PERSOON: Neljajalgsete kiirabiarst (3)

ERAKORRALINE TÖÖ: Enne kiirabis vahetuse lõppemist tuli dr Anu Poopuul tegeleda kassiga kes oli kortermaja rõdult kõrgelt alla kukkunud. Selline töö erakorralisus ja mitmekesisus on arsti arvates huvitav.
2x Raul Vinni

Dr Anu Poopuu (40) tunnistab, et ka loomaarst pelgab loomi. Koerte-kasside küüned ja hambad võivad arsti poole üsna varmalt välkuda.

Doktori ees laual lebab patsient. Kass. Veidi enne arsti valvekorra lõppu ravilasse toodud kiisu on kukkunud korrusmaja rõdult. Täpselt ei tea, kui kõrgelt, kuid kindlasti polnud see esimene korrus. Pika lennu tagajärjel on loomal hulgi luumurde, lisaks sisemised vigastused. Ette rutates võib öelda, et laual lebav šokis tõukass raviti siiski terveks. “Allakukkunuid ikka tuuakse,” nendib Anu Poopuu.

Kogemus lapsepõlvest

Ajal, mil me Anuga (võtan klassivennana vabaduse teda eesnimega kutsuda – R. V.) Kuressaare 2. keskkooli majandus­klassis koolipinki nühkisime, ei olnud mingeid märke sellest, et paarkümmend aastat hiljem ravib ta loomi. Pigem võis arvata, et helge peaga tüdruk teeb karjääri mõnel majandusega seotud ametikohal.

“Aga loomaarst peab ka ju tark olema,” naerab Anu. Ametivaliku tegi ta oma südames juba põhikooli ajal. Vanaema-vanaisa juures oli koer, kes jäi haigeks. Kohe nii haigeks, et elulooma temast enam ei saanud. Kusjuures ega tol ajal maal kasse-koeri suurt ravitud. “Kui jäi haigeks, siis lasti lihtsalt maha,” räägib Anu, kuidas toona asjad käisid.

“Ma lihtsalt istusin tema juures ja sain sellest korraliku trauma,” meenutab ta.

Tagantjärele ütleb Anu, et ehk on see lapsepõlvejuhtum alles hiljem tekkinud mälestus, arusaam ja soov oma valikut põhjendada.

Nüüd juba arstina tollele ajale mõeldes arvab ta, et võib-olla siis oligi suhtumine loomadesse selline. “Põllumajandusloom viidi ka tapale, kui tootlus kadus,” arutleb ta. “Ehk polnud loomaarsti või oli tohtri kättesaamine aeganõudvam, kui asju ise korraldada. Jahimeest halastuslasu jaoks oli lihtsam leida.”

Pole saladus, et ka tänapäeval tuleb selliseid asju ette, kui mõelda kasvõi kassipoegade või koerakutsikate “merekooli saatmisele”. Harjumused ja kombed on rasked muutuma ja see võtab palju aastaid. “Suhtumist looma muudab inimeste suhtumise kasvatamine,” arvab Anu. “See, et meil tänapäeval ametlik eutanaasia toimib, on pika töö tulem.” Loomade heaolu ja nende kohtlemine on Anu sõnul väga lai teema kõikide loomade puhul.

Kehvade neerudega siil

Oli, kuidas oli, kuid loomaarsti pisik oli külvatud. Majanduskallak keskkoolis pani küll korraks mõtlema, et peakski selles suunas liikuma, kuid vanaisa soovitas loomadega tegeleda. See otsustas. Ülikooli läks Anu proovima sisse saada loomakasvatuse ja loomaarsti erialale. Viimane jäi sõelale.

Töötanud erinevates loomade toiduga seotud ametites, st nagu ravimifirmades ja politsei loomaarstina, on Anu nüüdseks pidama jäänud lemmikloomade tohterdamise juurde. Kätt on ta oma sõnul kogu aeg vaikselt sooja hoidnud, kuid nüüd on ta selle ameti juurde jäänudki.

“Siin ongi erakorraline meditsiin,” tutvustab ta Tallinnas Mustamäe teel asuvat loomade kiirabi kliinikut. Eestis üsna ainulaadne kliinik töötab nagu inimeste jaoks mõeldud EMO. Arstid on 24/7 valves ja ootavad patsiente. Kui väga vaja, sõidetakse ka kohale.

