KÕIK MÜÜGIKS: retropükstest elumajani

HEATEGEVUS: Sille Alliksaar ja Riina Paavel (vasakul) tegid palaval kevadpäeval müüki MTÜ Meelespea egiidi all.

Kuressaare tänavafestivali garaažimüük kinnitas veelkord, et eestlaste kõige suurem hobi on kogumine. Reeglina naljalt midagi ära ei visata, sest äkki läheb tarvis.

“Ühe hea müük on teise veel parem ost,” on kinnitamata andmetel kasutusel garaažimüüjate kuulsaim vanasõna.

Eelmisel pühapäeval toimunud ürituse statistika oli 39 garaaži, tuhanded külastajad ja rõõmsate müüjate rahakottidesse kukkunud eeldatavalt vähemalt kümmekond tuhat eurot. Hinnad kõikusid 0 eurost kuni paarisaja tuhandeni. Südasuvises leitsakus sirelitest lõhnavas linnas sai osta kõike, mida vähegi suudeti ette kujutada ja ka mõnda sellist, mida ei osanuks uneski näha.

Kuld müügiks

“Garaaž müügis ei ole,” hõikab Kris von Wovern oma Lillekülas Sinilille tänavas asuva maja ees laiuva asjadehunniku vahel naerdes. Seevastu on müügis enamus sellest, mis garaaži sisse ja maja ette kuhjatud. Kris lõi müügil kaasa juba eelmisel aastal ja tulemus oli hea. 300 euro eest müüs ta maha vanu asju, mille ostmise peale oli ta omal ajal hakkama pannud 20 000 eurot. Sel aastal ongi tal müügil eelmisest aastast üle jäänud kraami. Kuigi müük algas kell 11, olid Krisi sõnul esimesed huvilised kohal juba kell 10.

LOTERII: Kris von Wovern võitis selle peene munakeetja aastal 1993 Punasest baarist.

IT ettevõtjana on tal hulgi pakkuda arvutivärki. “See server maksis omal ajal 350 000 krooni,” näitab Kris garaažis laiuva arvutihunniku alumises kihis lebavat toekat kasti. Hetkel oleks ta nõus sellest loobuma 1 euro ja 50 sendi eest. “See on ju kulda täis,” ütleb Kris ja haarab kätte ühe plaadi, mis muidu arvuti sisemuses paikneb. “Näed, siin ja siin,” näitab ta ja ütleb, et oskajad mehed keedavad kulla sealt maha.

Hinnapoliitika on Krisil paindlik. Näiteks on ostma tulnud Siim jäänud silmitsema ühte autoraadiot. BMW Bavaria originaalraadio. Kassetimängijaga.

“Mul on selline juba,” ütleb Siim.

“No teeme 20 senti,” teeb Kris hea pakkumise.

“Siis ma võtan selle küll,” on Siimu poolt kaup koos.

Krisi juures tundub nagu hinna sees olevat iga asja kohta ka oma lugu.

20 SENTI: Siim räägib lehemehele, et tal on küll samasugune raadio olemas, kuid nii hea hinnaga tuleb see ära osta.

“Oo, selle munakeetja ma võitsin kunagi Punasest baarist,” tuleb järgmine lugu üsna kummalise välimusega eseme kohta. Kris meenutab mälusopist, et aasta võis olla 1993, kui ta “Punases” toimunud loteriil sellise huvitava riistapuu võitis. “Ma ei osanud eesti keelt ka siis,” veab ta enda jaoks tähtsaid pidepunkte kokku.

Taanist Bornholmi saarelt pärit Kris ütleb, et tema kodusaarel selliseid vägevaid müüke ei toimu. Küll mäletab ta, et kui kunagi tudengina USA-s õppis, olid seal sellised müügid tavalised. Kris meenutab, et tänav pandi kinni ja siis naabrid käisid üksteise käest asju ostmas. Tänaval asuvates majades kraami vähemaks nagu ei jäänud, see ainult vahetas omanikku.

