Vastuolulise vallajuhi tume pool

KIHELKONNA PRITSUMEHED: Konstantin Sepp (ülemises reas vasakult esimene) kuulus Kihelkonna Vabatahtlikusse Tuletõrje Ühingusse.
Tõnu Värsi ja Luule Tammeoru fotokogu

Miks lahkus Kihelkonna vallavanem Konstantin Sepp 1939. aasta kevadel ametist ja tõi sellega kaasa aasta aega kestnud valitsuskriisi? Vastus võib peituda Kuressaare kriminaalpolitsei komissari salajases ettekandes 17. märtsist 1939.

Kunagist Kihelkonna piirirajooni ülemat ja vallavanemat Konstantin Seppa (1895–1941) on Saaremaa ajalooallikates kirjeldatud üheaegselt nii punavõimu ohvri kui ka kaasosalisena. Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatus 1999–2000 kirjutab toimetaja Olavi Pesti, et 1941. aasta aprillinädala jooksul NKVD osakonnajuhataja vanemleitnant Ginsburgi nõudmisel ja valve all kirja pandud “ülestunnistus” pakub huvi mitmest aspektist. Autobiograafilise ülevaatena annab see ühelt poolt huvitavaid andmeid Vabadussõjast, teenistusest Eesti piirivalves, Kihelkonna valla elust ja inimestest, sõjaväebaaside rajamisest ja baltisakslaste ümberasumisega seotud probleemidest.

“Kuid veelgi huvitavam on kirjutis mentaliteediajaloo ja autori psühholoogia kajastusena, ühe inimese allakäigu loona,” märgib ajaloolane Olavi Pesti. Lõppkokkuvõttes tunnistas Sepp NKVD ülekuulajatele peaaegu kõigi Kihelkonna jõukamate ja silmapaistvamate inimeste vastu, kellest valdav osa peatselt arreteeriti.

Mõrv lossihoovis

Konstantin Sepp ise võeti kinni 8. märtsil 1941. Selle otseseks ajendiks oli Olavi Pesti andmeil ilmselt purjuspäi praalimine. Nii olevat ta aasta varem 24. veebruaril punaarmeelasele Martõnovile kuulutanud, et 98 protsenti eestlastest pöördub nende vastu, kuu aega hiljem teatanud aga, et vihkab punaseid komandöre ja armastab ainult hallikaid.

23. juunil 1941 mõistis tribunal mehe surma ja mõnedel andmetel hukati ta 26. juunil. 22. septembril 1943 kuulutas ajaleht Sakala, et enamlaste poolt Saaremaal hukatud 106 inimese hulgas oli ka Konstantin Sepp. Tema laip leiti ühishauast lossihoovi merepoolse spordiväljaku keldrist. Kuid veel 1942. aastal olevat Sverdlovskis koostatud õiend, mille kohaselt jäänud kohtuotsus täide viimata, sest sõja tõttu rindelähedasest piirkonnast evakueeritud vahialuse asukoht oli teadmata. Olavi Pesti kirjutab kaheaastaraamatus, et tõenäoliselt hukati Sepp siiski 1941. aasta suvel.

Uuematel andmetel leiti laip Püssirohutornist. Oma venna surnukeha tundis nii näo kui ka riiete järgi ära Vladimir Sepp, keda kui maakonna täitevkomitee aseesimeest sunniti laipu välja kaevama, kirjutas Endel Püüa 2006. aastal raamatus “Punane terror Saaremaal 1941. aastal”.

Võimalik, et Konstantin Sepa kiire allakäik sai alguse 19. veebruaril 1939. Mees ise tõdes NKVD-le antud tunnistuses vaid põgusalt, et kaotas 1939. aastal Kuressaares oma hooletuse tõttu portfelli 1600 krooni valla rahaga. Politseile tehtud avaldusest polevat kasu olnud ja seetõttu võttis ta pangalaenu ning tasus puudujäägi kolme päevaga. 1600 krooni oli tema jaoks ligi kolme aasta palk.

