NOORED: Oma kätega teenitud rahal on teistsugune väärtus (1)

SIHT SILME EES: Ralf Sebastian Anvelt on kitarrimängu juba kolm aastat harjutanud ja soovib nüüd koju korralikku, aga mis kõige olulisem, omateenitud raha eest ostetud elektripilli.
MAANUS MASING

Ralf Sebastian Anvelt (14) on juba kaks suve tööl käinud, et endale ise taskuraha teenida. Sel aastal tahab ta omateenitud rahaga elektrikitarri osta.

“Tahtsin hästi palju taskuraha,” selgitas Ralf muiates, miks ta kaks suve tagasi tööle otsustas minna. “Esimesel aastal mul mingit suurt eesmärki ei olnud, aga teisel aastal ostsin omateenitud raha eest arvuti,” rääkis ta.

Sel suvel tahaks noormees, kes käib kolmandat aastat Kuressaare muusikakoolis Toomas Tangu juures kitarritunde võtmas, endale elektrikitarri osta.

Ralfi pere elab linnakorteris, mistõttu töid, mida näiteks eramajade juures lastelegi leidub, tal teha ei ole tulnud. Küll on noormees erinevate tööde juures abiks olnud maal vanaema juures.

Tööle ei läinud Ralf mitte vanemate õhutusel, vaid selles olid süüdi sõbrad, kes ülemöödunud aastal Kuressaare kesklinnas Ruunipitsa kohviku juures jäätist müüsid ja tedagi kampa kutsusid. Sama tööd tegi ta ka möödunud suvel, sealsamas tegutsenud Bellami kohviku juures.

Tööle saamine ei olnud keeruline, suhtlemine tööandjaga oli sujuv ning sõber, kes teda kutsus, näitas, kuidas ja mida teha tuleb. Midagi üle jõu käivat ei olnud, seetõttu jäi noormees ka nõusse. Pealegi sai töölepingu igal ajal katkestada.

Kaks suve jäätisega

Tööks oli jäätise vahvlitopsidesse panek ja müük. Eks alguses nõudis asi natuke ikka harjutamist ka ja esimestel päevadel tulid jäätisepallid sellised, nagu nad tulid. Aga mida edasi, seda lihtsamaks läks. “Sain hakkama,” kinnitas Ralf, kes ei mäleta, et mõni klient oleks kehva teeninduse pärast pahandanud.

Päris palju oli ostjate hulgas välismaalasi, kellega tuli suhelda inglise keeles. Kes inglise keelt ei osanud, see näitas lihtsalt näpuga, mida ta soovis. Igal juhul suhtlemiskogemuse ja keelepraktika sai noormees jäätisemüüjana päris hea.

Esimesel aastal müüs Ralf jäätist juuli algusest poole augustini, möödunud aastal aga üle kahe kuu ehk peaaegu kogu koolivaheaja. Graafiku alusel tuli päevas teha neli kuni viis töötundi. Kuna noormees oli tööl koos sõpradega, siis ei olnud ka neid, kes oleks võinud saada kiusatuseks vaheaja vabadust rohkem nautida.

Ralfi sõnul käivad koolivaheajal tööl mitmed teisedki tema klassikaaslased. Kui üle-eelmisel suvel olid tema ja tema sõbrad ainsad, siis eelmisel aastal oli isikliku taskuraha teenijaid juba rohkem. “On hea tunne palka saada,” ütles Ralf. Ja hea tunne on omateenitud raha eest endale midagi soetada. “Ikka parem, kui see, et emps midagi ostab,” sõnas ta.

Tahe, mitte sundus

Ralfi ema Anneli Hannus tõdes, et esimese töösuve järel poeg kooli ajal taskuraha küsima ei pidanudki. “Ega ma pole eriti kunagi küsinudki,” täpsustas noormees muiates. “Aga see on ju ainult positiivne, kui noored juba sellises vanuses tööl käivad,” jätkas ema, kellel endal on koolipõlvest töö- ja puhkelaagri kogemus.

