Ehitusetendus Kuressaares: kogu aeg midagi muutub (11)

MÄNGUMAA: Kuressaare kesklinn meenutab suurt liivakasti.
Siim Metsmaa

Kuressaare kesklinna uuendamine ongi nagu aasta aega kestev avalikkusele antav etendus. Iga päev midagi toimub ja muutub ning ehitajad/osatäitjad saavad igapäevaselt kesklinnas käijatele üsna pea nägupidi tuttavaks.

“Eile ei sadanud jälle vihma,” pole Merko Infra projektijuhina Kuressaare kesklinna uueks loomist juhtiv Leo Rahu just ülemäära rõõmus. Kesklinn on ju kui aiaga piiratud suur liivakast, mille sisu on tuulega varmas keerutama ja lendama. Teisalt – kui korralikku paduvihma tuleks, poleks ka jälle hea. Kõik kohad muda täis. “Töötegemist see küll ei sega, inimestel on ebamugav,” räägib valge kiivriga projektijuht, kes järgmise aasta saab Kuressaare kesklinnas sisuliselt elada. “Ma käin nädalavahetusel ikka kodus ka,” naerab Raplas elav mees, kellele Kuressaare pole tegelikult sugugi võõras. Isa on tal Saaremaalt pärit.

Viimastel päevadel on kesklinnas märgata üsna mitut inimest, kes kui peata kanad. Mida sa teed, kui tahad näiteks vana Edu poe nurgast tulla Saarte Hääle toimetusse, kuid turu sissepääsu juures on risti-põiki ees maapinda hammustav kopp. Neil päevil kehtib lõuapoolikute ütlus, et “miks minna otse, kui saab ringiga”.

Leo Rahu ütleb, et liikumissuundadega märke on üles pandud mõne koha peale suisa kaks, kuid ikka kipuvad mõned sõnakuulmatud üle aedade ronima. Ei takista ka see, et näiteks jalgratas käekõrval. “Ega ma ei saa minna inimesi füüsiliselt keelama,” nendib Rahu. Ehitusplatsil toimetav Klotoidi projektijuht Madis Lepp ütleb samuti, et inimesed võiksid ise aru saada, et ehitusplatsil liikumine on neile ohtlik. Ehitusmehed lisavad siiski, et tegelikult suuri jamasid pole ja inimesed pole vähemalt neile kurtmas käinud.

VEIDI VEEL: Klotoidi töötaja Tom Torn (vasakul) räägib sama firma projektijuhile Madis Lepale, mis kõrgustel parasjagu ollakse.

Tuleb kannatada

Saarte Hääl sattus kokku krapsaka proua Tonja Jürgensiga, kel oma sõnul pole küll vähematki muret sellega, kui peab natuke suurema ringi tegema. “Sinna, kuhu vaja, saab ju minna ikka,” kinnitab ta ja ütleb, et loomulikult tuleb see ehitusaeg üle elada. “See tehakse ju meie kõigi jaoks,” sõnab optimistliku olemisega naine.

Leo Rahu ja objektijuht Lauri Matto räägivad, et tegelikult praegu ei olegi nagu ehitamist. “Me alles lammutame,” naerab Rahu. Tehakse selliseid 0-etapi töid, kaevatakse ja paigaldatakse kommunikatsioone.

PLAANI JÄRGI: Projektijuht Leo Rahu (vasakul) ja objektijuht Lauri Matto teavad kesklinna uuendamisest kõike.

Torni ja Tallinna tänava ristmikul vahetavad mehed näiteks soojatorustikku. SV Torutööde töömees Tarmo Keskküla seletab lahkelt, et kuna siin ehitamiseks läks, siis saab torustiku ka ära vahetada. Tegemist on siis Kuressaare toasooja ühe peamagistraaliga. Keskküla arvamist mööda tulevad torud mööda Torni tänavat vana katlamaja (praeguse spordihoone kohal – R. V.) juurest ja keeravad kuskil Ferrumi juures otsa pargi poole ning lähevad Tuulte Roosi edasi. “Esmaspäeval teeme katkestuse, ühendame ära ja ongi korras,” ütleb trassikraavist oma tööst ülevaadet andev piraadirätikut kandev Keskküla.

TORUD UUEKS: Tarmo Keskküla ütleb, et kuna juba kaevamiseks läks, siis tehakse ühe soojaga torud ka korda.

Omajagu muret tekitab kesklinna uuendamise töö siinsetele kaupmeestele, kelle igapäevaste klientide teekond üle praeguse ehitustandri kulgeb. Turumüüjad ütlevad, et neid ei leita ikka veel üles. Vähemalt on nad inimeste liikumisradade peal ja keegi ikka mööda kõnnib.

