keskmist ja on igati võrreldavad teiste maakondade sama sektori keskmise tasemega. Mitmed meie tööstusettevõtted on laienemas või plaanivad seda teha.
Kiiremini kasvab metallitöötlemine eesotsas laevaehitusega. Tõusujoonel on puidutöötlemine (aia- ja moodulmajad, mööbel). Pea kõik meie elektroonikatööstused otsivad laienemisvõimalusi. Väga hinnatud on Saaremaa toiduainetööstuse tooted. Kummitööstused on tugevatel alustel. Meie looduslikke tingimusi arvestades peaks lähiaastatel kasvama maailmas ülikiirelt arenev rohelise energiaga seotud sektor (päike, tuul, bioenergia). Meie võimalus on veel kohaliku toorme (puit, turvas) kohapeal väärindamine. Vaja oleks juurde vaid IKT sektorit, mis kogu maailma eeskujul on Tallinnas ja Tartus kujunemas keskmise palga paisutajaks. (Harjumaal ja Tartus makstakse välja 96% kogu Eesti IKT palkadest ja need ületavad keskmist palka enam kui kahekordselt.)
Sarnaselt Aaviksooga julgen väita, et eksportiva tööstuse arengust sõltub suuresti meie heaolu. Sektor annab maakonna ettevõtete käibest 37% ja annab tööd 33% ettevõtluses töötavatele inimestele, võrdluseks turismi samad näitajad on 7% ja 3,5%, ehituses 8% ja 9%, põllumajanduses 9% ja 5% (2016. a andmed).
Tuliseim küsimus – tööjõuprobleem
Tööjõuprobleem on muutumas meie majanduse kõige tulisemaks küsimuseks. Täna peavad paljud ettevõtted laienemisplaane ja otsivad uusi töötajaid. Kust tuleb aga see tööjõud?!
Ja siit jõuame peamiseni. Ainuke võimalus on tõsta tööviljakust, luua nutikaid töökohti, selleks aga tuleb targalt investeerida ja mitte ainult rauda, vaid ka inimestesse. Kõrgema tööviljakusega töökohad omakorda on oluliselt paremini tasustatavad. See ongi meie eesmärk, et saarlane oleks vääriliselt tasustatud, leiaks endale sobiva meeldiva töö ja jääks kodusaarele.
Võimalused tuge saada nutikaks kasvamiseks on tegelikult täna väga head. Toon välja erinevad võimalused, mis on suunatud ettevõtte arendamisele ja innovatsioonile:
- tootmise ressursitõhususe meede (KIK);
- tootmise digitaliseerimine (EAS);
- ettevõtja arenguprogramm (EAS);
- innovatsiooni- ja arendusosakud;
- koostöövõimalused kõrgkoolide, kompetentsikeskuste, Mektory, Tehnopoliga jne;
- 2018. a käivitatakse ettevõtete toote- ja tehnoloogiaarendusprogramm;
- lisaks erinevad tootearendusele, disainile, ekspordile suunatud meetmed ja PRIA Leaderi võimalused.
Probleem on pigem selles, kuidas ettevõtja jõuab talle sobiliku kasvu toetava võimaluseni ja saab tuge selle elluviimisel.
Täna teenindab Saaremaal tegutsevaid ettevõtteid kaks konsultanti, kes peavad katma kogu Lääne-Eesti regiooni ja EAS-i kliendihaldurid, kes jõuavad saarde harva. Jõudumööda edastavad nad infot kõigi võimaluste kohta. Kas see on piisav?
Väidan, et lähitulevikus arenevad kiiremini omavalitsused, kes tõstavad jõulisemalt fookusesse ettevõtluse süsteemse arendamise. Selle sisuks oleks lisaks infovahetusele kõigi võimaluste ja tugimeetmete info koondamine, piirkonna tugevuste reklaamimine, väärtuspakkumised investeerijatele, ettevõtluskiirendi, ettevõtluse piirkondade ja infrastruktuuride teadlik planeerimine, ettevalmistatud alad tööstuse arendamiseks, ametikorterite ja stipendiumite poliitika ning kõige tipuks innovatsiooni loovale teadus- ja arendustegevusele suunamine.
Olen alati imestunult jälginud, kuidas Saaremaal promotakse ja luuakse väärkujutlust turismist, kui mingist võluvitsakesest. No ei ole see see võluvitsakene, tee või tina. Ei anna ta majanduskasvu ega anna tööd. Midagi nagu on, aga kõik see on marginaalne. Kõik me oleme kusagil käinud. Kes meist on sinna kotiga raha viinud? Ega eriti keegi. Mõned suveniirid, paar korda lõunasöök, peatäis kusagil ööklubis ja … ja ongi kõik. Täpselt samamoodi käituvad ka need turistid, kes siia tulevad. Naeruväärne on see kruiisilaevadele suunatud tähelepanu. No mis Saaremaa majanduse elavdaja on valdavalt pensionieas inimene, kes viibib siin kolm tundi? Aga kui palju kisa ja lärmi selle ümber on, kui suure eduna seda serveeritakse. Kokkuvõtteks: Meie kliimavööndis on igasugune teenindusele ja turismile suunatud majandustegevus suhteliselt mõttetu tegevus. Maksimaalselt kolm kuud aastas ei suuda tagada äraelamist ja sissetulekut terveks aastaks. Tuleb tegeleda asjadega, mis seda tagavad. Selleks peab aga mõtlema. Mõtlemine eeldab haritust ja haridust …
Selle programmi käigus tuleks leida lahendus, kuidas vältida töötajatel nutiseadmete kasutamist töö ajal. Toodangu kasv koos töötasu kasvuga oleksid märkimisväärsed. Praegu 25-30% tööajast kulub nutitamisele. Mingi võõritusravi koos interneti väljalülitamise võimalusega ettevõtte piires töö ajal aitaks asjale kaasa märkimisväärselt.
Saaremaa turism – igal pool mingid mõtetult trükitud voldikuid, mis isegi ahjus ei põle. 50km ühelepoole – tuulik. 50km teisele poole – majakas. Ringiga tagasi – ilus loodus, ümberringi tühjus, kõle ja külm meri, siin seal mõne turismitalu teeviit. Milles nagu point? Sõita mandrilt niisama saarele uikama? Kuressaare – 15 minutit kõndimist, tuulik, mõned kohvikud, söögimajad ja ring linnal peal. Kuhu on maailma ime peidetud? Saaremaale sõit on ajaliselt hullem kui Riiga. Riiast kohaletulek hullem kui Londonisse lend. Nõustun täielikult esimese kommentaariga. Enamus kruiisilaeva penskareid ei viitsi kindlasti puulusikate ostmise eesmärgil oma mugavustsoonist lahkuda. Ja kui isegi õnnestub neid laevalt maale meelitada, siis tolku neist nagunii midagi pole.
See viimane lõik…”Väidan, et lähitulevikus arenevad kiiremini omavalitsused, kes tõstavad jõulisemalt fookusesse ettevõtluse süsteemse arendamise. Selle sisuks oleks lisaks infovahetusele kõigi võimaluste ja tugimeetmete info koondamine, piirkonna tugevuste reklaamimine, väärtuspakkumised…” Mul on vaid kaks küsimust. Mida on saare arenduskeskuses ja linna – vallavalitsuses seni tehtud, reaalselt? Millal lõpeb kohvijoomine ja koosolekutel/seminaridel numbrite võrdlemine ning algab ettevõtluskeskkonna loomine ka päriselt?
Aga miks peaks seal midagi algama? Kuidas te nad tööle panete?