“Kuidas teile, lugejad, kes te vaatate fotogaleriid beebide sünnikirjade üleandmisest, niisugune pildiallkiri meeldiks?” küsib Saarte Hääle ajakirjanik Monika Puutsa. “Ja mida arvate sellest teie, kes te juhtumisi olete just seesama Manni Maasika pere, kes fotol kujutatud? Kindlasti leiaksite, et selline fotoallkiri on vähemasti tobe, kui mitte veel hullemini öelda.”
Lapsevanemana tean – sünnikirjade üleandmiseks korraldatud vastuvõtt on pere jaoks pidulik, tähtis ja meeldejääv sündmus.
Kui kohaliku lehe fotograaf sel vastuvõtul perest pildi teeb ja toimetus selle paberlehes üllitab, paneb nii mõnigi pere selle lehenumbri – või vähemalt väljalõike sellest – oma arhiivi mälestuseks tallele. Aastate pärast tore lapsele näidata. Nimed ju pildi all kenasti kirjas, kes on kes.
Kui aga nüüd loo alguse juurde tagasi tulla, siis niisugune jabur asi võinuks tõepoolest juhtuda, kui oleksime laupäevase lehe fotogalerii avaldamisel lähtunud vallavalitsuselt saadud andmetest. Selgitan pisut pikemalt.
Vägikaikavedu ametnikega
Juba Kuressaare linnavalitsuse ajal avaldas Saarte Hääl fotogaleriisid beebide sünnikirjade üleandmisest kultuurikeskuses. Kokkuleppel ja koostöös Saaremaa vallavalitsusega on see traditsioon jätkunud. Paraku on see koostöö pehmelt öeldes nigel ning fotode avaldamisest kujunenud seetõttu paras katsumus.
Nimelt kehtib ajalehe tegemisel lihtne reegel: “Fotol oleval inimesel (inimestel) on nimi, mis kirjutatakse pildi alla.”
Just nimedes aga ongi asi. Selleks, et beebide vastuvõtule kutsutud inimesed fotodel identifitseerida, on toimetus vallavalitsusega “piike murdnud” juba mitu kuud.
Saaremaa valla esimeselt beebide vastuvõtult aprillis õnnestus meil vallavalitsusest saada üksnes loend vastuvõtul osalenud beebide nimedest. Isade-emade nimesid – õdede-vendade omadest rääkimata – meile ei avaldatud.
Vallavalitsuse töötaja väitis koguni, et laste vanemate nimesid – õdede-vendade omadest rääkimata – ei olegi võimalik toimetusele saata. Sel lihtsal põhjusel, et vallaametnikud lihtsalt ei tea neid nimesid.
Ometigi on vähemalt 2018. aastal ilmale tulnud laste sünd registreeritud Saaremaa vallavalitsuses ning vähemalt registripidajal peaks olema ligipääs vallakodanike isikuandmetele.
Ajakirjaniku küsimusele, mismoodi sai siis peredele vastuvõtukutsed saata, saime vastuseks: “Saatsime kutse beebi nimel ja aadressile, kuhu ta on sisse kirjutatud.”
Mis sellest, et adressaat võis olla siis kõigest mõnekuune!
Toimetus vallavalitsuse selgitusega ei leppinud. Pärast läbirääkimisi ja vaidlusi saime abivallavanem Kairit Lindmäelt aprilli algul kirja: “Andmekaitse Inspektsiooni seisukoht on, et vallavalitsusel pole õigust avalikustada laste ega nende vanemate nimekirju ja selleks on vaja küsida lapsevanemate nõusolekut. Siiski saatsime Saarte Häälele nende laste nimekirja, kelle nimi sünnikirjade üritusel niigi kõigi kohalviibijate, sh ajakirjaniku kuuldes välja hõigati.”
Nii ei jäänud toimetusel üle muud, kui avaldada leheküljel ainult beebide nimekiri ja fotod, selgitamata, kes neil kujutatud on.
Vallavanem Madis Kallas lubas Saarte Hääle tegevtoimetajale hoolitseda ise selle eest, et järgmine kord ehk juunis toimuva vastuvõtu puhul saaksime avaldamiseks nii laste kui ka nende pereliikmete nimed.
