PEALEKAEBAMISE ABSURDSUS: Ahtrad lehmad ja “Ameerika hääl”

SOTSIALISTLIK REAALSUS: Silo valmistamine Stalini-nimelises kolhoosis aastal 1956.
Foto: TIMOTHEUS LINNA / SAAREMAA MUUSEUM

1950-ndatel Orissaare rajooni kolhooside ja kommunistliku partei rajoonikomitee vahel liikunud kirjad näitavad ilmekalt, kuidas toimis nõukogude võimu ajal tavaline pealekaebamise komme.

Pealekaebamist rakendati tihti ebavajalike inimeste häbistamiseks ja ametist kõrvaldamiseks. Tihtipeale olid kaebused kollektiivselt anonüümsed või siis allkirjastatud partei mõne pisema rakukese juhi poolt, kes oma soovides kaugeltki vaba polnud. Sisult on kaebused absurditeatri repertuaarist, mille sisu kõikus meelevaldselt ühest äärmusest teise. Samas kirjas süüdistati nii lehmade ahtruses kui ka revolutsioonilise sädeme puudumises.

Kulakute käsilased

  1. aastal palus “grupp kolhoosnikke” arutada nende avaldust olukorrast Pamma külanõukogus asuvas Saarlase kolhoosis.

“Kolhoosi esimees M. N. on sattunud nõukogude korrale vaenulike elementide mõju alla,” on avalduse algus kui õpikust võetud. “Kolhoosis on juhtivatele kohtadele tõusnud rahvavaenulikud elemendid ja kulakute käsilased.” Nii oli kolhoosi pugenud näiteks endine kaupmees ja 1934. a fašistlikust liikumisest (mõeldud on vapse – R. V.) osavõtnu, kes oli teatanud külvi ajal, et tema enam brigadir olla ei saa, kuna on haige. Tegelikult mees polevat haige, vaid ei soovi lihtsalt kolhoosi abistada. Sama mees olevat ka kolhoosi tallimees, kuid hobused on käest lastud ega suuda käia. Töötegemisest rääkimata. Muu hulgas oli tallimees 1918. aastal osa võtnud ka Vabadussõjast, mille eest oli ka Eesti Vabariigilt autasu saanud. Kokkuvõttes nimetati säärast brigadir-tallimeest täiesti sobimatuks elemendiks, kes mürgitab kolhoosi töökeskkonda ja õhkkonda.

Teine brigadir P. P. oli kuulunud Saksa ajal omakaitsesse. Kolhoosi aseesimees R. S. olevat aga ülejooksik, kes põgenes Nõukogude armeest sakslaste poolele ning nüüd käituvatki kolhoosis nagu saksa masti kubjas. Vend oli tal vabatahtlikuna Soome sõjas osalenud, loomulikult punaarmee vastu, kuid praegu töötavat arvatavasti mandril ühe parteikomitee põllumajandusosakonna juhatajana.

Järgmiseks võetakse ette raamatupidaja S. K., jätamata seejuures ka surnuid rahule. Raamatupidaja olevat roninud partei ridadesse, et “sooja kohta hoida”. Tema isa oli arreteerinud nõukogude inimesi ja kui see mees suri, siis olid tema perele kohalikus lehes kaastunnet avaldanud mehed, kes nüüd 25 aastat istuvad. “Suri üks aktiivne kommunistide hävitaja,” olevat toonases kaastundeavalduses kirjutatud olnud.

Kolhoosi sanitari H. T. mees olevat samuti 25 aastaks kinni pandud. “Vist seepärast sureb kolhoosis nii palju loomi,” seisab avalduses. Üsna vigaselt kirjutatud avaldusest jääbki arusaamatuks, milline on saladuslik seos H. T. abikaasa vangistuse ja loomade suremise vahel.

Kogu see olukord olla tekkinud esimees M. N.-i süül. Süüdi olevat ka rajoonikomitee töötajad, kes olevat lihtsalt poliitiliselt lühinägelikud. Loenguid peetavat vähe.

