INGLA LEIS: lavastanud mehi suuri – Tuulikut ja Juhan Smuuli

IRINA MÄGI

Just nii lauldi teenekale kultuuritöötajale Ingla Leisile novembris viis aastat tagasi Tornimäe näiteringi 25. sünnipäeval.

Nädala pärast on Tornimäe harrastusnäitlejail ja teistel taidlejatel põhjust taas rahvamajja tulla, seekord suuremat juubelit tähistama. Ingla saab 85.

“Mu tervis pole küll enam kiita, aga mul on visa hing. Aderkasi seltsi lauluansamblis käin laulmas. Alles me esinesime Tornimäe lähistel Veere küla platsil. Laulame jälle jaanikuu viimasel laupäeval Tornimäel,” räägib erksa vaimuga Ingla Leis.

Kadestamisväärse kultuuritöötajastaažiga saarlane kutsuti Tornimäe rahvamaja juhatajaks 1960. aastal. Nelja aasta pärast võttis ta vastu juba suurema kultuuriasutuse juhi koha. Temast sai Orissaare kultuurimaja direktor. 22 aastat vedas ta seal kultuurivankrit.

ETLEJANA ARUKÜLAS: Näitleja, laulja, tantsija, lavastaja, kultuuriasutuste juht – nii võib kokku võtta Ingla Leisi aastakümnete pikkuse töö.
ERAKOGU

Juubilar peabki Orissaare aastaid elu kõige viljakamaks perioodiks. “Eluks ajaks jääb meelde Moskva reis. Meid kutsuti suurele rahvamajandussaavutuste näitusele. Stsenaarium oli venekeelne. Etteaste pidi mahtuma täpselt 40 minuti sisse. Meil õnnestus kõik imehästi. Ja juhtus imede ime! Lõpptulemusena kuulutati meid võitjaks. Võtsime žüriiliikmetelt kuldmedalid vastu. Pärast viidi meid Tähelinna. Külastasime sealset muuseumi. Kogu reis pakkus väga palju,” kirjeldab Ingla oma esimest pikemat esinemisreisi.

Orissaare taidlejad on esinenud veel Ukrainas ja Ingla sõnul lubati neid omal ajal ka Ungarisse sõita. Pöide valla delegatsiooni koosseisus on Tornimäe isetegevuslased viinud külakosti oma sõprusvalla inimestele Soomes.

Juba aastakümneid tagasi tunnustati Ingla Leisi tööd väga kõrgelt. Ta on üks vähestest kultuuritöötajatest, kes on vastu võtnud Rahvaste Sõpruse ordeni. “Oma medalid ja ordeni olen ära andnud. Üks Tartu mees käis siin ja palus, et annetaksin need muuseumile. Andsingi ära, mis mul anda oli. Kas nad seal kusagil eramuuseumis ka väljapanekute hulgas on, seda ma ei tea.”

Laulupisiku sai külge lapsena

Algkoolitüdrukuna laulis Ingla koolikooris. 1947. aastal kavandati kooriga Tallinna laulupeole minekut. Kahjuks ei saanud Ingla pealinna sõita, sest suurele peole sõitis koorilauljana ka tema ema. Keegi pidi koduhoidjaks jääma ja ema palus Inglal peost loobuda. “Midagi ei olnud teha. Need laulud, mida tookord õppisime, on mul siiani peas. 1950. aastal laulsin aga Leisi segakooris ja siis õnnestus mul esimest korda suurel peol laulda. 1990. aastal oli minu viimane laulupidu. Ka kahel suurel tantsupeol olen tantsinud. Kõik need lauljate, tantsijate ja pillimeeste suurpeod on pakkunud palju emotsioone. Mul on tõesti väga palju meenutada,” vaatab Ingla ajas tagasi. Toonitab, et koorilaul on tal praegugi hinges.

1996. aastal kutsus Ingla laulunaised Tornimäe kultuuritemplisse. Sündis ansambel Vokiratas. See ühendus tegutseb praegugi edukalt edasi. Ingla ise on Vokirattast sujuvalt siirdunud Aderkassi. Näitlejana Ingla enam publiku ette ei astu. Teatritegemisest on tal aga meenutada hulk meeldejäävaid hetki, aga ka üks ohtlik jääretk näitetrupiga Hiiumaale.

“Mängisime “Kihnu Jõnni”. See oli meie suurlavastus. Sõitsime talvel jääteed mööda seda hiidlastelegi etendama. Andsime kaks etendust. Tagasitee oli aga juba päris ohtlik. Vesi oli jää peal, aga otsustasime ikkagi jääteed kasutada. Muud võimalust ju polnudki. Veoauto peal oli kola, inimesed olid kolmes villises. Sõitsime jääle lahtiste ustega. Läks õnneks. Jõudsime tervetena koju. Järgmisel hommikul oli jää merest läinud. Tagantjärele võin öelda, et see oli tõesti mäng eluga,” tuletab Ingla meelde üht reisi.

Näitlemine ja lavastamine on Inglale pakkunud rõõmsaid hetki. Teadagi on publiku kauakestev aplaus lavalolijaile parim tunnustus. Nii lavastajana kui ka näitlejana on Inglale tunnustust jagatud nii Saare- kui ka mandrimaal. Laureaaditiitleid ja mitut masti auhindu on Tornimäe näitlejad võitnud nii külateatrite ülevaatustel kui ka Provintsiteatrite Päevadel ja harrastusteatrite festivalidel.

