Pool sajandit tagasi asutati VRV Saaremaa osakond

PÄRAST ENNISTAMIST: 1984. aastal, pärast restaureerimist nägi maja välja niisugune nagu seda praegugi näha saame.

Jaan Mitt

“1968. aasta 12. veebruaril võeti vastu otsus Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Saaremaa osakonna loomiseks, kuna siin oli väga palju lagunenud ja lagunemisohus arhitektuuriväärtusi, millele keegi erilist tähelepanu ei pööranud,” meenutab Jaan Mitt, kelle vabariiklik restaureerimisvalitsus suunas mandrilt mere taha uut osakonda looma.

Aastakümneid kultuurimälestiste kaitse juhina töötanud Eesti üks mõjukamaid arhitekte, 27. mail 90 aastaseks saanud Fredi Tomps on Saaremaa osakonna loomist kirjeldanud ajalehe Sirp 2013. aasta 13. juuni numbris.

“Nagu kombeks, tuli kõigepealt külastada peremehi, kelleks olid partei rajoonikomitee esimene sekretär ja vastava rajooni täitevkomitee esimees. Kui Tomps hakkas parteisekretärile rääkima kirikute väärtusest ja kaitsest, näidati talle ust.

Siis viis tee täitevkomitee esimehe Jüri Suurhansu juurde, kes oli rohkem eestlane kui mõnigi teine ning nõus idee teostumisele kaasa aitama,” saab Sirbist lugeda. Niisiis anti Saaremaal restaureerimistöödeks roheline tuli. Küünlakuu 18. päeval 50 aastat tagasi astus tollane tallinlane, pealinna raekoja ja Kadrioru lossi restaureerimisega tegelev Jaan Mitt esmakordselt Muhu ja Saaremaa pinnale.

“Varahommikul istusime Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse tollase direktori Valeri Saksaga Tallinnas bussi peale. Kuna ülevedu oli raskendatud, jõudsime kohale õhtul kella viie paiku. Lossipargi võõrastemaja oli rahvast täis. Lootust meile ikkagi anti. Öeldi, et parteikomitee käsutuses olev tuba on vaba. Kui sinna kedagi ei tule, siis võime seal ööbida. Õnneks ükski parteifunktsionäär Saaremaale ei sõitnud ja meie saime kohad,” vaatab Mitt ajas tagasi.

Mihkli talumuuseum oli esimene objekt

Järgmise päeva hommikul sõitsid restaureerimisettevõtte juhid liinibussiga Mihkli talumuuseumisse.

“See oli õnnetu pilt küll, mida nägime. Hoovis ringi vaadanud, koputasime elumaja uksele. Keegi avama ei tulnud. Lõpuks ikkagi kuuldi. Meid lubati tuppa astuda. Rääkisime, milleks tulime. Perenaine pakkus istet ja läks ise magama. Istusime ja külmetasime, kuni paari tunni pärast jutule saime. Mihkli talumuuseum oli Saaremaal meie esimeseks objektiks,” pajatab Mitt.

Vikilt jõudsid tallinlased kella kolme paiku Saaremaa pealinna tagasi ja läksid Jüri Suurhansu jutule. Täitevkomitee esimees mõistis restaureerimistööde vajalikkust ja samal õhtul juhatas ta külalised uude korralikku elupaika. Muuhulgas oli ta mehi hoiatanud, öeldes, et see on väga hea, et te selle asja siin ette võtate, kuid teistest ehitusettevõtetest ei tohi töölisi üle meelitada.

“Algul komandeeriti mehed Tallinnast Saaremaale tööle. Kolm-neli kuud me niiviisi möllasime. Seejärel saime ka kohalikega kaubale. Tõsi, nad tulid teistest ehitusfirmadest. Lahkumisavaldust andes ei tohtinud nad rääkida, et lähevad edasi restaureerimisvalitsusse tööle,” avaldab Mitt.

TURUHOONE 1982. AASTAL: Niisugune nägi välja Kuressaare turuhoone 36 aastat tagasi.
3x ERAKOGU

32-aastaselt Saaremaale uut üksust looma tulnud mees meenutab, et esimestel aastatel ei olnud neil mehhanisme, puudu oli oskustöölistest, firmal ei olnud kontoritki. Väga suureks probleemiks oli materjalide hankimine. “Ettevõttele eraldati limiit. Nii- ja niipalju oli vaja tsementi, niipalju puitu jne. Riik kahjuks restaureerimise tarbeks ei tahtnud materjale eraldada. Õnneks saime varustamise osas Tallinnas õigete meestega jutule ja meile tuldi vastu,” tunnustab Mitt varustusega tegelenud ametnikke.

Teadagi on vanadele taluhoonetele uue kuue andmiseks vaja mitte üksnes puitu ja tsementi, vaid ka katusematerjali roogu. Katuseroogu lõikasid restaureerijate jaoks Orissaare kandi mehed.

“Kõige naljakam oli see, et meil ei olnud ju ühtegi autot, millega roovihud Orissaarest Vikile tuua. Autobaasist said veoki tellida alles siis, kui riik oli eraldanud selleks limiidi. Kuna meie ettevõte loodi aasta alguses, siis eelmise aasta lõpus mitte keegi uue asutusega ei arvestanud. Siiski saime ka endale kusagilt ühe veoauto soetada,” toonitab restauraatorite juht.

