Võõrvõim oli iseendaga kimpus (1)

Vahetult pärast II maailmasõja lõppu valitses Saaremaal korralik segadus. Kohalikud võimukandjad andsid üllatavalt ausalt Tallinna ülemustele aru, et nad ei suuda olukorda kohapeal kontrolli all hoida.

Kohaliku parteijuhi Bersini arhiivis säilinud aruannetest Tallinna ülemustele saab lugeda üllatavalt ausaid kirjeldusi sellest, kuidas ühelt poolt marodööritsesid sõjaväelased, teiselt poolt ei saadud hakkama metsavendadega ning kõige lõpuks ei viitsi ega taha mitmed oma töötajad midagi teha. Kirjelduse kohaselt oli nii mõnigi neist kirjaoskamatu ja joodik.

Ei saa kohalikke tööle

Suure osa seltsimees Bersini aruannetest võtab võitlus banditismiga ehk siis metsavendadega. See oli eriti tundlik teema, kuna riiklik parteipleenum oli käskinud kahe kuuga maa bandiitidest puhtaks teha.

Kohalik võimumees tunnistab, et talle antakse aruandeid, kuhu on meelega kirjutatud valeandmeid. Näiteks oli ta kogunud infot bandiitide varjajate kohta ning talle esitatud nimekirjadesse oli kantud inimesi, kes ei elanudki nendes kohtades.

Kuigi varjajate juures käiakse selgitustööd tegemas, et neid, kes metsast ise välja tulevad, ei arreteerita, olla hirm arreteerimise ees ikkagi peamine takistus metsavendade “legaliseerumise” teel.

Bersin tunnistab, et siseministeeriumil on väga nõrk agentuur, mille tõttu polegi võimalik bandiite tabada. Siinkohal tuleb kindlasti märkida, et ega sunniviisiliselt agentuuridesse värvatud inimesed tahtnudki alati omasid välja anda ja töötasid meelega punavõimule vastu. Seetõttu võis jääda mulje, et tööga ei saada hakkama. Kuid kindlasti oli ka mitmeid muid põhjusi.

Näiteks on töö eest pakku läinud ka miilitsaosakonna oma töötajaid. Operatiivvolinik Melk olla juba kuu aega kadunud ja varjab ennast kusagil. Operatiivvolinik Kalinin on Bersini sõnul lubanud endale ülekohut kohalike suhtes. Osaliselt on töötajaid juba välja vahetatud, kuid seda oleks vaja veel teha. Näiteks ülema asetäitja poliitalal sm Maikov tegelevat süstemaatiliselt joomisega ega täida seega oma kohustusi.

Jamad olid ka Valjalas, kus ei pööratavat piisavalt tähelepanu bandiitidega võitlemisele. Kohalik rahvakaitse on inimeste puudusel lakanud töötamast. Seega puudub luure ja ülevaade bandiitide asukohtadest. Seetõttu anti käsk, et kõik kommunistid ja kommunistlikud noored peavad astuma rahvakaitse liikmeks. Halvasti olid asjad Pärsamal, kus olla kümme bandiiti metsas, kuid rahvakaitse ei tööta. Mustjalas sama lugu. Seal olla metsas peidus viis bandiiti ja jällegi ei tegelevat keegi nende püüdmisega.

Kohati võis punavõim ka rõõmustada – näiteks on aruandes kirjas, et kuskil on viis bandiiti muldonni sisse põletatud.

PROBLEEMID ÜLE PEA: Pärast sõda tuli julgeolekujõududel Saaremaal rinda pista nii bandiitideks kutsutud metsavendadega, marodööritsevate soldatitega kui ka tõsiste siseprobleemidega. Muidugi ei räägitud sõjaväelaste kuritegudest ega probleemidest julgeolekuorganites avalikult, raportid liikusid templiga “täiesti salajane” ja nendega tegeles EKP salagrupp. Suur osa kuritegudest kirjutati aga kohe metsavendade arvele.

1946. aasta kevadel kirjutatud aruannete kurvad toonid hakkavad sügise poole veidi rõõmsamaks muutuma. Ikka ja jälle tuleb teateid, et keegi on kuskil kätte saadud. 1946. aasta augustis kirjutatud aruandes kiideldakse, et kätte on saadud Valjala ja Pihtla bandiitide juht Alpeus, ent siiski on metsas veel 13 inimest Raugi ja Ilbi juhitavates rühmades.

