Ka Kuressaare on hädas lastega, kes teevad selliseid pahandusi, et on politseiga juba “vanad tuttavad” ning kes täiskasvanute katsele neid korrale kutsuda üksnes vilistavad, teatades: “Sa ei saa mulle niikuinii midagi teha!”
Väga sageli leiavad täiskasvanud, et põhjus, miks lapsest saab julmur, on vanemate tegemata töö. Lapsest ei hoolita piisavalt, temaga ei tegeleta, talle ei osata piire seada, ei õpetata, et tegudel on tagajärjed ja tegija peab vastutust kandma. Sarnaseid arvamusavaldusi tuli hulganisti ka Saarte Hääle lugejailt 13. juunil ilmunud uudise “10-aastane poiss trampis vigase linnupoja surnuks” peale.
Kas põhjus, et laps pidevalt pätitegusid teeb, on alati kasvatuses ja peres? Kas alati on ikka nii, et lapse kodus on midagi valesti? Või on asi siiski kinni ka lapse enda iseloomuomadustes? Võivad ju ühe ja sama pere keskelt, sarnase kasvatuse saanud lastest sirguda täiesti erinevad inimesed: kes kasvab korralikuks ja seadusekuulekaks, kellest saab aga varakult kaak.
Vähemalt osa laste, näiteks sellesama 10-aastase Rasmuse (nimi muudetud – toim), kes Kuressaares möödunud nädalal hakipoja tappis ja muid sigadusi teeb, puhul on näha, et nn pehmed meetodid – vestlused, lapse pere konsulteerimine – ei anna tulemusi.
Niisuguste raskemate juhtumite puhul leiavad paljud nn vanaaegse kasvatuse saanud täiskasvanud, et pehmed meetodid on liiga leebed, tekitades nendes lastes karistamatuse tunde. Ehk siiski leidub positiivseid näiteid, kus vanematel üle pea kasvanud lastest on saanud korralikud inimesed. Või pigem on asi ikka nii, et kõver puu enam sirgeks ei kasvagi?
Katrin Perova,
Kuressaare Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoog:
Ajakirjandusest loetu põhjal järeldan, et nii noorsoopolitsei kui ka lastekaitsespetsialist on Rasmuse looga tuttavad ning pere ja lapsega tegeletakse juhtumipõhiselt. Olen nõus Kuressaare politseijaoskonna noorsoopolitseiniku Ahto Auliku seisukohaga laste toimepandud kuritegude tõkestamise kohta. Varane sekkumine on oluline, et ära hoida käitumisprobleemide süvenemist.
Lapse sotsialiseerimisel on oluline töö perekonnaga, lapse kasvukeskkond mõjutab oluliselt lapse toimetulekut ja oskust tulla toime agressiivsusega.
Laste käitumishäired võivad olla tingitud arengutingimustest ja sotsiaalsetest oludest.
Sotsiaalsete oskuste arendamine – reeglite järgimine, suhtlemisprobleemide lahendamine, oskus leida alternatiivseid käitumismustreid – aitab lapsel ühiskonnas paremini toime tulla. Madalad sotsiaalsed oskused toovad kaasa probleeme suhetes, häirivad õppeprotsessi ning põhjustavad tihti hoolimatust, süütunde puudumist süüteo sooritamisel.
Kui toetada lapse sotsiaalset arengut, on lapsel võimalik muuta oma käitumisviise ja kujundada väärtushinnanguid.
Inga Teär,
Kuressaare Rajaleidja keskuse juht:
See kahetsusväärne lugu peaks mõtlema panema eelkõige täiskasvanuid, sest lapse selline käitumine on pigem eelnenud põhjuste tagajärg. Mis on läinud valesti? Mis on jäänud tegemata? Tunnustust väärib vanaema julgus juhtunust avalikult rääkida. Me peamegi sellistest lugudest rohkem rääkima ja lastega koos arutama, et neil tekiks arusaam, mis on lubatud, mis mitte. Kõige halvem variant on ükskõiksus. Antud juhtum on hea näide sellest, et spetsialistid ametiasutustes – noorsoopolitsei ja lastekaitse töötaja – ei ole ükskõiksed ning teevad head koostööd, et noorele tema väärteo tagamaid selgitada.
Ahto Aulik
Ahto Aulik,
Kuressaare politseijaoskonna noorsoopolitseinik:
Meie andmetel on Saare maakonnas praegu 41 alaealist, kellega seoses on aasta jooksul registreeritud politseis rohkem kui üks juhtum.
Nn Rasmuse puhul räägime alla 14-aastasest süüvõimetust lapsest, keda ei saa ega tohi ka karistada. Samas tuleb nendele noortele tähelepanu pöörata ja nendega tegeleda.
