LUUBI ALL: Vilistlane koputab õpside toa uksele (2)

ÕPETAJA OMA VANAS KOOLIS: Saarte Häälel õnnestus KG õppeaasta lõpetamise koosviibimiselt saada foto, kus peal 22 vilistlasest töötajat. Tagumises reas: Gabriel Sepp, Lelet Aavik, Inge Jalakas, Marvi Mäeots, Riina Haljas, Sander Suurhans, Leelo Laus, Kristin Lauri, Kaja Puck, Annely Oolup, Signe Vahkal, Maidu Varik. Keskmises reas: Virge Lember, Piret Tenno, Maren Asumets. Esireas: Juhan Kolk, Gert Lutter, Eve Tuisk, Stevelin Tamm, Elo Jõgi, Marit Tarkin, Maria Koppel. Huvitava täiendusena võib lisada, et pildil on esindatud kõik 1. lennu klassid: Maren Asumets A-klassist, Maidu Varik B-klassist ja Signe Vahkal C-klassist.
Gert Lutter /KG

Sel aastal 40. sünnipäeva tähistava Kuressaare gümnaasiumi õpetajatest ligi 40% on sama kooli vilistlased.

Maakonna suurimas koolis on sügisest ametis 40 sama kooli lõpetanud töötajat.

Kooli direktori Toomas Takkise sõnul on kooli personalivalik teadlik ja sihipärane töö, kuid vilistlasi ei eelistata. “Sagedasti mängib suurt rolli juhus,” kinnitab Takkis. Siiski on koolil vilistlaskonnast mingisugune ülevaade tema sõnul olemas ja töökonkursside infot levitatakse mitmes kooliga seotud infokanalis. Vilistlaste töölevõtmine on kahe otsaga asi. “Mingisugune järjepidevus ja traditsioonide edasikandmine võiks hinnatav olla,” märgib Takkis, mida see juurde annab. Teisest küljest võib vanasse kinnijäämine olla pidurdava mõjuga.

Kodukooli tagasi

Oma vanasse kooli tagasituleku lugusid on nii suure inimeste hulga juures nii- ja naasuguseid. On tuldud kutsumise peale ja on tuldud ka lehekuulutuse peale. Mõni on tulnud mitu korda ja mõni alustanud hoopis teises ametis.

“Küllap on KG siis minu saatus, et ma siit üle ega ümber ei saa,” alustab oma lugu kooli logopeed Leelo Laus, 5. lennu vilistlane. Tema on kooli tööle tulnud koguni kolm korda. Esmalt võeti ta tööle siis, kui ta ülikooli sisse ei saanud. Teist korda tuli ta pärast ülikooli ja jõudis vahepeal töötada Ida-Niidu lasteaias ning tuli siis kolmandat korda. Esimene tööletulek oli tema sõnul, nagu oleks üks klass keskkoolile otsa pandud. 15 aasta tagune kolmas tulemine oli jällegi kõige keerulisem. “Selle saatuse üle pole põhjust kurta,” kinnitab ta.

Nii mõnigi õpetaja on kooli sattunud n-ö korraks tulles. Nagu näiteks praegune õppealajuhataja Maidu Varik, kes 1. lennu vilistlasena jõudis ühe aasta õppida tollases Kingissepa 2. keskkoolis. Ülikooli arheoloogina lõpetanud Varik tuli poole kohaga asendama lapsepuhkusel õpetajat. Siis pakuti talle aga täiskohta ning nüüd ongi Varikul juba 34 aastat KG karjääri selja taga.

Inspira muusikaõpetaja Pilvi Karu ei leidnud oma õpinguid lõpetades Saaremaalt erialast tööd ning seega tundus huvitav info, et KG-s otsitakse asendusõpetajat. “Järgnes põnev aeg, kus ma andsin endast parima nii bioloogia- kui ka kehalise kasvatuse õpetajaid asendades,” meenutab muusikaõpetaja haridusega Karu. Seejärel oli ta kooli õppetöö korraldaja ja tunniplaani koostaja.

Päris mitu õpetajat on KG-sse sattunud mõne teise kooli kaudu. Kuressaare põhikoolis jõudis ühe aasta töötada 14. lennu vilistlasest võõrkeeleõpetaja Marvi Mäeots, enne kui Toomas Takkis teda KG-sse kutsus. “Olen oma koolist väga lugu pidanud ja mul oli väga hea meel sellist kutset saada,” tõdeb ta.

18. lennu vilistlasest klassiõpetaja Virge Lember töötas aga mitu aastat Aste koolis ja soovis linna tööle tulla. Küsis ja jäi ootama. Ootamine tasus end ära, koht vabanes ja koolis oli üks vilistlasest õpetaja juures.

Psühholoog Kaja Puck 5. lennust meenutab, et temal oli tollase direktori Kusti Kokaga kokkulepe, et pärast ülikooli saab ta oma vanasse kooli tööle.

“See teadmine oli nii kindel, et ei kujutanud asju teistmoodi ettegi,” meenutab ta. Tema ülikoolis õppimise ajal vahetus aga kooli juht. “Pidin ikka arglikult koputama Toomas Takkise uksele ja kindlust saama, et kas Kustiga tehtud lepingud on jõus,” meenutab ta.

