Jan Teevet ehk Sipelgast sirgus lavastaja

MÕTTEKOHT: Õpingute ajal armasta Jan Teevet sel “vanalinnakünkal” istumas käia, mõtteid koondada ja õhku hingata.
EGON LIGI

Lähipäevil lavakunstikooli lõpetaval Jan Teevetil seisavad ees vägevad väljakutsed. Orissaarest pärit noormehele ja tema neljale lennukaaslasele on Paide linn usaldanud uue teatri loomise.

“Täna tegelen sirgelt ja selgelt puhkamisega,” lausub Jan talle omase entusiasmiga, üldse mitte inimese kombel, kel hakkab selja taha jääma tohutut pingutust nõudev kool. Hetkel on ta Tartus, eks ikka teatri pärast. Seal mängiti tema kursuse viimase diplomilavastuse viimast etendust.

“Kuna ma ise lavastuses (Mart Kolditsa lavastatud “12 vihast”, toim) kaasa ei mänginud, siis saigi oma inimesi vaatamas käidud. Hästi ilusa mulje jättis,” kiidab ta nii etendust kui ka lendu. “Näha nelja-aastase töö tulemust ja üritades oma lendu kõrvalt vaadata, siis on ikka ilus kursus,” sõnab Jan, kes lõpetab kooli lavastaja õppesuunal. Diplom antakse talle pidulikult kätte 21. juunil.

Tartu ei ole Jani jaoks kaugeltki vaid üks paljudest Eesti linnadest, kus teatrit nautimas käia. Seal veetis ta kolm aastat Hugo Treffneri gümnaasiumis õppides. Emajõe Ateenasse viis teismelise Jani idee: “Mis eestlane sa oled, kui ei ole Tartus koolis käinud!”

Kõige kujundavam aeg

Kuna tal juba siis oli kindel plaan lavakunstikooli edasi minna, ei jäänudki muud üle kui Tartus keskkool läbida. Seejuures väärib mainimist, et Jan läks Tartusse üksi, suurt hulka sugulasi või sõpru teda seal ees ootamas polnud. “Ega ma lasknud endale vastu midagi öelda,” selgitab Jan, et kindel siht oli tal juba toona silme ees.

“Täna siin ringi kõndides mõtlesin just, et see Treffneri aeg on üks kõige kujundavamaid üldse olnud,” selgitab Jan. Treffneris järgitakse motot, et õpitakse elu, mitte kooli jaoks. “Ja kuidagi üllatuslikult suudab kool seda järgida. Olen selle eest väga tänulik,” selgitab ta. Vabadust anti õpilastele palju, aga selle vabaduse sees mõistab inimene ühel hetkel ka vastutust, mis tema enda õlule asetatakse.

Esimene kohtumine teatriga leidis Jani mäletamist mööda aset lasteaias, kui mudilased lapsevanemate rõõmuks lavale seati. “Harjavars männioksana õlal, pandi mind koos ühe teise poisiga sipelgat mängima. Mäletan hästi seda esimest lavalolekut ja kohutavat solvumist,” tõdeb Jan naerulsui.

Nii nagu paljudele teistele lastele siin päikese ja pilvede all, sai ka Janile osaks tähtsusetu kõrvalroll. “Kui seal mõnel lapsel oli, ütleme, üks lehekülg teksti, siis meil oli kahe peale üks lause ja see tundus viieaastasele Janile ebaõiglane.”

Jani õnneks elas ta Orissaares. Nimelt on Orissaare gümnaasiumis tugevad teatritegemise traditsioonid ja ei jäänud nendest kõrvale temagi. “Mare Noot on inimene, kes õpetab mängima. Ta ei õpetanud kindlat stiili, kuidas etelda, ei pannud paika laval olemise vormi, vaid õpetas vabalt mängima,” meenutab Jan kunagist õpetajat soojade sõnadega.

