Traktoristiameti asemel psühhiaatriaõeks (3)

PÜÜAME AIDATA: Ada leiab, et psühhiaatriaosakond on nagu iga teinegi haigla osakond – kel abi vaja, püütakse aidata.
Maanus Masing

Kuressaare haigla psühhiaatriaosakonna vastutav õde Ada Jasner leiab, et töö on teda õpetanud tolerantseks ning ka väikes­test asjadest rõõmu tundma.

“Probleemidega kimpus olevate inimestega tegeldes tunduvad oma mured tühised,” lausub ta. “Eks meil kõigil ole omad väikesed raskused, aga kui pere on terve ja ise samuti, on kõik korras!”

Kolmapäeva hommikul valitseb Kuressaare haigla psühhiaatriosakonnas selline vaikus, nagu poleks seal hingelistki. “Tavaliselt meil ongi siin vaikne ja rahulik,” ütleb Ada Jasner, kelle leiame tema nime kandva ukse tagant kabinetist istumas.

Tõsi, vahel tuleb ette ka selliseid päevi, kus ägedusehoos patsiendi rahustamiseks peab kohale kutsuma suurema abiväe, kuna ühe-kahe õe nõust ja jõust jääb väheks. “Vahel, kui mõni patsient on alkoholi tarbimise tõttu psühhoosis, tuleb meil ka politsei appi paluda,” tõdeb Ada. “Õnneks rahuneb selline patsient siiski ruttu.”

Ada möönab, et eks selle osakonna töötajail ole ka kogemusi igasuguses seisundis inimestega suhtlemiseks ja nende “lugemiseks”. “Ilma selles töös hakkama ei saaks,” märgib ta.

Võttis ema soovitust kohe kuulda

Vastutava õena on Ada korraldada kogu osakonna töö. Tema ülesannete hulka kuulub haiguslugude lõpetamine ja muude dokumentide täitmine, samuti haigekassale mõeldud arvete koostamine. Ada töö on ka tagada, et tohtrite, õdede ja muu personali töö osakonnas sujuks. Kuressaare haiglas on ametis kaks psühholoogi ja üks psühhiaater, lisaks käivad Kuressaares vastuvõtte tegemas kaks psühhiaatrit pealinnast.

Kord kuus võtab Ada patsiente vastu koos Tallinnast käiva neeruarstiga. Oma põhitöö kõrvalt täidab ta praegu kliiniku ülemõe kohuseid. Ning puhkuste ajal – mis tänavu juba kätte jõudnud – teeb ta oma osakonnas ka valveid. “Tööpõld on suur ja lai,” tõdeb Ada. “Teen oma tööd nii hästi, kui oskan ja suudan.” Psüühikahäiretega inimestega on Ada töötanud kokku pea nelikümmend aastat.

Miks ja kuidas juhtus nii, et temast sai õde ning just psüühikahäiretega inimestega tegelev õde? On ju see amet, mis suurele osale meist ei tundu kuigi ihaldusväärne.

Ada tunnistab, et kui jõudis aeg otsustada, kelleks pärast põhikooli õppida, siis ta õeameti peale küll ei mõelnud. “Kuna kolm vanemat venda õppisid ametikoolis ning tegelesid traktorite ja autodega, olin ka mina kodus masinist,” räägib Ada. “Mulle see valdkond kohe meeldis!” Kui põhikooli lõpp lähenema hakkas ja ema uuris, mida tütar pärast seda teha kavatseb, teatas Ada, et läheb samuti traktoristiks õppima.

Ema kostis seepeale, et sellisel juhul mingu tütar kodust hoopis ära. Ada mäletab siiani ema sõnu: “Mul on kolme mehe mustade riiete pesemisest kõrini! Kas ma pean ka sinu, tüdruklapse riideid pesema hakkama? Mine parem õpi endale üks kena puhas amet. Siis, kui vanad oleme, aitad meid.” Tütar võttis ema soovitust kuulda ja läks – koos ühe klassikaaslasega – Tallinna meditsiiniõeks õppima.

Ada tunnistab, et temale kui maatüdrukule ei olnud pealinna kolimine kerge. “Oi kui palju ma nutsin – kodust äraminek oli nii raske!” meenutab ta aastakümneid hiljem.

Muide, meditsiin ja psüühikahäiretega inimesed polnud Ada jaoks võõras teema – ta ema ja isa töötasid mõlemad kodukoha Lümanda külje all Pilguse mõisas asunud haiglas, kus raviti psüühikahäiretega inimesi. Ada ise töötas põhikooli lõpetamisele järgnenud suvel sealses köögis – kooris kartuleid ja tegi kõike muudki, mis tarvis. Nii iga suvi medkooli lõpetamiseni 1979. aastal, mil ta Pilgusel õena tööle asus.

Tulles korraks autode ja traktorite juurde tagasi – Ada usub, et saaks nende juhtimisega hakkama nüüdki. Praegu on ta hoole all murutraktor. “Päris remondimees ma pole – meespere tegeleb sellega.” Näppe õliseks teha ta ei pelga ja auto rehvivahetusega saab hakkama.

Kuressaare haigla psühhiaatriaosakonnas töötab Ada Jasner 1995. aastast, mil see Pilguselt linna koliti. Tõsi, vahepeal pidas ta haiglatöös paariaastase pausi, tegeldes puuetega inimestega Kuressaare päevakeskuses. Siis aga, 2002. aastal, naasis haiglasse.