Turul Maie poodi pidav Natalja Laanemaa peab mõnda aega sõna otseses mõttes kui üksikul saarel elama. Tema kaupluse trepiesine on kaevatud meeter sügavamaks ja trepil seisev proua on kui kuristiku äärel. “Mis te arvate, et inimesed on vahepeal lendama õppinud,” vastab poeomanik küsimusele, kas keegi poodi ka satub. Viimastel nädalatel pole harvad ka päevad, kus omanik ongi kogu päeva jooksul poes ainus inimene. “Täna pole veel keegi käinud,” tunnistab ta neljapäeva keskpäeval. Tema ainus soov on see, et ehitajad oma töödega kiiremini edasi läheksid.

VAID LENNATES: Natalja Laanemaa kauplusesse saab praegu tõesti vaid üle ehitusplatsi
lennates.

Leo Rahu räägib, et lähiajal hakataksegi praegu töös olevat pinnast planeerima ja siis saavad inimesed juba oma silmaga näha, kuidas linn hakkab uueks muutuma. “Juulis hakkab muutust nägema,” sõnab ta, selgitades, et siis hakatakse graniitplaate maha panema. “See on üldse selline üleöö muutustega töö,” tõdeb Rahu, et ühel päeval on pilt ühesugune ja järgmisel hoopis teistsugune.

Tegelikult on juba praegugi esimesed pärismuutused näha. Näiteks turu taga on valmis uue laohoone vundament, mille kallal ehitusmehed pusivad. Tallinna tänaval on Ferrumi ette paigaldatud kohad tänavavalgustuspostidele, mis annab aimu, kui teise ilme kesklinn saab.

Põnev töö

Rahu räägib plaanilt näpuga järge ajades, kuidas kogu kesklinn kuni pargi äärde välja hakkab paiknema ühel tasapinnal. Tema jaoks on põnev lahendus see, et teepinna sisse tulevad LED-lambid, mis teed nagu lennurada märgistavad. Samamoodi valgustatakse purskkaev. Lauri Matto ütleb, et kindlasti on huvitav ka keskväljakule tulev õuemööbel, mis koosneb betoonist, metallist ja puidust. See tuleb veel valmis nuputada ja teha. “Pimedas hakkab siin päris huvitav olema,” arvab projektijuht.

Ei tema ega objektijuht ole varem taolist suurt linnaruumi ehitanud. Keerulist ei olevat midagi, aga põnev küll. “Hästi mitmekesise materjaliga töö,” tõdeb Rahu.

Teistmoodi on selle töö juures ka see, et kogu aeg ollakse ju rahva silme all. Nii mõnigi kopamees satub sedamoodi pea iga Kuressaaret külastava turisti või muidu uudistaja fotoalbumisse. Piisab vaid mõnest minutist suvalisel ajal kesklinna silmitsemisest ja ikka teeb keegi sel hetkel telefoniga pilti. Tavaliselt räägib ta võõras keeles. Objektijuht Lauri Matto ütleb, et kui raekoja ees nullpunkti tähistav kivi leiti, oli juurde astunud üks kodanik, kes omal ajal oli töö tõttu selle kiviga juba kokku puutunud. “Ta rääkis, kuidas oli joonlauaga sealt kivi juurest hakanud kaugusi mõõtma,” ütleb Matto .

Raekoja ees aiale nõjatuv ja ehitustööd jälgiv Gustav Sepp pole küll joonlauaga nullikivist kaugust mõõtnud, kuid ratta seljas on ta mööda raudkivisillutist poisikesena sõitnud küll ja küll. “Ega see õige asi polnud,” naerab 73-aastane mees, öeldes, et see raputas ikka korralikult ja lõhkus rattaid.

Ta räägib, et ega siis ainult keskväljakul nüüdseks üleskooritud raudkivi polnud. “See läks kuni Ruubi poeni välja,” näitab ta käega ida poole. Teises suunas läks tee pargi ümbert Sõrve poole ning Slupi nurgast Kellamäele ja piimakombinaadi juurde. Igal pool oli raudkivi.

SEALT LÄKS TEE: Gustav Sepp mäletab raekoja esist raudkivisillutist ja ka kõiki teisi munakiviteid.

Raekoja eest asfalti alt leitud nullpunkti kivi Gustav Sepp poisikesepõlvest ei mäleta. “Ei osanud seda keegi tähele panna, oli üks tavaline kivi,” nendib ta. Ja oleks siis linnas ainult raudkivi olnud. Raudtee oli ka. Mitte küll kesklinnas, aga praeguse Selveri juurest Roomassaare poole ja teiselt poolt jällegi mööda praegust Pähklimetsa teed prügimäe poole. “Päevad ja ööd läbi sõitsid,” mäletab ta ja lisab, et tegelikult olnud see ju hoopis Sahhalini saarele mõeldud raudtee, mis inseneri rumaluse tõttu siia sattus.

Sepp arvab kokkuvõtteks, et eks see kesklinna uuendamine on ju üks kena asi küll.