Nüüdki saab ta endise õpetajaga mõnikord kokku, kui Saaremaale satub. “See kõlab küll natuke nohiklikult, aga jumal sellega. Hea on rääkida inimestega, kellega kunagi oli õpetaja ja õpilase suhe, aga kellega nüüd saab vabalt arutada, mõtteid vahetada ja nõu küsida,” on Jan rahul, kuid tõdeb, et ega ta just tihti siia satu. Parematel aastatel tuleb ehk neli-viis korda kokku. “Pere on Saaremaal ja hea on tulla natuke teise keskkonda, kus saab teisi mõtteid mõelda.”

Kodukanti ei ole Jan liiga tihti jõudnud seetõttu, et lavakunstikooli graafik “kohati absurdselt tihe on”. “Ootasin, et on intensiivne, ja seda ta oli, aga kohati intensiivsem, kui oskasin ette näha,” selgitab ta. See ei ole kool, mille kõrvalt saaks töötada ja üht-teist muud teha, vaid see haarab täielikult endasse.

“Eks see ole lavakunstikooli võlu ja valu,” selgitab Jan pinevusega hääles. Võluvaks teeb lavakunstikooli ainult sellele omane kambavaim. On ju kõik õppejõud praktiseerivad teatritegijad, kes sisuliselt koolitavad endale kolleege: “Sa ei ole seal anonüümne õpilane, vaid inimene, kellega hakatakse paari aasta pärast koos töötama.”

Jan aga ei suundu mõnda Eesti suurde ja tuntud teatrisse. Tema karjäär saab alguse Paides. “See ei olnud meie initsiatiiv, pakkumine tuli täiesti ootamatult Paide linna poolt,” selgitab ta ja lisab, et on ütlemata ilus, et üks linn 21. sajandil asfaldiaukude parandamise ja muude sääraste kohustuste kõrval otsustab luua uue teatri. Linnas on olemas suurepäraste võimalustega teatrimaja, muus osas on aga paljugi veel teadmata. “Alustame 1. augustil proovidega ja siis hakkab tegelikult selguma, mis saab. Võime ju tohutult planeerida, aga teater pole lihtsalt mõtete kirja panemise koht. Oluline on ikka see, mis saab siis, kui publik ja tegijad kohtuvad,” lahkab Jan ees ootavat. Seejuures on ta vastutusrikka ülesande üle tohutult tänulik: “Kui pakutakse võimalust ajada oma asja ja antakse selle jaoks vabadust, lava- ja mõtteruumi, siis ei saa seda kasutamata jätta.”

Jan leiab, et teater on miski, mis ei tohiks olla kuidagi eraldatud reaalsest elust. Vastu­pidi, see peaks süvenema kaasaja ühiskonna probleemidesse ja publikuga dialoogi astuma. “Ma ei pea silmas seda, et ei peaks lavastama klassikalisi tekste. Klassika teeb ajatuks just see, et neisse on kätketud teemad, mis jätkuvalt puudutavad, küsimused, mis ikka ja uuesti vastamist nõuavad,” selgitab ta. Näiteks tõi Jan hiljuti William Shakespeare´i näidendi “Richard III” alusel publiku ette lavastuse “Richard3”, mis uuris inimese ja võimu suhet.

Eelkõige tahaks Jan inimestele teatri kaudu näidata, et nad on sarnasemad, kui paistab. “Tundub, et tänapäevane ühiskond toimib hästi palju selle pealt, et tuuakse välja kõiki erinevusi, mis meil inimestel on. Olgu see poliitiline kuuluvus, seksuaalsus, päritolu, amet või muu, aga minu jaoks on oluline see, et teater tuletaks meelde, kui suur on see ühisosa, mis meid inimesteks teeb,” selgitab ta, et teater võiks olla see ruum, kus inimesed tulevad kokku, panevad nutiseadmed hetkeks kõrvale ja vaatavad üksteisele päriselt silma. Noor teatritegija tõdeb, et on idealistlik, kuid ideaalideta ei saagi midagi muuta.