Laste puhul on kõige tähtsam selgitada ühiskonnas kehtivaid norme. Kindlasti ei saa olla üksnes politsei see, kes lapsele selgitustööd teeb. Lapse kasvamisel on kõige tähtsamal kohal lapsevanem. Lapsevanemal on kohustus teha lapsele selgitustööd, vastasel juhul võivadki lapsel tekkida valearusaamad normidest.
Igale inimesele, kaasa arvatud lapsele, läheb väga korda, kui teda noomitakse või küsitakse seletust pärast pahateo toimepanemist. Näiteks fraas “Sa ei saa mulle niikuinii midagi teha” on tavaline ego kaitsemehhanism, mis käivitub inimestel automaatselt. Mõjusa vestluse valguses, mida politsei rikkumise toime pannud lastega läbi viib, võib pigem öelda, et selliste fraaside kasutamine on indikaatoriks, et teema, millest räägitakse, on ebamugav ja vajab selgitamist.
Lapseeas on hoiakud alles kujunemas ja seetõttu tuleb kõikidel lastel ette käitumist, millega täiskasvanud või ühiskond rahul ei ole. Terved ja täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed kasvavad kõikidest lastest, keda ei karistata, vaid kellele selgitatakse piisavalt kehtivaid norme ja kellel on eeskujud, keda järgida.
Oma kogemusest saan öelda, et enamik lapsi, kes on varemalt silma paistnud pahategudega, kujundab vanemaks saades endale hoiakud, mis on ühiskonnas vastuvõetavad.
* Kõnekeelne väljend huligaanse käitumisega või ka kuritegevusele kalduv isiku (eriti nooruki) kohta, “Eesti keele seletav sõnaraamat”
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Nii nimetatud vabakasvatus kannab saaki!!!!
Kaagid tulevad oma kodust,eeskujuks on lapsele ikka eelkõige oma vanemad. Täiskasvanud oskavad oma tõelist mina teiste ees teesklusega varjata, aga nende kodune käitumine on paraku malliks lastele. Vanemaid ei saa keegi ise valida, seetõttu peaks koolis klassijuhataja ka rohkem kasvatustööd tegema.
Kus on laste psühhiaatriline abi, kui seda vaja on????
Kui ikka ajus on midagi puudu, siis kasvatamise õpetamise ja karistamisega seda sinna panna ei saa. Kindlasti on olemas vahendid ja võimalused, kuid kuipalju need on kättesaadavad?
Kunagi kui otsisin, oli psühhiaatri järjekord pool aastat!
Teine arst ainult kuulas ja kirjutas. Monoloogi pidada võin kodus peegliga, arstilt ootaks ikka soovitusi.
Lasteaed see meie politsei ja ja see nn. Rajaleidja. Täna tapab hakipoja homme õpetaja. Esimene asi on avalikustamine. See paneb tegutsema nii lapsevanemad kui ka selle lontruse. Edasi muidugi kinnimaja ja kõikvõimalike kahjude üksikasjalik välja mõistmine. Aga peamine – see on avalikustamine. Seda kardavad kaabakad ja nende vanemad kui tuld! Paraku politsei ja igasugu sotsiaalvärk ninnu-nännutavad, räägivad, püüavad mõista aru saada “noored isiksusest”, kellest on juba välja kasvanud arenenud pätt.
Kust tulevad katkised lapsed ehk nn kaagid? Mõni arvab, et katkisest kodust, teine arvab, et nn kaagid lausa sünnivad kaagiomadustega. Kust tulevad katkised kodud, kus kasvavad katkised lapsed? Ehk on meie ühiskonnas midagi tõsiselt valesti? Ehk on meie ümber liialt palju mammonale orienteeritust,ebaõiglust, rahaahnust, topeltmoraali ja näilisust?
See ei ole mitte vanemate tegemata töö vaid ühiskonna “heaolu”, mis selle põhjustab. Kui varsti lapsevanem ei tohi oma võsukesele püksirihma ka anda, et last korrale kutsuda, siis millest me räägime. Pole ime, et laps ütleb sulle, et sa ei saa talle midagi teha. Väga õige ju, ega laps loll pole. Sama asi on ka koolis. Õpetajal või vanemal peaks olema võimalus last nahutada ja seda täiesti tolereeritud moel. Ma ei räägi siin füüsilisest vägivallast, sest kerge sakutamine või vastu näppe löömine ei ole füüsiline vägivald. See on normaalne kasvatus, tänu millele paljud nõukaaegsed pätid kodus korralikult kere peale said ja seeläbi õppisid. Muidu istuksid nad ammu vanglas sellise käitumisiviisi puhul. Kena nali ju küll. Lastele ei tohi mitte midagi teha, aga kui nad 18 saavad, siis võib politsei küll neid maha murda. Kus see loogika on?
..kui inimesel on ajukahjustus, mis ei võimalda tal käia. Siis ei kisa ju kõrval, et hakka jooksma.
Millal saadakse aru, et ka käitumishäire võib olla haigus??
Millal saab meditsiinist adekvaatset abi???