KIHELKONNA VALLAMAJA, kus Konstantin Sepp töötas vallavanemana aastatel 1934-1939.

“Minu juba niigi ebakindel rahaline seis halvenes veelgi ja võlgade maksmine muutus äärmiselt raskeks,” tunnistas Sepp, kes esitas seetõttu märtsis avalduse vallavanema kohalt lahkumiseks. Seda põhjendas ta väga väikese palga ning koduste töödega. 1. aprillist 1939 täitis vallavanema ajutise asetäitja ülesandeid vallakohtu liige ja kauaaegne vallavolinik Priidu Tamm.

Kui septembris 1939 toimusid üle Eesti kohalike volikogude valimised, pääses Sepp taas võimu juurde, kuid astus volikogust peatselt välja. Ta võttis endaga kaasa Tamme ja veel kaks volinikku. Toonase valimiskorra järgi võis volikogu moodustuda ilma valimisteta, kui kandidaatide arv vastas täpselt volinike arvule. Sellisel puhul polnud aga kuskilt võtta asendajaid. Kihelkonnal mõned olid, kuid volikokku polnud nad nõus minema. Seepärast langes volikogu liikmete arv alla seaduses nõutud miinimumi ja siseminister kuulutas välja uued valimised.

21. veebruaril 1940 spekuleeris ajaleht Meie Maa, et “kuuldavasti oli Kihelkonna vallavolikogust välja astunud teatud blokk, kes soovis vallavanema kohale uue vallavalitsuse kujundamisel viia senist vallavanemat. Valimistulemused otsustasid aga teisiti ja nähtavasti selle tagajärjena tuligi väljaastumine”.

Ohver või varas?

Uued valimised toimusid Kihelkonnal 25. ja 26. veebruaril 1940. Konstantin Sepp kandideeris, kuid volikokku ei pääsenud. Samuti jäi volikogu ukse taha tema järglane vallavanema ametis Priidu Tamm. Kaks nädalat hiljem tühistas Tallinna ringkonnakohus Kihelkonna valimiste tulemused. Seda Sepa taotlusel, kes viitas, et üks kandidaat ei omanud Kihelkonnal hääleõigust ja mõnes valimiskomisjonis ei olnud valimiste ajal kolm liiget alaliselt kohal olnud. Kolmandad valimised Kihelkonnal toimusid 13. ja 14. mail 1940. Sepp ei kandideerinud, Tamm piisavalt hääli ei saanud ega pääsenud ka volikokku.

Kuid kas Sepa allakäigu põhjustas tõesti suure rahasumma kaotamine veebruaris 1939 või oli ta lihtlabane varas, kes kasutas valla rahakotti kui iseenda oma? Vallavanema ametist lahkudes viitas Sepp, et tema 50-kroonine palk oli väga väike. Kihelkonna vallaeelarve suurus oli tol ajal aastas umbes 24 000 krooni. Kas mees andis kiusatusele järele?

Ehkki Sepa osas ametlikku juurdlust teadaolevalt ei alustatud, kirjutas Kuressaare kriminaalpolitsei komissar Aleksander Talvik 17. märtsil 1939 salajase ettekande politseitalituse direktorile Johan Soomanile, kus viitas, et Sepa rahakaotuse osas korraldatud juurdluses kerkis kahtlus, et “vallakassas võivad olla puudujäägid, Sepal rahalised raskused ja pillavad elukombed”.

TÄIESTI SALAJANE: Kriminaalpolitseiniku korjatud andmed Kihelkonna vallavanema patutegude kohta. Ülemus arvas, et “kuulujutud üksi on vähesed”.
Rahvusarhiiv

Komissari sõnul kontrollis 13. märtsil Kihelkonna vallakassa seisu maavalitsuse revident Theodor Ugi, kes kinnitas, et kõik on korras.