Tasuta loeng

Nooruse tänava Kuressaare gümnaasiumi poolses otsas asuva müügikoha juures olev silt teavitab, et kogu tulu läheb asja ette. Nimelt maja fassaadi remondiks.

“Me ise ei taha rikkaks saada,” kinnitab Sirje-Anni Rebel, kes koos õe Eneliga kolmanda õe Marise valduses garaaži tühjendavad. Maris ise on läinud hoopis lapse lasteaia lõpetamisele ja nii on õed ametis. Müüa on jällegi kõike: riideid, kardinaid, tööriistu, vanavara. Saab osta ka pisukest keelekastet ja kõhutäidet.

UHIUUED: Mis siis, et 35 aastat tagasi vabrikust välja tulnud. Kasutamata ikkagi.

Enel pakub müügiks maasikapildiga helesinist emaileeritud teekannu, millel sees muld. Sobivat hästi näiteks maasikate kasvatamiseks. Pidi maasikataime ka sisse ostma, aga polevat jõudnud. No ilus vaadata on igatahes.

VANAVARA NURK: Nooruse tänavas võis endale soetada kas hangu või portfelli.

Hinnad pole siingi kivist.

“Eks me anname ikka tasuta ka,” kinnitab Enel ja kohe tulebki võimalus head teha. Üks paar noori inimesi Kuressaarest soovib osta kodukaunistuseks kardinat hinnaga 3 eurot ja ühte vana korvi, millel hinda peal pole. “Kardin on siin 5 eurot ja nii saab korvi tasuta peale,” naeravad õed. Ostja on rahul, korvi sai ju ikkagi tasuta. Raha vahetab omanikku.

Kõige rohkem püüab pilku muuseumivääriline vanavara müüginurk aia ääres. Roostes hangudest nõukogudeaegsete portfellideni välja.

“Vaata, kartulikoogul oli hästi tähtis see kumerus,” hakkab kõrvalseisev mees vanavara silmitsedes äkki juttu rääkima. Tuleb välja, et ta nimi on Ants ja müüjad võiksid Antsu järgmisel aastal julgelt giidiks palgata. Vähemalt põllutööriistadest teab Ants ikka palju. “Kui see kumerus oli vale, siis jäi kook maasse kinni,” seletab Ants ja näitab ilmselgelt tonnide viisi kartuleid maapinnast kraapinud kooguga asja ette. Kruusapinda ta kooku ei löö, kuid näide on piisav. Järgmiseks selgitab Ants, et kookusid oli suuremaid ja väiksemaid, kergemaid ja raskemaid. Sõltus see näiteks ka puust, millest käepide tehtud. “Kuusk on väga kerge puu,” kinnitab ta.

ASJATUNDJA: Ants teab, et kui vikatitera on vale nurga all, siis ei tule niitmisest suurt midagi välja.

Teadja mees räägib, et kolhoosiajal oli sepp koogu valmis teinud pudeli viina eest. Kusjuures see hind oli olnud kogu aeg üks, raha väärtus võis muutuda, kuid pudel viina jäi hinnaks ikka. Omal ajal oli pudel Antsu sõnul maksnud viis rubla. “See oli ikka ilmatu raha,” ütleb ta. Ants on ise ka koogu valmis teinud. “Ma mõtlesi, et mis ma sellest viiest rublast ikka sinna sepa kätte viin,” muigab ta.

Koogud üle vaadatud, võtab Ants ette vikatid. Seletab täpselt, mis nurga all peab olema vikati tera, kuidas seda teravaks saadi ja kuidas üleüldse käepide löe külge kinnitub.

Jutt kestab täpselt nii kaua, kuni Antsu telefon heliseb. Tema vaikselt juba liikuma hakanud proua on tähele pannud, et mees polegi veel talle järele jõudnud, vaid peab huvilistele loengut. Nii saavad jutud selleks korraks räägitud.

Garaažimüügi kõige minevam kaup on riided. Neid leiab kuhjade viisi igast teisest õuest. Suuresti on tegu oma pere lastele väikeseks jäänud seljariietega, kuid leidub ka igat muud sorti riideesemeid.