20. juunil toimunud vastuvõtuks oligi vanematelt nõusoleku küsimiseks prinditud A4 formaadis paber tühjade lahtrite ja tekstiga: “Olen nõus, et minu ja minu lapse pilt ja nimi avaldatakse valla koduleheküljel ja kohalikes meediaväljaannetes seoses sünnikirjade üleandmise üritusega”. Sellega peaks nüüd korras olema, rõõmustasime, kui vallavalitsuselt paberi kätte saime. Tõsi, enamasti oli pere esindajana tabelit täitnud vaid üks beebi vanematest. Vaid paaril juhul olid nii ema kui ka isa mõlemad end kirja pannud. Nüüd ei jäänud üle muud, kui vallast küsida teise lapsevanema nimi ning kui vennad-õed pildil, siis nendegi omad.
Teise vanema allkirja pole!
Siin aga ilmnes ootamatu takistus: vallavalitsusest keelduti neid andmeid avaldamast. Põhjendati, et suurema osa perede puhul on ju allkirja andnud ainult üks lapsevanem. Ning järelikult ei tohi teise vanema nime avaldada.
Andke andeks, aga ma ei taha kuidagi uskuda, et oma allkirja mitte andnud emad-isad ei nõustunud oma nime avaldamisega, mõeldes: “lapse ja ema (või isa) ja lapse nimi olgu pildi juures kirjas, aga las mina jään anonüümseks”. Kes ei kujuta ette, kui jabur selline fotoallkiri oleks, vaadake praeguse arvamusloo pealkirja.
Usun, et pigem oli asi nii: allkirja andis see vanem, kel tol hetkel rohkem aega oli. Või siis leidis pere, et ühe vanema allkirjast pere peale piisab.
Vallaametnikud jäid sellise selgituse peale aga kõigutamatuks, põhjendades oma otsust seaduse järgimisega, delikaatsete isikuandmete kaitsega ning sellega, et “nende perede seas võib olla ka kärgperesid” ning et kõik pereliikmed ei pruugi soovida oma nimesid avaldada.
Ka vallavanem tunnistas pärast oma alluvatega arutamist, et ei saa midagi parata: kui teise lapsevanema nime paberil kirjas ei ole, siis seda lehte panna ei saa.
Küsin teilt, lugejad: kui eespool kirjeldatu ei anna tunnistust ametnike liigsest agarusest ja seaduses näpuga järje ajamisest ka siis, kui selleks tarvidust ei ole, siis mis annab?
Jah, inimesi on erinevaid ning igaüks ehk tõesti ei taha, et tema – või ta pere – nimi ja foto ajalehes avaldataks. Sel juhul saab ta aga oma soovist märku anda ning toimetus tuleb sellele palvele vastu.
Millisel kujul fotogalerii sünnikirja saavatest beebidest järgmine kord ilmub ja millised nende fotode allkirjad on, ma ei tea. “Fotol Manni Maasikas, isa tundmatu”?
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Kas peab üldse mingeid nimekirju avaldama? Kes tahab end lehes vaadata, pangu ise ajakirjaniku juures kirja! Eraelu peaks olema ka Eestis jätkuvalt puutumatu, see pole kogu rahva asi, kes kellega ja kuhu tuleb. Piisab, et Te, ajakirjaniku ilma luba küsimata igal pool ja kõiki pildistate.
Tõepoolest, miks ajakirjanikul on vaja nimesid, piisab pildigaleriist. Osalejad ja lähedased tunnevad end ju pildilt ära.
Mulle on täitsa arusaamatu miks avaldatakse pilte tulekahjudest, autoõnnetustest. Inimesed on niigi šokis, siis veel riputatakse pildid kõigile vahtimiseks.
Ja veel, noortel on komme riputada võhivõõrastest fotosid facebooki “Märgatud Saaremaal”, kui nendele inimene mingil põhjusel ei meeldi, või tundub nagu miskitmoodi kahtlane. Tahaks pädevatelt inimestelt teada, kas selline teguviis mitte karistatav pole?
Olen eelkirjutajaga väga nõus, sest nõmedamat asja annab otsida, kui mingid pildid igasugustest õnnetustest ja üritustest, mida inimene ei tahaks üldse laiale üldsusele reklaamida. Suur kivi ajakirjanike pihta, aga nemad tahavad ju oma lehte müüa, see ongi see nipp, au ja häbitunnet ei maksa neilt oodata.
Muide tegu on avaliku üritusega
Pildi all võiks olla ainult sünnikirja saanud lapse nimi ja juures kas vanemate või perega, olenevalt palju inimesi pildil on.
Kui lähtuda ajakirjaniku loogikast, siis tuleb iga pildi alla panna ka vallavanem ja volikogu esimees nimeliselt ja nii iga pildi alla.
