“Just nii tavatses öelda minu vanaema, kui juhtusin poisikesena kas siis üksi või koos sõpradega koerust tegema, kui ta oli manitsussõnad varem peale lugenud,” kirjutab Saarte Hääle ajakirjanik, isa ja vanaisa Alver Kivi. “Täna võib selline ähvardus – või hoia hoopis kurja eest! – ka kohtukulli ette viia.”
Aga eks vanaema ähvardus pani noore mehehakatise korraks tuure maha võtma, aga kas ka tõsiselt oma käitumist korrigeerima, on nüüd juba keeruline meenutada. Sama paralleeli saavad kindlasti tuua kõik need, kes elatud aastate jooksul on juba mingid elutarkused omandanud ja püüavad nüüd neid siis oma järeltulijatele edukalt või vähem edukalt edasi anda. Aga toimuvat jälgides ning tänapäeva noorte harjumusi ja käitumist liikluses vaadates, siis pigem ikka edutult.
Kindlasti on Kuressaare koht, kus saab oma toimetamised ja tegemised suures osas jala käies või siis jalgrattaga sõites mugavalt ära toimetada. Aga vahel tuleb ju siiski ka autorooli istuda ja liiklusesse sukelduda. Ja järgnev ongi põhjuseks, miks ma selle kirjatüki ette võtsin, sest tundub, et on aeg esivanemate jagatud tarkuse poole pöörduda.
Loo ajend jääb pühapäeva õhtusse Nasva alevikus. Pole vist Saaremaal inimest, kes ei ole kuulnud seal toimunud raskest õnnetusest, kus ülekäigurajal jäi auto alla tütarlaps, kes hiljem haiglas suri. Sündmuskoht on veel praegugi leinaküünaldega tähistatud ja tuletab seda traagilist sündmust möödujatele jätkuvalt meelde.
Võiks ju olla nii, et vähemalt Nasva elanikud on teed ületama asudes äärmiselt ettevaatlikud ja hoolsad, kuid võta näpust. Sõrve poolt tulles märkasin, et ülekäigurajale läheneb kaks neiut, kuid mõlemal pilk telefonis.
Auto kiirus oli mul isegi lubatust väiksem, ehk siis alla 50 km/h ja olin valmis selleks, et ootamatult vöötrajale astutakse. Ja minu kartus osutus tõeks, tipa-tapa ülekäigurajale, ikka pilk telefonis. Kas paremalt või vasakult ka mõni auto peaks tulema, ei olnud seejuures ühele piigadest aktuaalne.
Tõsi, minul oli neiuni veel sadakond meetrit ja piisas, et hoogu veel vähendada, aga kui ma oleksin olnud roolis hooletum ja kiirus suurem, siis…
Alles pärast mõtlesin, et tulnuks auto hoopis kinni pidada ja neiut noomida. Aga kodu poole sõites ei suutnud kuidagi lahti saada mõttest, et see neiu ju pidi tundma auto alla jäänud ja surma saanud eakaaslast. Võib-olla olid nad isegi sõbrannad ja võib-olla viis ta saatuslikku kohta ka mälestusküünla.
Kas meil on tõesti nii lühike mälu või maksab selles telefonis olev pilt, video või sõnum rohkem kui elu. Näiteid liikluses samamoodi toimetavatest noortest saan tuua veel ja veel ning kindlasti saavad sama teha ka paljud teised.
On pakutud, et politsei võiks selle teema tõsisemalt käsile võtta ja kui mitte karistada, siis suuremat tähelepanu juhtida. Emadele ja isadele ei oskagi midagi soovitada, sest paljudel juhtudel ollakse ise eeskujuks ning oma laste käitumistavade kujundajad.
Või äkki pöörduda siiski esivanemate tavade juurde ja kui miski ei aita, siis taguots tuliseks. Algatuseks lapsevanematel ja siis ka nende lastel. Sest kui käes on pisarad ja lein, siis oleme kahjuks oma tegutsemisega juba hiljaks jäänud.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
ja selline on siis ajakirjaniku arvamus
kas hr. Kivi kutsub meid üles lapsevanemaid peksma ?!
väga kohatu
Ära virise!!!
No kes mida välja loeb – kutsub üles ikka tähelepanelikkusele liikluses, meeldetuletuseks jalakäijaile, et pilk telefonist tõstetaks ja lapsevanemaile, et mis eeskuju oma liikluskäitumisega antakse.
Hr. Kivi jutt jumalast tõsi.Sellist käitumist näeb ka Kuressaare tänavatel, kus noor ema tuleb lapsevankriga,klapid peas ise telefoni näppides, ja otseteed ülekäigurajale.