Varustus on nagu päris haiglas. Olemas on röntgenid, kompuutrid ja muu vajalik. Loomi tuuakse üle Eesti. Ka sel maikuu hommikul on üks koer saabunud koos perenaisega teisest Eesti otsast. Koera sisemise verejooksuga ei osatud ääremaal suurt midagi peale hakata. Ka siinkohal võib ette rutates öelda, et see kutsa sai terveks.

Kiirabis ei käi vaid koerad-kassid. Tuuakse ka näiteks metsloomi. Kitsi on olnud, mäger on olnud. Anu arvab, et kõige kummalisem patsient on olnud siil. “Siilil oli vist neerupuudulikkus,” meenutab ta. Põhilised patsiendid on siiski koerad-kassid, kes on Anule ka enim meeltmööda.

“Ma näiteks kardan madusid ja rotte. Või ütleme, et nad ei sümpatiseeri mulle,” märgib Anu, viidates, et ka loomaarstil on oma ebamugavaid hetki. “Koerte ja kasside puhul kardan ma nende hambaid ja küüsi.” Kassid pidavat muide oma küünistamisega hullemad olema.

Anu sõnul pole imestada midagi, et loomad arstide peale tigedad on. “Me teeme neile ju haiget. Oleme halvad nendega, nad on pikalt siin, neil on ebamugav ning siis me käime ja torgime neid kogu aeg. Nende kannatus katkeb ka,” selgitab ta hammustamiste-küünistamiste tagamaid.

Kitsa ala asjatundja

Anu mõistab loomi ehk veidi rohkem kui mõni teine. Ta on nimelt spetsialiseerunud koerte ja kasside käitumisele. Inimesed käivad tema juures ka käitumismuredega loomadega. “Näiteks, kes ei suuda üksi koju jääda, laste peale haukuvad koerad, kodust ära jooksvad koerad,” nimetab ta mõne põhjuse, miks tema poole pöördutakse ja mille osas ta abi proovib leida.

Eestis on ta praegu oma teada ainus loomaarst, kes sellega süvitsi tegeleb. “Ega mul kellegagi oma mõtteid arutada ole,” tunnistab ta, lisades, et on seda ise õppinud. Raamatud, koolitused, kursused. Näiteks Sydney ülikoolis interaktiivselt läbitud kümnekuune kursus.

Ülikooli ajal tegi Anu praktika hoopis suuri loomi tohterdades. Lehmi käis ta arstimas Mereranna ühistus Tahulas. Alles hiljuti kutsuti teda Saaremaale tagasi. Üks ühistu pakkus kariloomade veterinaari kohta. Anu ütles, et kaalus seda tõsiselt, kuid otsustas siiski Tallinna jääda. Suures osas laste pärast, teisalt tundus uuesti alustamine tema jaoks liiga suur amps. Tagasi kodusaarele tahaks siiski temagi. Tehumardi külas on tal isakodu. Anu ema oli muide legendaarne 2. keskkooli õppealajuhataja Tiiu Poopuu, kes kahjuks on tänaseks meie hulgast lahkunud.

Pakun, et Anu võiks Saaremaal oma lemmikloomapraksise avada. See mõte talle ei istu. Ta on olnud kliinikuomanik ja seega teab, mida selle pidamine tähendab. “Siis sul enda jaoks aega ei ole,” kinnitab ta. Praegune töö sobib talle hästi. See on huvitav ja jätab Anule aega ka enda tarvis. Mida pühendada näiteks oma mustvalgele segaverelisele koerale. Varjupaigast võetud lemmikul on ka käitumisprobleeme ning seega annab ta Anule hea võimaluse kätt harjutada.

Loomulikult on koeraga hea ka metsas jooksmas käia. Anu on keskmisest palju tublim spordiharrastaja, kelle lemmik­ala on orienteerumine. Eriti rogain´i nime kandev vabaorienteerumine. Ta on palju harrastanud ka seiklussporti, kuid see on orienteerumise ees taandunud.

Kusjuures Anu pole oma pere ainus loomaarst. Veterinaariks on õppinud ka noorem õde Liis, tema eriline huvi on hobused. Keskmine õde Kadri on seevastu pühendunud hoopis ehituserialale ja töötab eelarvestajana. “Nüüd ma mõtlen, et äkki tuleks hoopis hambaarstiks õppida,” naerab Anu, viidates, et vahelduseks võiks hoopis inimesi ravida.