Nende kohtade maine, kus psüühikahäiretega inimesi raviti, rääkimata sealsetest patsientidest, polnud nõukaajal just kiita, tõdeb Ada. Sõnad “hullumaja” ja “hullud” olid laias kasutuses ning üsna sageli avaldati arvamust, et keegi – kelle jutt või käitumine erines ootuspärasest – “tuleks Pilgusele saata”.

“Minu käest on rohkem kui üks kord küsitud, kuidas me julgeme sellises kohas töötada,” räägib Jasner. “Õnneks on sellist suhtumist, et psühhiaatrias ravil olevad inimesed on kurjad ja ettearvamatud ning tulevad kallale, siiski palju vähemaks jäänud.” Ning aina rohkem mõistetakse, et ravile võivad sattuda ka täiesti tavalised inimesed, kellel on näiteks unehäired või depressioon.

“Kuigi siinsetel patsientidel on probleemid, on nad tavalised sõbralikud inimesed,” kinnitab Ada, lisades, et vahel on patsientide hulka sattunud ka andekaid loomeinimesi.

Kuna tänapäeva psühhiaatrias kasutatavad ravimid on palju paremad kui 10–20 aastat tagasi, hoiavad need inimese seisundi stabiilsena ning enamik patsientidest ravi ajal haiglas viibima ei pea, räägib õde. Paraku on ka selliseid inimesi, nende seas kroonilisi haigeid, kes on osakonnas ravil käinud korduvalt.Ehkki psühhiaatria maine on võrreldes paari aastakümne taguse ajaga paranenud, haiglas vastavas osakonnas ravil olnud inimesed sellest kogemusest teistele rääkima ei kipu.

“Osa ikka häbeneb seda,” nendib Ada. Samas on ka neid, kelle arvates pole selles tõsiasjas midagi häbenemist väärt. Ada ise leiab, et psühhiaatriaosakond on nagu iga teinegi haigla osakond.

Osa patsiente – see osa pole küll suur – on need, kelle tervisehädad on põhjustatud alkoholiga liialdamisest. Nende hulgas on nii mehi kui ka naisi, noori kui ka vanu.

Sellest aastast tegeleb alkohoolikute raviga programmi “Kainem ja tervem Eesti” raames terve meeskond. Meeskonda kuuluvad kaks õde, psühholoog ja psühhiaater Ellu Eik. “Minul on kuus klienti ja teisel õel kaks,” märgib Ada. “Meie asi on motiveerida inimest kaine olema, suunata ta millegi kasuliku ja asjalikuga tegelema, et ta ei kipuks pudeli järele haarama.”

Ada leiab, et alkoholismist võitu saamisel on võtmeküsimus see, kui suur on inimese oma soov seda teha ja tema tahtejõud. “Kui kumbki pole piisav, siis ravi imet ei tee,” tõdeb ta.

Haigla tunnustas õdede päeva puhul

Ada on üks neist õdedest, keda haigla tänavu tunnustas rahvusvahelise õdede päeva puhul. “Muidugi on tore, kui sind märgatakse,” ütleb Ada. “Kuna mul on tore meeskond – nemad mind esitasidki –, kuulub see tunnustus kogu osakonnale.”

Mine tea, ehk on Ada kolleege teda tunnustuse saamiseks esitama mõjutanud oma küpsetistega? “Võib-olla olen nad tõesti ära ostnud,” naerab Ada, “aga sel juhul olen seda teinud aastaid.” Vähemalt paar korda aastas korraldab Ada kolleegidele väljasõidu või toreda koosviibimise – näiteks väikese grillipeo. Kui traditsiooniliselt on üks osakonna töötajate jõulutavasid ühine pidusöök, siis eelmiste jõulude paiku käis kogu seltskond kirikukontserdil. “Sellised ettevõtmised aitavad töö­õhkkonnast korraks välja saada – siis on muu elu ja muud jutud,” räägib Ada.

Ada püüab elada põhimõtte järgi, et töö jaoks on tööaeg, ülejäänud aeg on enda ja lähedaste päralt. Alati päris nii, et sulged ukse ning kõik, mis tööga seotud, jääb haigla seinte vahele, siiski ei saa. Vahel tulevad töömõtted ja -mured siiski koju kaasa. “Näiteks siis, kui mõne patsiendiga juhtunu on eriti hinge läinud,” tähendab Ada.

Suur osa töövälisest ajast kulub koduaias müttamisele. Adal on kasvuhoone ja kartulimaa. Lilledest rohkem meeldib talle kasvatada seda, mis hamba alla läheb. “Mul ei ole lillede peale eriti kätt, aga näiteks sibul ja porgand kasvavad ilusad!”

Ada elab lapsepõlvekodus Lümandas. Kuna ta vanemaid enam pole, ei tahtnud ta maja lagunema jätta. “Kahju olnuks kodu saatuse hooleks jätta või võõrastele müüa,” ütleb ta. Olgugi et igapäev tuleb Lümanda ja Kuressaare vahet sõita, linna kolimist Ada kaalunud ei ole, sest: “Maal on rahulik ja hea.”

Print Friendly, PDF & Email