Pildi avaldamiseks peaks olema vanemate nõusolek.
Arvan ka et vähem võiks olla neid kõiksugu galeriidis ja rohkem lugusid. Täiesti ebaeetilised on kõiksugu õnnetuste pildiseeriad. Ka mingite ürituste galeriid on mõttetud. Kas pildilejäänute käest luba küsitakse? Võiks ju siis ka natuke infot juurde panna, et mis toimus, mitmendat korda, kes korraldas jne aga see ju nõuab tööd. Kõige lihtsam minna kohale, teha mõned suvalised klõpsud ja “lugu” olemas.
Ebaeetiline on jah, kui inimene oma maja ise põlema paneb või joomase peaga liiklusõnnetuse korraldab
Kui pidu on kutsetega, nagu kõnealusel peol ka oli, siis ei ole ju tegu avaliku üritusega vaid üritusega kuhu külalised on saabunud kutsumise peale. Tegu on perekondliku piduliku üritusega, mida ajakirjandus ei peaks kajastama, eriti fotode näol. Avaldada fotod ajalehes, et igaüks saaks lahmida ja kommenteerida.
Nii lapse kui muude pildil olevate sugulaste nimede avaldamiseks peaks olema mõlema vanema kirjalik nõusolek.
Mis jutt see on et kutsed saadetakse beebi nimele ja aadressile kuhu ta on sisse kirjutatud?? Sulaselge vale ju! Alates eelmisel aastal sündinud beebide sünnikirjade peoga oli jama et kutsed saadetakse vanema mingile meili kontole suvalt ja inimesed kes iga päev oma meile ei vaata ei saanud kutseid kätte!! Väga suur probleem tekkis sellega et vald ei suvatse normaalseid kutseid paberil saata ja sellepärast inimesed ei pääsenud sünnikirjade jagamisele ! Häbi !
Lp. M. Puutsa, väga mõistlik arvamine. Ametnikud, kes mingeid seadusi hullumiseni üritavad täita, lisades sinna omapoolseid ülikarme reegleid, tuleks tootvale tööle saata. Alati saab kasutada tervet talupoja mõistust ehk kaalutusõigust. Suur ports uue valla ametnikke tegelevadki põhjuste otsimisega – miks ei tohi, miks ei saa selmet lahendusi otsida.
Oled oma arvamusega vähemuses. Galeriisid vaadatakse väga palju, järelikult on huvipakkuvad. Mina sain sel moel näiteks lossipäevadest osa. Ja kedagi ei kohustata neid vaatama!
Minu meelest oli just tore, et oli kirjas lapsukese nimi ja siis lisatud kas perega või emaga. Ei pea üles lugema kõikide pereliikmete nimesid ja ka mitte vallaametnike omi.
Ürituse korraldaja otsustab, kas pildistada tohib või ei
Minu meelest piisab, et ongi lapse nimi ja pere. Tobe oleks, kui on kogu pere nimepidi üles loetud. Milleks nii täpne info lehe lugejatele??? Ma eelistaks üldse ainult pilte, ilma igasugu täpsustuseta. Ei pea kogu linn teadma iga lapse nime.
See sündmus on beebikeskne, niiet lapse nimest piisab! Milleks jagada
Isiklikku infot kogu pere kohta: kes on ema, kes isa, kas on isa? Kas ema ja isa on abielus jnejne. Seda infot on uudishimulikel ju pōnev ridade vahelt otsida.
Milleks teile lapse nimi? Piisab- beebi X ja beebi Y. Ega teile haigla infolauast ka enam teavet anta, kas sugulane on haiglas või surnukuuris. Vastuseks kuulete: palun tuvastage, et olete kontaktisik.Harjuge ära- kõik on salastatud ja sooneutraalne.
Olles olnud ohvri rollis, oli väga-väga valus vaadata oma õnnetuse pilte lehe ja lugeda veel jubedamaid kommentaare – ei olnud joomane ja maja ka ise põlema ei pannud. Nüüd tean, et oleksime pidanud pöörduma ajalehte kirjalikult palvega mitte meie õnnetust kajastama ja ajakirjandus oleks pidanud arvestama sellega, aga meilt isegi ei küsitud, kas võib pildistada. Ei olnud jõudu ka juristi poole pöörduda, sest õnnetusega toimetulek võtab kogu jõua. Olen pettunud, et paljudele oli meie pere õnnetus nagu mingi seebika vaatamine. Siiralt loodan, et keegi seda ise kogema ei peaks.
Kus nüüd võluti ikka probleem välja