Elmar Ilbi arvele kirjutatakse aruannetes nii mõnigi kuritegu. Näiteks oli 30. septembril Pihtla vallas tapetud Lembit Kuusk, kui ta viis hobust karjamaale. Juurdlus olevat kindlaks teinud, et tegu on Ilbi kätetööga.

1946. aasta septembris kirjutas Bersin märkega “täiesti salajane” aruande ka sellest, et oli toimunud Saaremaa seni suurim poerööv. See saadeti korda Aste kaupluses. Ära viidi kaupa, mis oli mõeldud külavolinikele ja sõjaväelaste perekondadele. Kokku 22 000 rubla väärtuses. Loomulikult avastati kohe, et rahvakaitse (“vabatahtlik” korrakaitseorganisatsioon) ei olnud sel ööl seal valves. Patukotiks jäi Kaarma rahvakaitse partorg Nahkur, kes aruande kohaselt lasi “silmapiirilt sotsialistliku varanduse hoidmise”.

Varastamised ja vägivald

Tegelikult ei saa vist kunagi teada, kes nende kuritegude taga toona oli. Probleemide üks allikas olid ju Saaremaal paiknevad sõjaväeosad, seda ei varjanud Bersin ka Tallinna ülemuste eest. Pea igas aruandes on alapeatükk “Läbisaamine sõjaväelastega”.

Bersin tunnistab, et jamasid pole mitte ainult bandiitidega, vaid kaebusi tuleb ka sõjaväelaste omavoli kohta. Toime on pandud vargusi ja sissemurdmisi. Vahejuhtumeid on proovitud koos komandöridega lahendada, paraku tagajärjetult. Probleeme oli nii siin paiknevate väeosadega kui ka demobiliseeritud sõduritega, kes ei kippunud kohe saarelt lahkuma.

Nii antakse aprillis 1946 teada, et kohaliku garnisoni väeosade demobiliseeritud, kes pidid saarelt lahkuma, ei teinud seda mitte. “Nad teevad liiga elanikkonnale. Röövitakse ja varastatakse,” seisab aruandes ausalt. Põhjuseks see, et saatjad-ohvitserid ei pööra toimuvale mingit tähelepanu. Kriminaalkuritegevuse statistika juures tõdetakse, et neil kuudel, mil toimub demobiliseerimine, suureneb kuritegude arv. Aruandes seisab, et pikki Saaremaad mandri poole liikuvad demobiliseeritud omavolitsevad ja varastavad ümberkaudsetes külades.

Vägitegudega paistsid silma ka siin paiknevad väeosad ja siit voorides lahkuvad sõjaväelased. Näiteid juhtumitest on mitme aruande jagu.

Laimjalas oli tahtnud üks voor omavoliliselt viia hobused puhkama kooperatiivi kuuri. Kui kohalik miilits läks asja kontrollima, peksti ta läbi. Seejärel tungisid sõjaväelased kauplusesse ja neid takistama tulnud kaupluse juhataja peksti ratsapiitsadega läbi. Siis tungisid sõjaväelased kohaliku täitevkomitee ruumidesse, oma sõnul otsiti kadumaläinud mütsi. Selle ettekäände all tuulati kogu kontor pahupidi. Hobused viidi aga ümberkaudsete talude tallidesse ja söödeti neile talupoegadelt võetud heinu. Pärast seda, kui sõjaväelased olid kolm päeva omavolitsenud, tuli prokurör siiski kohale ja võttis nad kinni.

LENDAVA SURMA nime all saatis Elmar Ilp laiali mitmeid teateid, näiteks kirja saarlastele EV 30. sünnipäeva puhul 24. veebruaril 1948. Et julgeolekumehed tabamatu mehe ära tunneksid, jagati neile laiali ainsad Elmar Ilbist olemas olnud fotod.
3x Rahvusarhiiv

Mustjala ja Torgu vallas oli üsna tavaline, et sõjaväelased käisid talupoegadelt heinu varastamas ja võtsid heinamaid jõuga endale. Samuti sõideti masinatega metsa ja varastati ehitusmaterjali. Nii juhtus näiteks Vilsandil. Seal oli ka vahejuhtum, kus piirivalve lasi oma koertel vabalt ringi joosta ning need murdsid kümnete kaupa kohalike elanike koduloomi.

“Kaebused tulevad Salme, Torgu ja Pihtla valdadest, kust sõjaväelased on ära varastanud hobuseid, lambaid, sigu ja isegi lehmi,” seisab Bersini aruandes. “Vaatamata tarvitusele võetud abinõudest ei ole seni suudetud piiri panna vargustele ega ka sõjaväelaste põhjuseta ringihulkumisele.”

