Nõukogude tankid Norra piiri ääres: Arvasime, et Kolmas maailmasõda on alanud!

JAGAB ÕPETUSSÕNU: 1968. aasta piiriintsidendi ajal oli Norra kaitseminister Otto Grieg Tiedemand (1921–2006). Kaasaegsete meenutuste kohaselt ei uskunud ta eriti, et sovettidel võib tõsi taga olla.
Nbl.snl.no

Nad olid valmis, relv käes, oma kodumaad kaitsma. Pool sajandit pärast piiriäärset draamat ei mõista nad ikka veel, miks võimud selle vahejuhtumi toona maha vaikisid, kirjutab Norra päevalehes Aftenposten ilmunud artiklis ajakirjanik Arnfinn Mauren.

“Me arvasime, et Kolmas maailmasõda on alanud!” See oli esimene mõte, mis tuli pähe Einar Wellele ja Tormid Hoelile 50 aastat tagasi Pasvikelva jõe (aastast 1944 Norra-Nõukogude Liidu, nüüd Norra-Venemaa piirijõgi – toim) orus, kui nad nägid Nõukogude armee soomusmasinaid Norra riigipiirist kõigest mõnekümne meetri kaugusel.

Kohe kuulutati välja häire. Mõnekümne Norra sõduri jaoks, kes 1968. aasta juuni alguses valvasid 196 kilomeetri pikkust piiri Nõukogude Liiduga, olid need päevad täis üleelamisi ja närvipinget, kirjutab ajaleht.

Ülejäänud elanikkond elas aga õndsas teadmatuses. Piiriintsidendi detailid jõudsid avalikkuse ette alles 1999. aastal, see tähendab 31 aastat hiljem. Kuid piirivalvurid, olid nad siis lihtsõdurid või ohvitserid, ei unusta seda sündmust kunagi.

“Tänaseni ei suuda ma mõista, miks otsustas Norra valitsus toona kõik maha vaikida ja pidurit panna. Meie, piirivalvurid, tundsime tookord, et meid on jäetud saatuse hooleks,” ütles Aftenpostenile antud intervjuus 71-aastane Einar Welle, kes oli 1968. aasta suvel Norra piirivalvevägede lihtsõdur.

Tankiroomikute kolin tihedas udus

Piiriäärne draama kestis terve nädala. Esimesi tundemärke Nõukogude armee ebatavalisest tegutsemisest Norra riigipiiri vahetus läheduses märgati juba esmaspäeval, 3. juunil. Norra piirivalvurid olid üllatunud, sest mingitest sõjalistest õppustest polnud Nõukogude Liit ametlikult teada andnud.

Olukord teravnes neljapäeval, 6. juunil. Riigipiiri vahetusse lähedusse saabusid Nõukogude dessantväed. Lisaks märgati sõjalennukeid, mis lendasid piirini ja keerasid seejärel tagasi. Õhtul oli kõikjal kuulda raskesuurtükkide pauke.

Neil päevil oli riigipiiril tihe udu. Nähtavus oli väga halb. Kuid Einar Welle ja Tormund Hoel kuulsid Pasvikelva jõe orus selgesti mootorite mürinat ja roomikute kolinat. Nõukogude tankid seisid riigipiiri vahetus läheduses.

“Telefoni meil ei olnud, kuid Hoel oli kohalik. Seepärast jooksis ta läheduses asuvasse tallu, kus oli telefon, ja nii sai kõik juhtkonnale ette kantud,” meenutas Welle.

Täpselt samasisulised ettekanded saabusid ka ülejäänud piiripunktidest. Norra piirivalvurid jälgisid olukorda binoklitega, ehkki nähtavus oli peaaegu olematu. Paljud arvasid, et sissetungini on jäänud vaid mõned tunnid. “Maailma sõjaliselt ühe võimsama riigi rünnak võib alata iga hetk,” teatas oma ettekandes ülemustele ühe piirivalvepunkti ülem.

Einar Welle meenutas, et sõdurid hakkasid juba arutama, kas neil õnnestub ellu jääda. Oldi seisukohal, et tuleb kas varjuda nn eikellegimaal või põgeneda Soome. Kõigepealt tuli aga niikaua kui võimalik osutada vastupanu. Norra sõdurid teadsid täpselt, et kokkupõrge kujuneb lühikeseks ja hävitavaks, sest teispool piiri oli ligi 15 000 vastase sõdurit. Samas märkis Welle, et hirmu ei tundnud keegi. “Keegi ei löönud põnnama. Me olime juba 19-aastased ja kõik mõistsid, et me oleme suutelised vastupanu osutama,” ütles ta.