Arheoloogi sõna on seadus

Leo Rahu sõnul pruugib vaid arheoloog Garel Püüal oma palve edastada ja tööd seiskuvad. Püüa ise ütleb, et selleks peab muidugi väga mõjuv põhjus olema.

Arheoloogi sõnul ei ole kesklinnas suuri üllatusi oodata. Väga sügavale kaevamistega ei minda ning siinse kandi areng on teada ja sellesse ajajärku (17. saj) kuuluvad ka praegu leitud vanimad asjad.

Arheoloogi töö on see kõik üles pildistada, kirja panna, asjade sisu selgeks teha. Kui väga palju leide hakkab tulema, peab tööde tegemise järjekorra ümber vaatama ning asjad võivad venima jääda. Objektijuht Lauri Matto kiidab, et arheoloogiga on neil hea koostöö. “Meie mõistame, et temal on vaja tööd teha, ja tema mõistab, et meil on vaja tööd teha.”

Püüa töö on ka selline, mis kõige rohkem lehte satub. Mõne nädalaga on ta oma leidudega üsna pidevalt leheruumi saanud täita. Esmalt teda ennastki üllatanud hästisäilinud sillutis praegusel turuplatsil. “Päris Tallinna vanalinna tunne tuleb peale,” nentis ta tookord. Samuti on ta kiitnud raekoja esist ilusat sillutist, millest palju kirjutatud.

Kuid igapäevaselt tuleb maapinnast välja asju, millest ei kirjutata. Näiteks, et kõik kohad on loomaluid täis. “See on omaaegne prügi,” selgitab Garel Püüa. Ta on leidnud ka ohtralt naelu ja mõne 17. sajandist pärit piibuvarre. Vaekoja vundamendi ühel kivil ilutses uhke raiutud meistrimärk, millel paistsid olevat tähed “AP”. “Eks see mõni Püüa oli,” naerab arheoloog.


Saarlastele tööd jagub

Kuressaare kesklinna ehitab uueks mandrimeeste firma Merko Infra, kuid enamasti toimetavad platsil Saaremaa omad mehed. Leo Rahu ütleb, et alltöövõtu on saanud endale peamiselt ikkagi kohalikud. Praegu on platsil suuremas jaos toimetamas Klotoidi firma mehed.

Klotoidi projektijuht Madis Lepp lööb ka ise käe külge ja mõõdab kõrgusi. Kopad peavad projekti järgi kaevama teatud sügavuseni ja seepärast peab kogu aeg kontrollima, et ega midagi puudu või üle ole. Rääkimata sellest, et maapinnas on igasugu torusid ja kaableid. Lepa sõnul on kopaga töötavad mehed nii profid, et liigutavad suuri masinaid sentimeetri täpsusega.

Madis Lepp ütleb ka, et varsti tuleb neil asuda kõnniteede kallale, mis on juba keerulisem töö. Näiteks kasvavad Saarte Hääle toimetuse ja raekoja ees suured puud, millega tuleb eriti ettevaatlik olla.

Klotoidi projektijuht tõdeb, et tema kümneaastase karjääri jooksul on linna keskväljaku uuendamine seni suurim töö. Talle kui Kuressaare poisile veel ekstra huvitav. Isiklikult on tal kesklinna suhtes üks ootus: “Et neid turuputkasid tagasi ei toodaks!”


Turistile sillutis meeldiks

“See pole nagu transiit, kus kaup liigub minutilise täpsusega punktist A punkti B,” ütleb Leo Rahu objekti planeerimise kohta. Tema peab graafikus olemise arvestust nädalates.

Praegu ollakse nädalaga graafikus. Muutusi võib tulla ükskõik milliseid. Alates näiteks sellest, et tellija tahab projekti muuta või sellest, et arheoloog leiab mingi eriti uhke rahapaja. Planeerimine peab projektijuhi sõnul paindlik olema. “Seni pole rahapada õnneks veel ette sattunud,” naerab Leo Rahu, viidates, et pole pidanud ühelgi oma objektil töös suuremat sorti katkestusi tegema.

Üks näide kogu töö peapeale pööramisest on kasvõi seesama paljuräägitud sillutise teema. Leo Rahu sõnul oleks sillutise allesjätmine praeguses etapis tähendanud kogu ala ümberprojekteerimist. Isiklikult vaatab ta asju mitmest vaatenurgast: “Oleks ma turist, siis mulle kindlasti meeldiks selline sillutis. Kui ma aga siin elaks, siis ma igapäevaselt sellisel [sillutisel] liikuda ei tahaks.”

Leo Rahu sõnul on töödega arvestatud nii, et juuniks 2019 on kõik valmis. Suuremalt liigutakse edasi augustis, kui käsile võetakse Lossi tänav kuni pargini ja Holostovi kompleksi ümber olevad tänavad. Talvel on arvestatud mõnekuuse pausiga. Kuid sooja talve korral saab töödega ka edasi liikuda.

Print Friendly, PDF & Email