Illusiooni pole mõtet luua

Teine, argisemat laadi tõde, mis teatrisse puutub, on Jani sõnul see, et Kultuurkapital on Kultuurkapital ja neli korda aastas on kuupäev, kui tuleb avaldus esitada. “Isegi meie, kes me teatrit teeme, tahame vahepeal süüa, ja ei ole mõtet luua seda illusiooni, et raha või bürokraatia ei ole oluline.”

Küll aga on Jani sõnul tähtis, et rahast ei saaks teatritegemise algimpulss: “Eks see ole äratundmise hetk, kui sellest saab palgatöö ja ühel hetkel läheb laval raha, mitte mõtte lugemiseks.” Lavakunstikooli tudengina on Jan mõistagi ka ise olnud tihe teatrikülastaja. Haruldased pole olnud need nädalad, kus ta on teatrimaja uksest, pilet näpus, sisse läinud viiel-kuuel korral. Paraku kipub ta tihtipeale puhtalt professionaalsest kretinismist jälgima pigem tehnilisi nüansse. Seetõttu on Jan eriti tänulik hetkede eest, mil ta unustab kõik muu ja avastab end kaasa mõtlemast: “Tunnen hea teatri ära selle järgi, kui ei vaata enam, kust valgus tuleb või kuidas näitleja lavale tuuakse, vaid jään jälgima ja unustan end ära.” Tõsi, seda ei tule tihti ette. “No ei tule, vahel ikka, aga mitte…” jääb noormees, kel endal ees verivärske teatri loomine, mõttesse. “Mõnikord tundub saalist, et aega on napiks jäänud, aga eks see on karm reaalsus, et piletid pannakse müüki ja kuupäevad hõigatakse välja ammu enne proovide algust,” tõdeb ta.

See pole küll lihtne, kuid aeg-ajalt tuleb ka Janil teatri tegemise kõrvalt muudki ette võtta, kasvõi selleks, et mõtted mujale saada: “Mu meelest mu kodu saabki ainult seetõttu korda, et on tarvis stressi maandada. Lavastuse puhul tuleb ette perioode, kus tundub, et asjad ei liigu aga võta nuustik kätte ja nõud saavad päriselt su silme all puhtaks.”


JAN TEEVET
Sündinud 11. jaanuaril 1994 Saaremaal

Haridus
Orissaare Gümnaasium 2010 (põhikool)
Hugo Treffneri Gümnaasium 2014 (gümnaasium)
EMTA Lavakunstikool 2018 (bakalaureus)

Töö
Teevet asub augustist tööle peagi avatavas
Paide Teatris


TEISED TEMAST

Mari-Liis Vanem, klassikaaslane Treffneri gümnaasiumist, sõber ja kunstiteadlane

Saime Janiga sõbraks Tartus gümnaasiumis õppides. Meil tekkis kohe kümnenda alguses väikene kokandusklubi nimega Onu Melkeri kokanduskommuun, saime kuus korra kellegi pool kokku ja kokkasime. Mäletan, et ühel õhtul tahtsime täidetud mune teha, aga keegi meist kahjuks mune keeta ei osanud ja nii lõppes kokkamine 20 rikutud munaga.

Kuigi kokandusklubi nimi oli toona pigem nali, siis hästi ja üldse süüa on meile Janiga alati meeldinud – kui mõtlen meie koos veedetud ajale, siis esimese asjana tulevadki meelde piknikud Tartus, Tallinnas ja ka Kuressaares, mis tavaliselt venisid kogu päeva pikkusteks. Kogu mu pere Tartus oli samuti Janist algusest peale vaimustunud.

See, miks Jan inimestele meeldib, ei tulene ainult tema härrasmehelikust viisakusest, vaid Jani oskusest märgata ja näha. Kui Jan tegi lavakunstikooli sisseastumiskatseid, siis pidi ta kirjutama iseloomustuse talle lähedasest inimesest ning monoloogi valitud inimestele. Jan valis kirjeldamiseks minu ja oma vanaema. Selles tekstis oskas Jan mu sisse näha paremini, kui ma ehk ise kunagi olen osanud. Oskus näha ja märgata on ilmselt ka see, mis Janist imelise lavastaja teeb.

Print Friendly, PDF & Email