Juhtkond: lugege plakateid seintel!

Aftenposten kirjutab, et piiri ääres paikneva Sør-Varangeri kommuuni garnisoni ülem Odd Stub Aune kandis olukorrast ette Oslos ja Bodøs asuvatele ülemustele. Neile saadeti vähemalt seitse ettekannet, 32 tunni jooksul ei saabunud aga mingit vastust.

Seejärel otsustas garnisoni ülem helistada otse kaitseminister Otto Grieg Tidemandile. Vastuseks kuuldu võis kokku võtta ühe lausega: “Lugege veel kord seintel olevaid plakateid!”

Grieg Tidemand viitas direktiivile, mis oli mõeldud kõigile sõjaväekomandöridele. See nägi ette osutada agressorile vastupanu kõigi vahenditega.

“Kuid siis algab ju sõda!” hüüatas Stub Aune.

“Loomulikult,” vastas kaitseminister lakooniliselt.

Norra päevaleht oletab, et kaitseminister väljendus nii napisõnaliselt, kuna kartis, et nende vestlust võidakse pealt kuulata. Kuid arvesse tuleb võtta ka tema hinnangut kujunenud olukorrale.

Minister ei uskunud Nõukogude armee sissetungi ja seda kahel põhjusel. Esiteks oleks rünnak pidanud vastast tabama ootamatult. Teiseks ei uskunud minister, et sovetid ründavad ajal, mil Tromsø maakonnas toimuvad sõjalised õppused.

Piirivalvuriteni olukorra säärane hinnang aga ei jõudnud. Ka tavakodanike teavitamine jäi nõrgaks, kuna Norra ajakirjandus oli toona ebatavaliselt napisõnaline. Uudisteagentuur NTB avaldas vaid teate, milles kaitseminister Grieg Tidemand kinnitas, et jutt käib pigem tavalistest sõjalistest õppustest. Ning lisas: “Mingeid erakorralisi samme Norra valitsus ette võtta ei kavatse.”

Tegelikult saadeti Sør-Varangeri kommuunis paiknevatele sõjaväelastele siiski täiendust. Kogu piiri ulatuses paigutati heas relvastuses väeosad. Plaaniti isegi tsiviilelanike evakueerimist.

Kui närvid üles ütlevad, algab sõda

Aftenposten on veendunud, et tänapäeval ei õnnestuks kaitseministril kuidagi säärast olukorda varjata. Praegu teeksid sõdurid oma nutitelefonidega ülesvõtteid ja need jõuaksid ajalehtede toimetustesse varem kui kaitseministeeriumisse. 1968. aastal säärast tehnikat aga ei olnud.

“Side Oslos asuva juhtkonna ja inimeste vahel, kes jälgisid sündmusi oma silmaga, oli vilets, seda tegelikult ei olnudki,” ütles ajalehele Tromsø ülikooli teadur Tor Gisle Lorentzen. Mõni aasta tagasi kirjutas ta 1968. aasta suve sündmustest pikema uurimuse. Tema arvates rippus maailma rahu toona suisa juuksekarva otsas.

“Kui kasvõi üks sõdur ei oleks närvipingele vastu pidanud ja oleks avanud tule, oleks puhkenud uus ilmasõda,” arvas ta.

Pea 30 aastat kestnud salastatus

Pingeline olukord Norra-Nõukogude Liidu piiril vältas kolm ööpäeva. 10. ja 11. juunil algas Nõukogude vägede tagasitõmbumine. 11. juunil lõpetati häireolukord ja elu piiril läks tagasi endistesse rööbastesse.

Sündmuse täpsemad asjaolud olid aga teada vaid neile, kes neis ise osalesid. Vahejuhtum salastati, sõdurid ja ohvitserid andsid allkirja, et nad ei räägi sellest kusagil.