Seda, et vilistlaste tagasikutsumine algas juba kooli esimese direktori Kusti Koka ajal, räägib ka võõrkeeleõpetaja Maren Asumets 1. lennust. Talle saatis direktor nimelise kutse, mis tollal kehtinud ülikoolijärgse kohustusliku suunamise ajal oli väga arvestatav asjaolu. “Olin väga liigutatud, kui kuulsin, et minu enda kool kutsub mind vene keele õpetajaks, ja mitte niisama, lubatakse isegi korterit. See oli tollal ikka väga kõva sõna,” märgib Asumets.

Samamoodi oodati kooli tagasi ka 21. lennu vilistlast Eve Tuisku. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tuisk oli ise Maidu Varikule kirjutanud ja uurinud võimalust kodukooli naasta. “Maidu vastas, et nad olidki minuga juba arvestanud ja järgmisel hetkel olingi siin tööl,” räägib Tuisk oma lugu.

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Marit Tarkin 8. lennust tuli KG-sse oma endise õpetaja Ursula Matvejeva soovituse peale. “Kutsusin ka Merle (nüüdne kolleeg Merle Rekaya – R. V.) saarele kaasa,” räägib Tarkin, kuidas ta õpetajate ridu veelgi täiendas.

See ei jäänud tal viimaseks korraks. Ka 8. lennus õppinud matemaatikaõpetaja Maren Aaviste tuli lennukaaslase ja sõbranna Marit Tarkini kutse peale tööle esialgu KG raamatukogusse Nüüd on Maren oma sõnul tänu kolleegide usule temasse, toetusele ja eeskujule ka ise õpetaja.

Vilistlastest õpetajad kinnitavad, et Kuressaare gümnaasiumis on tõeliselt abivalmis kolleegid, kes aitavad alustaval õpetajal hakkama saada. Vilistlasel on vast isegi kergem vanasse kooli tulla.
Pilvi Karu meenutab, et teda võttis käekõrvale ja hoolitses tema eest Kaja Puck.

Puck ise mäletab omaenda tulekust, et algus oli raske. “Arvasin, et pean ise tark olema ja ei julgenud midagi küsida,” räägib Puck, lisades, et nüüd soovitab ta noortele kindlasti küsida, kui nad ise midagi ei tea. “Tark inimene julgeb alati abi küsida,” teab ta omast käest.

Aukartus õpetajate ees

Inspira juhataja ja kehalise kasvatuse õpetaja Inge Jalakas 17. lennust tunnistab samuti, et kolleegide abi oli suur. “Hüppasin ju tööga seoses tundmatusse vette, aga sõbralikud kolleegid ei lasknud ära uppuda,” räägib Jalakas, kes alustas KG-s lapsepuhkusel olnud huvijuhi asendajana.

Aukartus ei lase vahel ka otsustada, kuidas koolis käituda. “Mäletan, et Vilma Kuigerit (pikaajaline ajalooõpetaja – R. V.) teietasin mitu aastat ning aeg-ajalt kippusin teistegi kolleegide poole pöörduma eeslisandiga “õpetaja” see ja see,” meenutab Eve Tuisk. Õpetajate toa uksele harjumusest koputamine oli tema sõnul ikka päris tavaline.

Tuisk räägib, et just õpetaja Kuiger oli tema jaoks suur autoriteet ning ka kolleegina ei söandanud Tuisk talle vastu vaielda, ehkki oli mõnikord teisel arvamusel. “Ükskord võtsin julguse kokku ja väljendasin oma erimeelsust, värisesin ikka tükk aega pärast,” muigab ta ja lisab, et see oli nagu omamoodi pöördepunkt, kust maalt õpilase-õpetaja suhe läks sujuvalt üle kolleegisuhteks. Ka Inge Jalakas mäletab, et esimestel aastatel punastas ta iga kord, kui julges direktsiooni koosolekul sõna võtta.

Marit Tarkin meenutab samuti segadust sinatamise ja teietamisega, kuid tema sõnulgi aitasid kolleegid n-ö omaks saamisele palju kaasa ning nüüd püüab ise ta sama teha. “Noorte esimestel aastatel toetamine on väga oluline,” nendib Tarkin.

Maren Asumetsale tundus kooli tööle tulles, et mõnes mõttes on võõrastel isegi kergem alustada, sest aukartus oma endiste õpetajate vastu oli tal ikkagi suur. “Usun, et mul võttis selle olukorraga harjumine oma kaks-kolm aastat aega, et olengi nüüd oma õpetajatega ühel pulgal ning võin neid vabalt sinatada ja naljagi visata,” meenutab ta.

Matemaatikaõpetaja Signe Vahkal 1. lennust ütleb, et KG-s on oma kooli tunne hästi tugev. “Viimased neli konkurssi uute õpetajate leidmiseks annavad meile eelolevast sügisest juurde neli uut vilistlasest õpetajat,” ütleb Toomas Takkis, kinnitades taas kord fakti, et KG-sse tahetakse tagasi.

Print Friendly, PDF & Email