“Aja jooksul on levinud kaudseid kuulduseid üksikuis kitsamais ringes, et Sepal olevat kindlasti vallakassas puudujääke, kuid seda katvat mitmesugustest teistest kassadest raha asetamisega ja see olevat võimalik seetõttu, et Sepp on isiklikult maavanem [Hendrik] Otstaveli sõber ja seetõttu oletatakse, et Sepal oli ette teada revidendi tulekust,” kirjutas kriminaalpolitsei komissar.

15. märtsil 1939 Kihelkonnal viibides kuulis Aleksander Talvik, et Konstantin Sepp oli enne revidendi tulekut ligi kaks tundi jalgrattal alevikus ringi sõitnud “rahamuretsemise otstarbel”. Lisaks teinud ta politseiniku andmeil korralduse, et Saarte Ühispanga juhataja Heimar Eichfuss tõendaks, et Sepp on samal päeval 910 krooni panka valla arvele maksnud. Samal päeval olnud Sepal Kuressaarest tulles kaasas 800 krooni raha, mis saadud riigi klassiloteriilt ja kuulus inimestele väljamaksmisele. Samuti olnud valla hoolekandekohtu kassas kuus sajakroonist rahatähte. Politseinik kahtlustas, et neid tema käsutuses olnud summasid vallavanem revident Ugile näitaski, väites, et see ongi vallakassa. Ugi oli tunnistanud, et nägi tõesti ka sajaseid rahatähti.

Talviku sõnul oli puudujääk umbes 2000 krooni ning selle tuvastamiseks pidanuks tema arust revideerima korraga vallakassa ja hoolekandekohtu asjaajamist. “Tekkinud olukorra edasi kestmine Kihelkonna omavalitsuse tegevuse alal võib esile kutsuda rahulolematusi, samuti ka majanduslikke kahjusid, sest K. Sepp on rahalistes raskustes ja ilma varanduseta isik,” viitas komissar Talvik.

Komissar Talvikut ootas paraku Konstantin Sepaga samasugune saatus. Punavõim arreteeris ta 14. juunil 1941, ta mõisteti surma ja hukati Sverdlovski oblastis 24. aprillil 1942.


Konnatiigi fenomen Kihelkonnal

“Et selgitada põhjusi, mis võimaldavad Sepal minu eeltoodud ettekandes mainitud viisel talitada, selleks peab esile tooma Sepa üksikuid isiklikke vahekordi teiste isikutega,” kirjutas kriminaalpolitsei komissar Aleksander Talvik.

“Saarte Ühispangas teenib K. Sepa õde Varvara Sepp, kes on südamlikus vahekorras panga juhataja Eichfussiga, mispärast ka vallavanem Sepp Eichfussi poolt toetust leiab. Aleksander Sarapik on vallavolikogus E.S.T.P [Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei] nimekirja järele, kellel on suur mõju Sepale ja keda peetakse valla asjade tegelikuks otsustajaks. Sarapik on hoolekandekohtu esimees ja nimeliselt valla käskjalg, missuguseid ülesandeid aga tegelikult täidab vallamaja koristaja.

Vallavanem Sepp ja sekretär Piirikivi on mõlemad suured napsisõbrad, millest oli ka tingitud nende hää läbisaamine käesoleva ajani ja mille all kannatas valla asjaajamine. Valla kantseleitööjõud on Sepa mõju all, sest arvestatakse vallavanema sõbralikke suhteid maavanemaga, millega Sepp armastab kiidelda.”

Politseitalituse direktor Johan Sooman vastas 31. märtsil 1939 Aleksander Talvikule, et Saaremaa politseinikud peaksid kirjas toodud andmed üle kontrollima ja seejärel tuleks asjale ametlik käik anda. “Kuulujutud üksi on vähesed, pealegi kui revisjon leidis kõik korras,” kirjutas Sooman.

Print Friendly, PDF & Email