Salastatus lõpetati alles 1999. aastal. Siis sai teatavaks, et Norra piiri vahetusse lähedusse saadeti toona siiski 60–70 tanki, 40 suurtükki ja veel ligi 400 soomusmasinat. Norra sõduritele jagati välja lahingupadrunid ja anti korraldus valmistuda vaenlase sissetungiks. Sõdurid, kes kaitsesid eriti olulisi punkte, said oma käsutusse ka tankitõrjeraketid.

Juhtkonna käsk mingeid kahtlusi ei jätnud: kui Nõukogude tankid ületavad Norra piiri, tuleb avada tuli. “Nõukogude soomustehnika asus piirist kõigest 30 meetri kaugusel,” meenutas 1999. aastal Norra piirivalvevägede ohvitser Arild Hjerde. “Iga meie sammu jälgiti. Isegi kui sa hädale läksid, hoiti sind sihikul,” lisas ta.

Aftenpostenis ilmunud loo autor Arnfinn Mauren oletab siiski, et Norra toonane kaitseminister sai väga hästi aru, et oma provokatiivse tegevusega soovib Moskva vastast vaid hoiatada. Ministri arvates oli see pigem sovettide vastus Tromsø maakonnas toimuvatele NATO sõjalistele õppustele “Polaarekspress”, mida Nõukogude pool vaatles kui provokatsiooni.

Seda seisukohta kinnitab ka Nõukogude Liidu toonase valitsusjuhi Aleksei Kossõgini mõtteavaldus, mille ta tegi 1968. aasta juulis Stockholmis. Kui Kossõginil paluti ühel pressikonverentsil kommenteerida Norra piiril toimunud vahejuhtumit, siis andis ta selgelt mõista, et see oli Moskva vastusamm NATO tegevusele.

Norra luure ei olnud tasemel

Kõigest hoolimata ei lakka Einar Welle mõtlemast, kas Norra valitsus käitus toona õigesti. Pärast sõjaväeteenistust naasis ta kodulinna Ålesundi. Kui ta toimunust oma lähedastele rääkis, ei saanud nood aru, millest jutt käib, sest keegi polnud neist sündmustest midagi kuulnud.

“Mulle tundub, et meie toonane kaitseminister mängis oma kodumaa saatusega lihtsalt Vene ruletti. Tänapäeval oleks see mõeldamatu. Demokraatlikus ühiskonnas on säärane käitumine lubamatu,” ütles Welle.

Aftenposten kirjutab, et kirjanik Øyvind Stranna Larsen avaldas hiljuti üpriski kriitilise sisuga raamatu Norra eriteenistuste tegevusest. Tema sõnul oli 1968. aasta vahejuhtum piiril Norra ajaloo suurim skandaal pärast Teist maailmasõda.

Nimelt sai Oslos asuv valitsus piiril toimuvatest sündmustest teada 15-tunnise hilinemisega. Larsen kirjutab, et Sør Varangeri piirivalvekordonist saabunud ettekanded jäid öisel ajal miskipärast Norra eriteenistuse kabinettidesse pidama ja neid ei saadetud kohe edasi.


Toonase valitsuse liige 1968. aastast: mingit tõsist kriisi ei olnud

Kåre Willoch (pildil) on Norra konservatiivse erakonna Høyre üks liidreid. Aastatel 1981–1986 oli ta peaminister, kuid 1960. aastate teisel poolel oli Willoch peaminister Per Borteni juhitava valitsuse kaubandusminister. Tema on toonase valitsuse ainus veel elus olev liige.

Meenutades Aftepostenile antud intervjuus 50 aastat tagasi toimunut, rõhutas Willoch, et tema mälu pole enam endine, märkides samas: “Minu mäletamist mööda mingit suurt kriisi küll ei olnud.”

Miks tollane kaitseminister ei esitanud valitsusele ikkagi täielikku ülevaadet piiril toimunud vahejuhtumist?

“Ma olen alati Otto Grieg Tidemandi usaldanud. See usaldus pole ka aastatega kahanenud. Ta mõtles alati ratsionaalselt ja tal oli suur sõjaline kogemus. Nähtavasti sai ta aru, et see on pelgalt sovettide soov demonstreerida oma sõjalist võimsust ja ei midagi muud.

Piiril olnud sõdurid olid aga teisel arvamusel.

“See, et häireolukord välja kuulutati, oli sündmuste loomulik käik. See on sõjaväeteenistuse lahutamatu osa.”

Print Friendly, PDF & Email