Töölkäimine on Ralfi peres juba n-ö traditsioon, sest vanem vend, kes varsti gümnaasiumi lõpetab, hakkas samuti juba teismeeas suviti endale taskuraha teenima. Peres on asjad niimoodi seatud, et töölkäimine on loomulik tegevus, mille kaudu saab oma elujärge paremaks muuta. Niimoodi tekib noorel varakult ka tööharjumus ning suureneb kohuse- ja vastutustunne.

Samas leiab ema Anneli, et teismelistel noortel praegusel ajal ülearu palju võimalusi tööl käia ei ole, isegi siis, kui selleks suur tahtmine on. “Vanusepiirangud on ees ja ei ole lihtne kohta leida,” nentis ta.

Meie vestluse ajaks ei olnud Ralf veel töökohta leidnudki, ent poiss oli tahtmist täis ja kinnitas, et ei kohku tagasi ühegi töö ees. Peaasi, et saaks oma kätega endale palka teenida. “Oleme vaadanud töökuulutusi, erinevatest kohtadest küsinud, aga veel ei ole leidnud,” sõnas ema. Ta lisas, et ühe võimalusena on kaalumisel ka noortemalevasse minek. See on küll ainult kolm nädalat pikk, aga äkki on tööandjad huvitatud noori ka pikemalt palkama, arvas ta.

Seda pidas üsna tõenäoliseks ka Kuressaare noortekeskuse juhataja Anneli Meisterson, kellele maleva ettevalmistamise käigus on selgeks saanud, et nii mõnigi ettevõte sooviks noortele tõepoolest pikemalt tööd pakkuda. “See tähendab, et ettevõttes peab olema inimene, kes noortega tegeleb. Malevas on selleks rühmajuht, kes hoolitseb, et kõik vastaks seadustele. Tööandja jaoks on tõesti nii, et kui ta noore tööle võtab, siis kaasneb sellega täiendav paberimajandus. Varasemate aastate kogemus näitab siiski, et kes on kord juba need asjad läbi teinud ja positiivset tagasisidet saanud, võtab üsna julgesti noori uuesti tööle,” rääkis ta.

Üldiselt tundub, et noortel pole töötegemise vastu midagi ja kui nad on kusagil töökoha saanud, siis tulevad seal päris hästi toime. Lakmuseks on näiteks seesama noortemalev, kuhu on soovijaid harilikult rohkem, kui suudetakse töökohti pakkuda. Küll on täheldatav trend, et noored ei ole huvitatud tööd tegema väga väikese palga eest.

Kaksteist – paras vanus

Meisterson pidas samas oluliseks seda, et töötaval noorel on mingi kindel eesmärk. “Tööl on kindlasti hoopis teine maitse, kui sa näed ka selle konkreetset tulemust. Ralfi juhtum on seepärast minu meelest nii tore. Tal on kodus oma toas kitarri ja võimendi jaoks juba nurkki valmis pandud. See on nii äge!”

Kuigi suvevaheaeg on õpilastele töölkäimiseks parim võimalus, sest talvel ollakse hõivatud kooliga, on siiski ka neid, kes jõuavad tööl käia ka kooli kõrvalt. See on muidugi lisakoormus, mille puhul tuleb arvestada, et täiendavate kohustuste tõttu võib näiteks õppeedukus kannatada. Aga kui leida sobiva koormusega töökoht, on rahateenimine ka kooliaasta sees täiesti võimalik.

Anneli Hannus arvas, et tööle võiks noored hakata nii nagu tema Ralfgi mitte enne kui kaheteistaastaselt. “See on üsna paras vanus. Varem on veel mängud,” nentis ta. Kuigi suviti näeb tänavatel ajalehepoisi ametis isegi nooremaid lapsi, on see tema hinnangul vahest pisut liiast.

Print Friendly, PDF & Email