Kus on lasteneuroloogid? Kus on riiklikus meditsiinis toitumisnõustajad? (Käitumishäire võib olla ka mõne toidu või selles oleva lisaaine sobimatus. Ise olen kogenud et seda tekitavad värvilised kommid)
väga õige jutt. Sellepärast oligi vanasti näiteks avalik häbipost, kuhu kaabakas pandi. See tuleks tagasi tuua
iga teine laps on meil juba käitumishäire diagnoosiga. No ei ole see nii lihtne, et kirjutame diagnoosi ja anname rohtu. Kasvatamatud ongi käitumishäirega. Nad ei oska, neil pole kohustunnet ega vastutustunnet. Neil pole reegleid millele tugineda ega arusaamist, et iga teo eest tuleb vastutada. Kui laps võib vanema peale kaevata kui on saanud pätitegude eest nahutada siis ei saagi sealt sirget puud kasvada, ja vaesed vanemad, neid karistatakse kui nad püüavad last kasvatada. Ma ei räägi lauspeksmisest, on teisigi mõjutusvahendeid.Need siin sõnavõtvad pedagoogid võiks avaldada kuipalju nad nende naakidega juba nö vestelnud on ja mis tulemusi on saavutatud? Vist mitte mingeid kui politseistatistikat usaldada.
Ega siin enam muud aitagi kui kergema patuteo eest urvaplaaster ja suurema sigaduse eest üks korralik keretäis püksirihmaga.
just-just, kasvatamatus ja meditsiinilised probleemid kõik ühte patta, et ei peaks ometi raviga tegelema.
Samal ajal saab rahuldust tunda teiste kirumisest.
Alati on ju lihtsam näpuga näidata ja hukkamõista kui mõista. Piiratud maailmanägemisega inimestel on raske aru saada, et inimesed on erinevad, nende käitumise põhjused on erinevad. Halva käitumise põhjuseks ei ole igal juhul kasvatamata jätmine. Lugedes kommentaare, tuleb õud peale, mis inimesed meid ümbritsevad, ainult kättemaksuiha, näpuga näitamist ja tänitamist loeb sealt välja. Kas sellises ühiskonnas saabki kedagi heaks kasvatada ja kasvada…
on tõesti piinlik täiskasvanute pärast
selle hoolimatuse, julmuse ja ükskõikse pärast
lapsed on vahetud ja kindlasti mitte “kaagid”
laps kasvab ühiskonnas ja saab väga hästi aru
kui täiskasvanud valetavad
ja halvasti käituvad pigem lapsed, kes materiaalselt hästi kindlustatud peredest, seda vanemate eeskujul ning heakskiidul
need nn.”tublid lapsed” on tegelikult väga silmakirjalikud,
häbematud ja ülbed ning terroriseerivad teisi
ja huvitaval kombel koolis õpetajad seda “ei märka”
EI TEA KÜLL MIKS ?
…arvamus. Kui vanemad või nende sugulased end küla liidriteks peavad, siis võib ka selline võigas olukord tekkida, et võetakse kampa ja vanemate täiel teadmisel ning õhutusel hakatakse terroriseerma.Kui kaagi papale teatad, saad ülbe vastuse-ära tüüta.
Empaatiavoimega on kahjus nii, et sul kas on seda voi ei ole. Kasvatada saab teadmist, et yhiskond ei aktsepteeri teatud tegusid,aga kes elusolendite tapmist naudib, teeb seda edaspidi lihtsalt salaja. Tema lihtsalt kaagiks nimetamine on ta voimete alahindamine.
Mida sa siis nüüd teada tahad!??? Ei ole vaja ajada sellist umbmäärast jama, selline suhtumine on ainult vesi pättide veskile! Mina võin vastata, kus kohast see jama tuleb. See kõik saab alguse vastutustundetust käitumisest. Keegi ei vastuta mitte millegi eest ja kedagi sisuliselt ei karistata tema sigaduste eest, enne kui ta kellegi maha lööb. Sinna maani käib üks suur kurjamite varjamine!!!!
Kui asi jõuab juba püksirihmani, siis oled ise midagi olulist jätnud tegemata. Nüüad üritad päästa, mis päästa annab, eelkõige oma enda tegematajätmisi, hooletust, laiskust jne.!
Parim empaatiavõime ilming on korralik keretäis, küll tuleb tatikale siis ka mõistus pähe.
Kui asi jõuab juba püksirihmani, siis oled ise midagi olulist jätnud tegemata. Nüüad üritad päästa, mis päästa annab, eelkõige oma enda tegematajätmisi, hooletust, laiskust jne.!
Selle 10-aastase poisi pahategude nimekiri on juba päris pikk. Poisiga tuleb tõsiselt kiiremas korras midagi ette võtta ja tegeleda, muidu teeb ta aina hullemaid tegusid. Hirmu tunnevad ja kannatavad aga teised lapsed siin.