Rahvusarhiivis tallel olevale avaldusele on tehtud peale ka üks punane märge. See seisab lõigu ees, kus on kirjas, et “kolhoosi esimehe teadmisel vahetati kolhoosi liikme I. K. poolt kolhoosist parem lehm oma isikliku ahtra lehma vastu”.

Kokkuvõtlikult ütlevad “kolhoosnikud”, et niikaua, kui Saarlase kolhoosis see vaenulik jõuk tegutseb ega suudeta midagi ette võtta, on töödistsipliin madal, töötasu väike ja loomad lahjad. “Puudub revolutsiooniline valvsus, kuulatakse “Ameerika häält” isegi kolhoosi kontoris,” on nn kolhoosnikud veelgi probleeme üles lugenud. Palutakse midagi ette võtta, et nõukogude inimestel oleks Saarlase kolhoosis ruumi.

Kaks liitrit viina

Suurejooneliste grupikaebuste sekka sattus ka murekurtmisi üksikjuhtumite kohta. Muhu saarelt jõudis kohaliku parteirakukese sekretärilt Orissaarde kiri küsimusega, kas kolhoosi arvel on paslik viina juua.

Asja sisu oli selles, et 1951. aasta detsembri keskel oli sekretär Liiva meierei kuuri juures näinud kolme purjus meest. Üks nendest oli velsker M. L., teine kolhoosi vanemtallimees S. N. ja kolmas kolhoosi vanemtallimees A. P. Kolmik oli ka teda kutsunud napsu võtma.

“Kuna mul oli jalg haige, siis ma ei tahtnud,” selgitab kaebaja, miks tema hundijalaveest suu seks ei teinud. Jutuajamise käigus tuli välja, et mehed olid käinud teises saare otsas asuvas kolhoosis hobust lahkamas. Hobu oli lõpnud suvel saadud haava tagajärjel. Lahkamisaktis oli kirjas, et surm oli tulnud “südame närtsimise” ja suure verekaotuse tagajärjel. Selle teadmisega oli kaebaja purjus meeste juurest lahkunud. Kuid õhtul oli ta kuulnud kolmiku ühe liikme telefonikõnest kolhoosi raamatupidajale. “Võtan poest viina kolhoosi arvel, küll me pärast õiendame. Tead ise,” oli mees öelnud.

Järgmisel hommikul poest uurimisel selgus, et algul oli nimetatud kolmik võtnud tõesti kaks ja pool liitrit viina ja selle eest ka maksnud. Hiljem oli telefonitsi kõnelenud mees uuesti poodi tulnud ja nõudnud veel kaks ja pool liitrit viina. “Ta oli esitanud veterinaari tõendi ja tõendil oli märgitud, et nimetatud viin läheb hobusele kompressi tegemiseks ja kolhoosi arvele,” annab kaebaja teada, kuidas mehed püüdsid poest viina kätte saada. Poemüüja keeldunud aga viina tasuta andmast. Siiski olevat pärast telefonikõnet arstile meestele viin antud ja need olevat selle poe taga ära joonud. “Milleks siis seda enam tarvis oli, kui hobune ammu surnud oli,” imestab kirja saatja ja palub uurida, kas kolhoosi arvel tohib ikka juua. Ta lisab, et hiljem õhtul nägi ta kolmiku üht liiget veel kord, see puhanud rahulikult Muhu piimatööstuse trepil.

Kummaline intiimsuhe

Halvad lood olid ka Kavandi kandis, kust kirjutatakse Orissaare rajooni parteijuhile Jüri Suurhansule, et kuidas saab Tagavere ja Kavandi kaupluses toime pandud vargusi ajada “Ilbi süüks”, kui too on juba ammu tabatud.