“Roopa 1 on täielik nõukaaeg,” saabub lehemehe telefonile sõnum garaažimüügi peakorraldajalt Kristina Mägilt, kes enda korraldatud üritusega tutvub.

Roopa 1 garaaži astudes jääb suu sõna otseses mõttes lahti. Ülestõmmatud nööridel ripuvad uhiuued värvilised kitlid, mis veel mõnikümmend aastat tagasi olid naistel vast kõige tavalisem kodurõivas. Lisaks on üles seatud seinavaibad ja diivanivaibad. Põrandal lebab kast, kus kõige peal on tuhmi helesinist värvi kokkuvolditud teksapüksid. Mitte just päris sellised nagu tänapäeval, veidi teise koega. Tasku peal ilutsemas silt “Sangar” ning tootelipik. Sealt saab vene ja eesti keeles lugeda, et püksid on maksnud 7 rubla ja 40 kopikat ning tehasest väljastatud ei vähem ega rohkem kui täpselt 35 aastat tagasi. Maikuus 1983. Uhiuusi pükse lahti voltides on seal vahel veel niidijääke.

See pole veel kõik. Samas kastis on uhiuusi siltidega Sangari särke, sekka ka välismaist kraami. Näiteks kirjaga Made in DRP Korea*. Rahvaste sõpruse, kaubavahetuse ja šefluse tulemusel Nõukogude Liitu jõudnud kaup. Tänapäeval poest naljalt Põhja-Korea kaupa ei leia.

Iga nõukaaegse riideeseme eest tuleb välja käia 5 eurot. Kauba müümisega tegelev Silja ei olegi kraami omanik, vaid asendab mandrile läinud pererahvast. Garaaži väisanud külaliste üllatus on olnud suur ja kaup leiab kiiresti omaniku.

“Mul olid täpselt samasugused asjad,” naerab Silja. Ta ei teagi, kust selline kraam välja otsiti, kuid arvatavasti on selle olemasolu tavaline nõukogudeaegse inimese käitumise tulem. Kui kuskil midagi anti, siis tuli võtta. Nii need asjad kogunesid ja lõpuks tulid uued peale. Silja ütleb, et nii mõnigi külastaja on eriti kiitnud Sangari särke. “See materjal pidi olema hoopis parem kui tänapäevane,” räägib ta.

JÄRJEKORDNE VALIK: Müügiks läks tõesti kõike.

Kui keegi satub kunagi nägema helilooja ja eksklusiivselt ka DJ ametit pidava Tõnu Kõrvitsa seljas retrolikku särki, siis ka see pärineb Roopa 1 varasalvest.

Maja müügiks

Aia tänavas on riideid täis garaažile püsti löödud ka müügipunkt, kus lastelt saab osta keelekastet ja vahvli. Müügiga tegelev Grisilde võtab oma Hello Kitty kujutisega plastmassist rahatasku ja arvutab asjalikult münte kokku. “Olen täna neli morssi müünud,” teatab ta. Vahvlid ootavad veel omanikku. Grisilde kokkulepe vanematega on aus: kogu raha, mis morsi-vahvli müügist tuleb, on tema oma.

Ida tänava ühes majas avavad riietega kauplevad tütarlapsed poole päeva peal oma rahakarbi ning seal on juba üsna mitu suurema nimiväärtusega kupüüri. Kuivale ei jää keegi. Kristina Mägi ütleb hiljem, et päeva lõpul müüjatega rääkinud, on ta kindel, et alla sajaeurose kassaga ei jäänud keegi. Suuremad summad ulatunud suisa mõnesaja peale.

Garaažimüügi suurimad müügid võivad aga alles ees olla. Näiteks kui keegi ostab ära Ida tänavas 169 000 euro eest müügis olnud maja. Või paarituhandese rolleri. Seda kõike müüsid Anli Alliksoon-Juursalu ja Heidi Puppart muidugi kõige muu kraami kõrvalt. Näiteks oli müügis üks vana rauast reformvoodi, mis omamoodi hitiks kujunes. Nii mõnigi uuris ja Anli soovitas kõigil hind välja mõelda ja hiljem ise pakkuma tulla.