Pärsamal hulkusid soldatid ringi päris suurtes gruppides. Murti sisse kohalike talupoegade aitadesse ja viidi minema sadade kilode kaupa sealiha. Lisaks varastamisele oli vägivalda ja ette tuli ka mõrvu.

Tribunal püüdis karistada

Olukord ei tahtnud kuidagi paraneda. Oktoobris kirjutatakse, et asjad lähevad aina halvemaks. Igasugused röövimised ja vargused sõjaväe poolt ei ole sugugi vähenenud. “Vastupidi, suurenenud,” seisab aruandes. Asjaolu olevat põhjendatav sellega, et sõjaväe prokurör suhtub oma töösse lubamatult loiult ega määra süüdlastele vastavaid karistusi nende süütegude järgi. Suurim takistus olevat see, et prokurör ei oska eesti keelt, mistõttu ei saa ta eestikeelsetest kaebustest aru. Enamik kaebusi oli ju kirjutatud eesti keeles, kuna varguste ohvriks langenud talupojad okupantide keelt ei osanud.

Prokurör oli oma töö lihtsustamiseks võtnud ka kummalisi meetmeid. Prokurör ütlevat kaebuste peale: “Meie laseme selle väeosa võitlejad rivisse võtta ja tulge siis näidake, millised võitlejad teilt varastasid, küll me siis need varastatud asjad nendelt ära võtame ja teile tagastame.” Selle peale lõi ohver tavaliselt käega, saades aru, et prokurör on ise varastega mestis. Bersin tunnistab, et selliselt talitades saetakse ise oksa, mille peal istutakse: “Et aga inimestel kuskile mujale pole pöörata, siis lastakse lendu jutte, et kogu valitsus ja riigikord kaitseb röövleid ja vargaid.”

Sügisel kutsuti kokku sõjaväeosade ülemad, kes pidid kindral Lembit Pärnale (endine laskurkorpuse juht ja toonane kaitseminister) aru andma, mida on tehtud sõpruse loomiseks sõjaväelaste ja kohalike elanike vahel. “Aruannetest selgus, et sõjaväe juhtkonna poolt oli selleks tehtud väga vähe. Peaaegu mitte midagi,” tõdetakse kurba fakti.

Suurele vastasseisule kohalike ja sõjaväe vahel viitab ka see, et sõjavägi ei tahtnud kuidagi vabastada eluruume, mis olid kohalikelt ära võetud ja sõjaväelaste kasutusse antud ning kohalikest said pigem okupantide kaasüürilised. Sellise käitumisega olevat ignoreeritud kindral Pärna isiklikku käsku majad vabastada.

Mingil määral sõjaväelasi siiski karistati. Maikuus jõudsid tribunali ette sõjaväelased, kes olid Kärla vallas joomase peaga automaadiga vehkima hakanud ning haavanud üht tütarlast ja talupidajat. Mõlemad sõjaväelased mõisteti kuueks aastaks vangi. Tribunali istungeid toimus veelgi. Juunis mõisteti neljale sõjaväelasele, sealhulgas ohvitserile, 5–8 aastat vabadusekaotust. Juhtumist endast aruanne ei räägi.

Nagu näha, olid sõjaväelased nii ülbed, et tõstsid kätt ka võimu enda vastu. Nii oli purjus mereväelaste seltskond tunginud linnas miilitsaosakonda ja peksnud sealseid töötajaid. Tribunal mõistis neile vangistusi 1–5 aastani.

Selge on see, et aruannetesse jõudis vaid väike osa sõjaväelaste tegudest ning eks astunud neile vastu ka kohalikud, et omakohut mõista.


Sõrve poolsaar pommidest puhas!

Aruannetes puudutatakse ka üht teemat, mis tänapäevalgi aktuaalne. Nimelt on 1946. aastal kokku pandud 15-liikmeline minööride komando, et demineerida Sõrve poolsaar. Seda vaatamata sellele, et 1945. aastal oli Sõrve poolsaar kohalikele võimudele üle antud kui täiesti demineeritud piirkond (!).

Pole saladus, et ohtralt lõhkekehi leitakse sealt tänaseni. Sellest, et Sõrves sõjamoona veel rohkesti leidub, saadi ka 1946. aastal aru. Komando demineeris aruande kohaselt 400 hektarit, kust leiti 7035 lõhkekeha. Õnnetusi polevat juhtunud, välja arvatud üks Salme vallas toimunud juhtum, kui keegi oli läinud lennukipommi “pulkadeks” võtma.

Print Friendly, PDF & Email