Inglale meeldib kehastada eakaid naisi. “Noorte rollid ei ole mulle kunagi istunud, ikka need vanad naised. Neid etendades tunnen ma end eriti hästi,” tõdeb Ingla. Ingla käe all on lavaküpseks saanud rahvatükid, nagu Olev Antoni “Laudalüürika”, Jüri Tuuliku “Meretagune asi” ning palju teisi lavastusi.

Kui kultuuritööst on 85-aastaseks saav vanaproua küllaga rõõmu tundnud, siis lapsepõlv ja noorusaastad ei olnud Inglal kaugeltki nii roosilised kui tema hilisem elu.

Valjala mail Vilido külas asuva Aida talu neljast lapsest oli Ingla vanim, kelle hooleks jättis ema tihti kolm nooremat tütart. Pereisa võeti sõja hakul, 1. septembril 1941. aastal punaarmeesse.

Ema pidi tütardega üksi hakkama saama

Pärast seda pole pereliikmed teda näinud. Isa hukkus Tehumardi lahingus. Emal tuli nelja tütrega üksinda hakkama saada.

Lapseohtu Ingla õlule jäid rasked maatööd. Kaheksa-aastaselt kündis ta juba hobustega põldu. Sageli pidi ta koolist puuduma seepärast, et ema äraolekul oli vaja kolme õe eest hoolitseda.

Kolmandas klassis haigestus Ingla leetritesse, millele järgnes kopsupõletik. Haigus ei lubanud Inglat kooli koguni pool aastat. Vaatamata pikale puudumisele otsustas Lööne kooli juhtkond tüdruku ikkagi neljandasse klassi viia. Õpiraskustega võideldes sai Inglal Lööne 7-klassiline kool lõpetatud. Haridusteed jätkas ta Leisis, kus tollal sai ka õhtukoolis õppida. Eluaseme leidis külaperes ja töökoha Leisi vallamajas asjaajaja-masinakirjutajana. Ameti õppis ta kiiresti selgeks. Palk oli väike, aga ometi tundis noor inimene sellest rõõmu. Tööinimesele muutus õhtune koolis käimine üha raskemaks. Kümnendas klassis otsustas piiga kooliga hüvasti jätta.

Peagi abiellus ta endast kümme aastat vanema mehega. Perre sündis poeg Ants. Kooselu Antsu isaga aga ei klappinud. Abielu lahutati.

Ingla sai lapsega ulualust Kõrkvere koolimajas. “Elamiseks oli raha vaja. Sain kalakombinaadi külmhoonesse tööle. Koolilastele tegin ka süüa,” tuletab Ingla keerukaid aastaid meelde. 1960. aasta tõi aga Ingla ellu pöörde. Temast sai kultuuritöötaja ja selles valdkonnas on ta palgatööl olnud kuni 2000. aasta juuli lõpuni. Lühikest aega juhtis ka Aruküla kultuurimaja tegemisi mandrimaal, aga kodusaar tõmbas ikkagi tagasi.

Õnneks on ametnikud visa saarlase tööalaseid õnnestumisi märganud. Kodus seinal on Inglal Saare maakonna teeneteplaat, talle on määratud kultuuritöö aastapreemia. “Tänu- ja aukirju on terve sahtlitäis. Aurahasid olen ka saanud. Ju ma olen siis elus midagi ära teinud, et on märgatud. Olen õnnelik inimene, sest töö ja hobi kattuvad,” rõõmustab juubilar.

Päikesepaistelised ilmad meelitavad eluaeg maal elanud Ingla õue aiamaalapile, kus aiaviljad kasvavad. Kartulid saab ta oma maalt, rääkimata köögiviljadest, ja lilli on tal palju. “Tohtrid ei luba mul üle kahe tunni päevas füüsilist tööd teha. Viis aastat tagasi murdsin reieluu, see annab tunda. Hommikupoole olen põllulapil ja õhtupoole ka natuke. Sõrmed teen ikka mullaseks. Teisiti ei saa,” nendib Ingla.

Külavanem on Ingla ka olnud. Aga sellest ametist on ta nüüd prii. Ta rõõmustab selle üle, et kultuuritöö läheb nii Tornimäel kui Orissaares ning kogu maakonnas täiel rindel edasi. “Orissaare saab uue laululava. Mul on hea meel, et see vanasse kohta tehakse. See on laulmiseks hea paik. Koht on ammu sisse lauldud. Väikevallad on küll kadunud, aga kuie valla kella kuie simmanid lähevad teise nime all edasi. Kõik see liidab inimesi,” toonitab Ingla.


Ingla Leis
Sündinud 29. juunil 1933 Vilido külas Saaremaal

Haridus
Leisi Õhtukeskkool, 10 klassi.

Töö
Leisi valla asjaajaja-masinakirjutaja 1950–1952
Rahvakohtu sekretär, kindlustustöötaja, kalatöötleja 1952–1960
Tornimäe rahvamaja juhataja 1960–1964
Orissaare kultuurimaja direktor 1964–1986
Aruküla rahvamaja juhataja 1986–1989
Tornimäe rahvamaja juhataja 1989–2000
Pensionär aastast 2000

Perekond
Lahutatud, poeg Ants

Autasud
Rahvaste Sõpruse orden, mitu medalit, Saare maakonna teeneteplaat

Print Friendly, PDF & Email