Kirja saatnud  parteirakukese juht toob välja, et tegelikult on kadunud veel palju metsa pagenud inimesi, kes võivad vabalt nende röövimiste taga olla. Nii on leitud mitmesuguseid varjendeid ning ta loeb üles ka nende nimed, kes pole seni metsast välja tulnud ning ilmselgelt pole ka “üleväina ujunud”. Seega peavad nad olema kuskil peidus ning neid peab keegi abistama. Tal on selles osas omad kahtlused, millega on seotud neli venda.

Jutte liikuvat igasuguseid. “Külanaiste juttude järele, mida allkirjaga tõestada ei saa” olevat üks perekond V. vendadest teadmata kadunud. Mees oli olnud sõja ajal vabatahtlikult SS-i teenistuses. Kaks venda olevat langenud Nõukogude armees. Seda küll ühe elus oleva venna M. V. sõnul, kes töötab kolhoosis. Nüüd on aga selgunud, et hukkunud vendadest ühe lasi maha hoopis nõukogude miilits ja teine sai surma metsatöödel. Kangelaslikust langemisest kodumaa eest pole seega juttugi. Kadunud vennast infot pole ning seega on kahtlus, et ta varjab ennast metsas.

M.V. käitumine on kirjutaja sõnul kummaline. Nimelt tegevat M. V. öösiti tsikliga kahtlasi sõite. “Pruut on tal siin kodus – mis sõite ta siis sooritas?” arutletakse kirjas.

Mees ise olevat töökaaslastele märku andnud, et on ametis julgeolekus. Selle kohta arvab kirja saatja, et kui tõesti, siis ta sel juhul sihukese töö peale ei sobi. Kolhoosis olevat ta ääretult lohakas. Samas on kummaline, et tema kohta on kolhoosi esimehele korduvalt ettekandeid tehtud, kuid paraku jäetavat need märkamata ning mingeid tagajärgi mehe jaoks ei ole. Seega oleks tegemist nagu “ausa nõukogude töötajaga”.

Lisaks öistele sõitudele on M. V. käitumises muudki kahtlast. “Veel ei mõista ma, et mis “intiimsed” suhted on tal vana halli habemega R. R.-iga. M. V. käivat tihti R. R.-i pool ja R. R. sageli tema pool.

Huvitaval kombel oli sealauda lakast kadunud ka üks suur madrats, mille minema tassimist keegi kummalisel kombel näinud ei ole. Samamoodi veider olla see, et M. V.-le oli pakutud paremat tööd ja tingimusi Valjalas, kuid mees keeldunud. Seega peab kirjutaja sõnul mängus olema keegi kolmas, kes teda sealkandis paigal hoiab. Pealegi pidi M. V. ikka ja jälle oma kadunud vennast rääkima, kui kõva mees too olevat.

Julgeoleku huvides tuleks sellised küsimused kirjutaja sõnul kindlasti lahendada.


Kurikuulus salakaebaja Andrei Tasane

Saaremaa üks kurikuulsamaid salakaebajaid pärast sõda oli Andrei Tasane (1896-1979). Tema kaebekirjadest andis ENSV Saaremaa päritolu kohtuministrile Aleksander Jõeäärele (1890–1959) ülevaate Saaremaa muuseumi kaheaastaraamat 2001-2002. Toimetaja Olavi Pesti märkis saatesõnas, et Tasase salakaebused peegeldavad ühelt poolt 1940. aastate lõpus Saaremaa külades valitsenud olukorda, teisalt ühe okupatsioonivõimude kaasajooksiku väärastunud psüühikat.

Tasase nn klassiviha on tihedalt põimunud isiklike materiaalsete huvidega. Ta kaebas kõigi kaassaarlaste peale, kellel tema arvates vähimatki “süüd” punavõimu ees, ning soovitab isegi võimalikke karistusviise.

  1. aastail sai Andrei Tasasest miilitsatöötaja Kuressaares. 24. veebruaril 1979 lõi alkohoolikust poeg Hudo Tasane isa vihahoos surnuks ja tappis seejärel ka enese.
Print Friendly, PDF & Email