VOODI JA MAJA: Anli Alliksoon-Juursalu (ees) ja Heidi Puppart müüvad asju nii, et osa neist on tasuta ja maja eest küsivad 169 000. Voodile peab ostja ise hinna pakkuma.

“Vaata, mul on lapsi nüüd päris palju,” alustab Anli selgitamist, miks ta oma maja müüki pani. Eluase peaks olema veidi suurem ja nii kodu müügis ongi.

“Isa oma kätega ehitas,” räägib Anli maja kohta. Maja ehitanud isa Vallis Alliksoon seisab kõrval ja kinnitab, et tal pole selle müügi vastu midagi. “Ei hakka ma siin mingit vetot peale panema,” kinnitab ise Leisis elav turismitalunikust isa. Vallis meenutab, et noore mehena ostis ta aastal 1979 poolelioleva maja ja järgmise nelja aastaga ehitas selle valmis. “Esimeste meresõitude raha läks kõik siia sisse,” räägib ta. Seega on maja ehitatud Angolas teenitud raha eest. “Kaluri” rahad on kõik Angola rahad, naerab ta ja räägib, et raha maksti nii boonides kui tšekkides. Tänapäevasele lugejale selgituseks, et need olid sellised raha asendused, millega sai vastavates poodides käia lääne kaupa ostmas. See oli meremeeste privileeg. Loomulikult tehti nendega ka äri ja see tõi maja ehitamiseks tarvilikku raha.

“Tramm läks just ära,” hüüab Uus-Roomassaare tänaval MTÜ Meelespea sildi all müüki tegev Sille Alliksaar. Tema sõnul on rahvast ikka väga palju. Rohkesti liigutakse ratastega, sekka ka autodega. Heategijate müügiletis on palju läikivat kraami, mis just naispere pilku püüab. Samuti müügileti taga seisev Riina Paavel ütleb, et letil olevad asjad on nad ise kodudest toonud.

Kui Ida tänaval müüdi maja, siis Suur-Põllu tänaval müüakse maja seest tühjaks. Vanast majast, mida Taavi Klein koos prouaga on päris mitu head aastat remontinud, jäi nii mõnigi asi järele. Sekka on Taavi toonud kraami ka kodustest varudest ja oma käsitööd. Õues pakutakse eelmise päeva tänavafestivali järelmõjude leevendamiseks suures katlas keedetud seljankat.

AUTOKLAAV: Taavi Klein pole kade ja tutvustab autoklaavi tööpõhimõtet.

Suur-Põllu majas ootab külastajaid ka üks üsna veider müügiobjekt – autoklaav. Jällegi hilises minevikus täitsa igapäevases kasutuses olnud riist, mida kasutati näiteks hoidiste ja konservide steriliseerimiseks (kuumutamiseks). Taavi ütleb, et asi on täitsa töökorras. Müügiobjekti teeb põnevaks ka see, et nõukogude ajal ei tohtinud autoklaave kodukasutuses olla. Salaja neid siiski tehti ja kasutati.

Nagu mitmes muus paigas, saab siingi lisaks asjadele ka lugusid kuulata. Taavi remonditav maja on omaette vaatamisväärsus. “Paar aastat remondime vast veel,” arvab ta. Jupp aega juba tehtud ka. Ta näitab, kui huvitavalt on vanasti palkmaju ehitatud ning juurdleb, mis dokumendi moodi paberid võivad olla tapeedi alla kleebitud.

Kell 15 suletakse garaažid, et aasta pärast ehk uuesti uksed lahti teha. Mõni, kellel aega laialt, hoiab aga veel uksi lahti. Näiteks ühe garaaži omanikud teavitasid Facebookis: “Pikendasime garaažimüüki veel kolm päeva!”

* Democratic People’s Republic of Korea – Põhja Korea (Korea Demokraatlik Rahvavabariik)

Print Friendly, PDF & Email