HOBI: Valve Reede sätib värsse ritta

LUULEVARAMU: Viimaste aastate loomingu on luuletaja Valve Reede kenasti kaante vahele köitnud. Luuleraamatu avaldamisele pole ta mõelnud.
MAANUS MASING

Päikesepaistelisel maikuu esmaspäeval jätab Valve Reede oma Kastani tänava lillerikkas koduaias Salme alevikus tööd korraks ootele ja kutsub külalised hubasesse paviljoni kohvilaua taha.

Kohvi ja perenaise küpsetatud maitsvate kookide pärast lehemehed aga Salmele ei sõitnud. Aastaid on Valve kostitanud huvilisi ka vaimutoiduga ja just see meid huvitab. Ta on omakandi inimeste, sõprade, ammuste kolleegide, kursusekaaslaste ja tuttavate hulgas hinnatud kui elu rõõmu- ja varjukülgi esiletoov, elust enesest kirjutav luuletaja.

“Valve on ju sünnipäraselt Sepp, selles mõttes on ta ka värsisepp,” muheleb abikaasa Jaanus. Ka Jaanus on mõned luuletused kirja pannud, neist üks pühendatud abikaasale.

Sünnilt on Valve sõrulane. Ütleb ise, et alustas luuletuste kirjutamisega paar-kolmkümmend aastat tagasi. Esimesed arvestatavad värsid pani ta paberile Salme kooli õpetajana. “Selleks, et midagi lugejale teada anda, peab olema elukogemust. Tagasiside on enamasti positiivne olnud. Lugejad mõistavad, et minu luuletused on elust enesest,” räägib Valve.

Viimaste aastate looming on autoril korralikult kaustikutesse köidetud. Luuleraamatute väljaandmisele pole Valve mõelnud.

“Koolis töötades meelitasin ka lapsi luulet kirjutama, ennast sel alal avastama,” meenutab endine õpetaja.

Paari viimase aasta looming

Just paaril viimasel aastal on Valve loominguline tegevus märgatavalt viljakamaks muutunud. Nii mullu kui ka sellel aastal on ta kirjutanud mitusada luuletust.

Vahest sobib siia kujukaks näiteks märtsikuu esimesel päeval paberile tähendatud poliitilistel teemadel luuletus pealkirjaga “Unenägu”.

Täna nägin ma und, ilusat und,
uut Eestimaad nägin ma selgelt.
Saabunud oli see saatuslik tund,
kui alanud kõigile uus elu helge.
Parteisid ei olnud nüüd me riigis,
otsa said erakondade sõjad.
Toompeal üksmeel valitses kõiges,
rahvas õnnelik, seda oligi vaja.
Maad valitses õiglane ametivõim:
teab, et tähtsam me riigis on rahvas.
Unustatud sai räige poliitiline sõim,
kõik nautisid elu ses riigis nii vahvas.
Riik ei vajanud enam ka riigipead,
keda valida ei saanud rahvas.
Võim kõrvaldab mõnedki vead,
mis tekkinud e-valimiste pahnas.
Koju tulid väljas töötanud noored,
sest Kodu-Eestis on tõesti neid vaja.
Said aru, et siin on neil juured,
siia rajasid aia ja endale maja.
Nägin und, see oli tõeliselt ilus,
riik kõigi jaoks oleks me uhkus.
Praegu toimiv on vägagi valus,
täitub ehk kunagi unenäos nähtu.

Kuulates seda autori esituses, ei saa jätta natuke aasivalt märkimata, et selle luuletusega on Valvest saanud ulmekirjanik, kuna sellist riiki ei ole ega tule…

Ühe Tallinna reisi ajal bussis istudes tegi Valve viis luuletust.

“Luuletamine on minule teraapia. Ma lasen endas tunnetada rütmi ja riimi. See rahustab mind,” toob Valve välja, miks ta värsse ritta seab.

Vabavärssi pole Valve harrastanud, ütleb, et see stiil talle lihtsalt ei meeldi. “Rütm ja riim peab olema. Eeskujusid mul pole. Olen teadlikult vältinud seda, et meie kuulsatelt luuletajatelt midagi üle võtta,” toonitab hobiluuletaja.

Eesti Vabariigile 100 luuletust

Kui inimesi kutsuti üles oma riigi juubeliks midagi olulist tegema, otsustas Valve riigi sajandaks sünnipäevaks valmis jõuda sada uut luuletust.

“Rohkem tuli. Eelmine aasta oli väga viljakas. Suvel pean väikese pausi. Praegu on minu jaoks tähtis iga päev näpud mullaseks teha. Aiatöö on samuti minu hobi,” teatab Valve.

Kindlat temaatikat Valve ei viljele. Mõnedki luuletused on väga isiklikud. Neid annab ta lugeda vaid oma lähedastele.

Maal sündinud ja kasvanud Valvele meeldib looduses viibida ja ka loodusest luuletada. Ta on mures Eesti metsa pärast.

Puud on väiksed, puud on suured.
Kus on kõigi puude juured?
Eesti mullas nende toidud,
Eestis loojangud ja koidud.
Mets on rahva suurim vara,
kasvab vaikselt, ei tee kära.
Rõõmsalt lehed sahisevad,
kõrgelt ladvad mühisevad.
Metsarahvas eestlane,
jäta raie haiglane.
Metsa pead sa hästi hoidma,
nagu kulda säästma püüdma.

Luuletus “Päästke mets” on kaheksasalmiline. Kahjuks ei võimalda leheruum kogu teksti avaldada.

Uhke on Valve ka selle üle, et on saarlane. Ühe luuletuse ongi ta pühendanud kõigile kaassaarlastele.

Sündis-kasvas mere süles,
eriline kange rahvas.
Meremühas ärkab üles,
uinub merelaulus vahvas.

Print Friendly, PDF & Email