Tõttasin eile õhtul bussijaama, kiriku ees oleva ülekäiguraja ees peatusin, et Tallinna tänavalt tulnud rodu autosid mööda lasta. Paar autot sõitiski, tuli kolmas, kui äkki astus minu kõrvalt hoogsal sammul ülekäigurajale ca 17 blond tütarlaps. Oleks ta veidigi hoogu maha võtnud, aga ei, kogu ta olek andis üheselt mõista, et MINA tulen ja lähen üle ülekäiguraja, sest mul on eesõigus. Mina kohkusin väga, auto sai pidama. Ma nimetaksin sellist hoolimatut, üleolevat käitumist jultumuseks. Nutitelefoni juhe oli teisel kõrvas.
Mina alustaksin kas ist
Väike märkus mammidele ka. Kui mammi ülekäiguraja juures seisab ja auto juba peatunud on, siis võiks üle tee ka minna, mitte autole lehvitama hakata, et sõida ikka edasi, ma ootan.
Üks korralik keretäis jõmmkärakast kurjamile on parim kasvatusviis.
Kui mina lähenen ülekäigurajale ja samas läheneb sellele ka auto, siis ikka annan märku, et palun, sõida. Minul peatumine palju kergem, kui autol.Aga jama tulebki siis, kui mina olen autole näidanud, et palun sõida, aga minu seljatagant hüppab keegi kõrva- ja silmaklappidega ülekäigurajale. Pauk ongi käes.
Vihkan anonüümseid targutajaid! Hr Kivi julgeb arvamust avaldada oma nime all, siis sina “kas” ole lihtsalt omaette, või avalda ka enda nimi, et me saaks sind õpetada arutlema, mitte kritiseerima. Jutt Hr. Kivi poolt on jumala õige! Minul tekkis veel selline küsimus, et miks meil liikluses saab karistada ainult autojuht kui tähelepanematusest kedagi alla ajab, aga jalakäijat ei karista keegi kui tähelepanematusest autole ette astub, hea kui ei jookse, sest siis poleks enam keda karistada.
Pargi ning Veski tänava ristmiku juures olev kõnnitee on kohutav minu arust. Kui Sõrve poole hakkad minema, siis alatihti pargib paremat kätt keegi oma autoga nii kõnnitee lähedale, et võtan alati hoo maha, et vaadata, kas keegi auto tagant välja ei astu äkki kõnniteele. Teine selline koht on Kaevu ning Talve tn ristmik, kus tuleb autojuhil maru tähelepanelik olla, et lapsed teele ei astuks vaatamata.
Raits, aga mida ise teed siin?
“Issi, mis tööd sa teed?”
“Ma olen ajakirjanik, poeg.”
“Aga millal sa tõsist tööd tegema hakkad?”
Mine näpi nutit või t.u.t.t.i
Raits, aga mida ise teed siin? Naine on libanaine.
On sel suvel kogunisti paar koda ette tulnud, et neiu sammub keset sõiduteed, klapid peas. Võtsin siis hoo maha ja sõidan tema sabas mõeldes, et millal ta minu autot märkab ja tee äärde läheb.
..ei, ta ei näinudki. Keeras kõrvaltänavale ära.
Hiljem mõtlesin, et oleks tulnud teist veidi ikk õpetada, kuid nii ootamatult ei taibanud miskit muud teha kui seda lihtsalt jälgida ning imestada.
Mingi noor tüüp sõidab jalgrattaga klapid peas ja vahib oma jalgu. Mitu korda äkilise liigutuse pidand tegema, et kokku ei põrkaks.
LLL https://youtu.be/0tljG22LHmg
Mul oli täna järgnev juhus. Sõitsin autobaasi eest Talve tänavat pidi Kaevu tänava suunas. 3 noort inimest kõndisid vasakul pool teed mulle vastu. 2 kõndisid rahulikult edasi ja kolmas otsustas põiki järsku ülekäigurada ületada. Sain hoo maha ja midagi ei juhtunud. Vaatasin neiut hämmastunud pilguga ja mind vaadati vastu väga tigeda pilguga. Neiu ei tundnud kordagi huvi lähenevate autode vastu, enne kui ülekäigurada risti ületas.
Neid nimetatakse kapuutsinimesteks.
Väike märkus mammidele on see, et ükski mammi ÄRGU ronigu ülekäigurajale, kui auto tuleb. Sellise harjumuse võiks endale sisse töötada juba. Ületa see tee siis, kui auto läinud