Kas Anu oskab loomade keelt?

“Kas sa loomade keelt oskad?” küsin naiivse küsimuse. “Ma arvan, et natuke midagi. Omal moel,” kostab Anu.

Loomulikult ei mõelnud ma, et ta peaks patsientidega haukudes suhtlema. “Ma räägin nendega oma kehaga, mitte häälega,” selgitab Anu ja võrdleb seda nagu võõras keelekeskkonnas olemist. Ka seal jälgitakse kehakeelt ja üritatakse ka ise seda rohkem kasutada. Selles on Anu kindel, et loomad meid mõistavad. Iseasi, mismoodi. Kindlasti ei saa nad meie jutust aru. “Selleks on vaja mingit sõnakasutust treenida,” arutleb Anu. “Põhimõtteliselt õpivad nad katse-eksituse meetodil. Kas üks või teine käitumine annab neile endile hea või halva tulemuse.” Loomad saavad inimestest kindlasti rohkem aru, kui inimene loomadest. Seda juba ainuüksi seetõttu, et nad oskavad meie kehakeelt paremini jälgida.

Anu arvab, et koertele omistatud tunded on vahel üle tähtsustatud. Loomad ei ole nii empaatilised, kui arvatakse. Näiteks, et koer jätab midagi söömata, kuna kodust lahkunud peremees on andnud sellise käsu. “Nad on ikkagi rohkem ressurssidele orienteeritud. Kui koer tahab süüa, siis ta tegelikult sööb toidu ära,” teab Anu. “Ta ei mõtle niimoodi abstraktselt, et omanik on nüüd õnnetu või kuri, kui ma selle ära söön.” Igaüks meist võib olla hobu-, koera- või kassilausuja. “See (hobulausumine – toim) on selline ilus lugu,” muigab Anu. Loomulikult on vaja inimese andekust loomadega suhtlemisel, kuid lõpuks otsustab suhtlemise õnnestumise ikka tehtud töö hulk.

PATSIENT: Suurte vigastustega kassi ravimine ei erine inimlooma aitamisest. Pisikese patsiendi ümber kogunes hetkeks toimetama suisa kolm inimest. Anu Poopuu on keskel.


Hoolitses politseikoerte eest

Anu on töötanud ka Eesti politseis. Töö sisu oli sealsete koerte tervise järele vaatamine ja hoolduse korraldamine ning selle eest vastutamine. Mida koerad söövad, palju söövad, millised peavad olema vaktsiinid, parasiiditõrje. Kas ja kuhu peaks koer arsti juurde minema ja kui palju võib ühel või teisel juhul kulutada. Osa ravimisest ja profülaktikat tegi ta ka ise. Samuti tuli osaleda koerte atesteerimisel. Tol ajal oli tal ka endal koer, kes töötas päästekoerana. Siis olidki päästekoerad vaid vabatahtlikest eraisikutel.

Politsei- ja päästekoera vahe on Anu sõnul see, et kuigi mõlemad otsivad inimesi, siis politseikoer on treenitud kurjategijat tabama. See tähendab võimalikku hammustamist. Enamasti treeniti jäljekoeri, mis seadis koera kasutamisele veelgi teatud piiranguid.

Päästekoer otsib vastutulevast õhuvoolust inimese lõhna ja kui ta selle järgi inimese leiab, jääb ta leitu juurde haukuma või läheb peremehele teada andma ning juhatab leitu juurde. Ründama ta ei hakka.


ANU POOPUU
Sündinud 20.04.1978 Tallinnas

Haridus
Kuressaare Gümnaasium 1996
Eesti Maaülikool, loomaarst 2001
Sydney Ülikool, 10 kuud distantskoolitust “Väikeloomade käitumise meditsiin”
Palju erialaseid koolitusi.

Töö
On töötanud nii loomatoitude müügi alal kui ka Eesti Politseis loomaarstina. Praegu töötab Loomade Kiirabi Kliinikus loomaarstina. Omanik OÜ-s Anuvet, mis tegeleb lemmikloomade käitumise alase nõustamisega.

Pere
Lapsed Artur Valdeko (16), Anni Kaisi (12).

Print Friendly, PDF & Email