Ettevõtte juhi ajutine elamispind oli esialgu ka kontorina kasutusel, seda seni kuni restaureerijad said Kuressaare lossi hoovis oma valdusesse lagunenud kasvuhoone, mille asemele rajasid pisikese kontori ja eluruumi, kus mandrilt tulnud töölised said ööbida.

Uus keskus Kauba 5 Kuressaares

Ühel heal päeval sai Mitt kuulda, et Kauba 5 hoonet, kus katus oli sisse kukkunud ja hoovimajad lagunenud, tahetakse lammutada. “Läksime Tompsiga Suurhansu juurde põhjendama, et seda hoonet ei tohi lammutada. Olime nõus kõik hooned korrastama. Saimegi majad oma kasutusse tingimusega, et taastame kogu kompleksi. Sellest sai meie kontor. Raha selle rajamiseks pidime ise teenima. Kuus protsenti kasumist võisime oma tarbeks kasutada. Hoovi ehitasime endale puutöökoja, sepapaja ja metallitöökoja. Tolleaegsete parameetrite järgi oli meil õigus see maja endale saada, kuid läks teisiti. Meiega talitati ebaõigesti.”

Kuressaare raekoda, tuulik ehk kohvik-veski, nagu seda tookord nimetati, olid järgmised objektid tollases rajoonikeskuses. Järgnes mammutobjekt Kuressaare linnus. “Probleemne objekt oli muusikakool. Torni tänav oli selle hoone juures nii kitsas, et sealt ei mahtunud suure autoga läbi. Kuus meetrit oli vaja maja edasi nihutada. Saime hakkama,” rõõmustab ta.

Nuputamist oli ka linnuse restaureerimisel. Vaatetorni ülemisele korrusele oli vaja tõsta 150 kiloseid plokke. Miti sõnul võeti kasutusele muistsed võtted ja seegi töö läks korda.

Aastad läksid. Ettevõttel õnnestus hankida isekallutaja, tõstukeid ja segumasin. Hiljem said restaureerijad kasutada ka kohaliku MEK-i ja REV-i mehhanisme. Koostöö hakkas laabuma.

Restaureerimistöö vajas ka kiviraidureid. Mitt ütleb, et tal õnnestus tööle kutsuda sel alal kogenud spetsialist Hermann Sai.

NÖÖBI KÜLGE PINTSAK: Sageli tuli restaureerijail piltlikult öeldes nööbi külge pintsak õmmelda. Kuressaare linnusega päris nii ei olnud, ometi on kunstnik Ülo Pära joonistanud Jaan Mitile just niisuguse ex librise.

Mitt räägib sellestki, kui keeruline oli elekter objektile saada. Kesklinna paigaldatud kaabli pärast ähvardati ta Saaremaalt välja saata. “Veskisse oli vaja endise tuletõrjemaja juurest kaabel vedada. Parasjagu oli valmis saanud uus parteimaja. Kaabel tuli aga selle eest läbi viia. Heakorrastus oli seal enam-vähem tehtud, aga nüüd tuli maa taas kaablikraavi jaoks üles kaevata. Jüri Suurhans ütles, et mõistab mind. Samas toonitas, et ühe ööga pean kaabli maha panema,” tuletab Mitt lugu meelde.

Töö saigi öösel 60-70 mehe osavõtul tehtud. Mehhanisme ei saanud kasutada, kaevati käsitsi. Järgmise tööpäeva hommikuks ei jõutud aga kogu kaevemulda siledaks rehitseda.

“Vestlen hommikul töömeestega ja sel ajal sammub meie juurde üks mees. Ta küsib, mida me teeme. Seletasin, et võtsime kaabli paigaldamise öösel ette ja nüüd on asi korras. Mees, kes ennast ei tutvustanud, hakkas sõnelema, et mis siin korras on. Luges veel sõnu peale ja läks.” Mõnekümne minuti pärast kutsuti seltsimees Mitt (nii oli kutsuja öelnud) parteikomiteesse vaibale. Ta juhatati partei rajoonikomitee I sekretäri kabinetti.

“Seesama mees, kes minuga väljas tõreles, istus laua taga. Ta küsis, kas olen saarlane. Vastasin, et ei ole, olen loaga siin. Tema vastu, et see luba on tühistatud ja juba täna sõidate ära. Toonitas, et rohkem te Saaremaale ei tule. Küsisin, kas see on mingi nali või. Tema rõhutas, et ei mingit nalja, võite minna,” kirjeldab Mitt toonast kohtumist partei liidriga.

Kui nii, siis nii. Jaan olevatki vastanud sõjaväelaslikult “just nii”, teinud kannapöörde ja läinud ta oligi. Kas minna bussipiletit ostma või enne siiski restaureerijatele poolehoidu avaldanud Suurhansuga konsulteerida?

Mitt otsustas täitevkomitee esimehele loo ära rääkida. Suurhans ei olevat teda kohe uskunudki, siis aga lohutanud, et ajab asja korda. Paari tunni pärast otsis täitevkomitee aseesimees Evald Alt Miti üles ja teatas, et mees võib endiselt Saaremaal restaureerimistöid juhtida.

Enam kui 20 aastaga tehti korda üle 300 objekti. 1990. aastal aga enam tellimusi ei tulnud ja peatselt lõpetas firma tegevuse. Jaan Mitt toonitab, et väga paljud ehitised on talle siiani südamelähedased, nagu Kuressaare raekoda, turuhoone, mitmed kirikud, rääkimata Kuressaare linnusest.

Print Friendly, PDF & Email