KAKSIKUD: Egonil ja Elinil oli kaisukaru graafik

Kaksikud Egon ja Elin Ligi hoidsid juba lastena kokku ning teevad seda tänaseni. Muidugi on neilgi ette tulnud väikseid naginaid ja mänguasjade pärast jagelemist, kuid läbi aastate on nad siiski teineteisele toeks ja parimaks sõbraks olnud.

“Ühiseid asju oli meil palju – mänguloomad, vahepeal kodu-loomad ja natuke ka iseloomud,” räägib Egon. “Olid ühised mängud looduses, millest meie kodu oli ümbritsetud. Kui pudi-padi välja jätta, siis mainiks ära raudkelgu, lumeonni ja liivakasti.”

Aga nagu lastel ikka, kipub vahel mõlemale samal ajal just üks mänguasi meeldima. Elinil ja Egonil oli selleks üks mängukaru, millega mängiti graafiku järgi. “Ma ise seda ei mäleta, aga ilmselt nii oli küll,” tunnistab Egon. “Huvitav mõelda, et nüüd on lastel paljudes peredes mängukaru asemel hoopis nutiseadmete kasutamine graafiku järgi.”

Elini sõnul oli neil mudilastena palju ühiseid mänguasju, kuid mõlemal kujunesid ka omad lemmikud. Elini lemmikud olid nukk, kellele ta pani nimeks Katrin-Geterin, ja ema õmmeldud Sipsik. Egonil aga kollane karu, punane väntadega auto, millega sai ise sõita, ja hiljem puldiauto.

Aga kui mõlemad just sama mänguasja oma valdusse tahtsid, siis tuli ikka väikest kisklemist ette.

RÕÕMURULL: Pooleteiseaastane Egon.

 

PILK PEAL: Pooleteiseaastane Elin vaatab, et puud saaks lapitud.

“Meile mõlemale meeldis üks suur mängukaru, mida saime kordamööda õhtuti kaissu võtta. Kui järjekord sassis, siis läks vaidluseks,” meenutab Elin.

Nii Egon kui ka Elin tõdevad, et hoidsid juba lastena kokku. “Lapselikke riidlemisi oli ka kindlasti, aga ükski konkreetne olukord hetkel ei meenu,” märgib Egon. “Enamik aega möödus looduses mängides või sõpradega, kes olid külla tulnud. Kuna pigem oli meil palju tegemist, kui et igav, siis ilmselt hoidis see ära ka selle, et me omavahel väga palju riidlenud oleksime.”

Ka Elin tunnistab, et jagelemisi, nagu vendadel-õdedel kombeks, tuli neil väikseina ikka ette. “Samas oli meil palju ühiseid mõtteradu ja fantaasiamänge ning ninapidi koosolemist,” räägib ta. “Õues olid meie mänguasjadeks viinamäeteod, puud, liiv ja kõik, mida loodusest leidis. Nende mänguasjadega mängides me ei riielnud, polnud need ju nimeliselt kummalegi kingitud. Kui koolis hakkasime käima, siis tuli esile Egoni “suurema venna” kaitseinstinkt, mis meid rohkem liitis.”

Ikka koos ja ühiselt

Egon sündis 6. augustil 1991 enne keskööd ja Elin 45 minutit hiljem, pärast keskööd. Aga kuna nad on kaksikud, siis kirjutati dokumentidesse mõlemale sünnipäevaks 6. august.

Egon ei mäleta, et tal olnuks vanema venna sündroom ja soov nooremat õde kamandada. “Ei ütleks, et see nii väikesest vanusevahest võiks tekkida, pigem sõltub see kaksikute puhul iseloomust. Kuid teatud vanuses on lihtsalt olnud kuidagi uhkem öelda, et jah, mina olen vanem, lausa 45 minutit,” muigab Egon.

Elini hinnangul kajastub vanusevahe selles, et Egon on suhtlemises julgem ja aktiivsem. “Tal on alati olnud lihtsam sõprussuhteid luua,” tõdeb ta.

Kaksikute puhul eeldatakse üldiselt, et nad peaksid olema kindlasti ühest soost ja võimalikult ühte nägu. See võimaldab elus palju põnevaid asju ette võtta, kasvõi sõpradele ja tuttavatele vingerpusse mängida.

REISILE! 7-aastastel Elinil ja Egonil on järjekordseks reisuks kõik vajalik pakitud.

“Haruharva tuli mul mõttesse, et võiks hoopis kaksikõde olla,” tunnistab Elin. “Mingi aeg tekkisid mõlemal oma asjad, mida ei pidanud jagama. Teatud vanuseni olid meil kõik ühised sõbrad. Kõige rohkem mängisimegi tädilastega, kes on samuti kaksikud. Nad olid meist kaks aastat vanemad, ka poiss ja tüdruk.”

Egoni sõnul ei olegi ta sellele mõelnud, et tal võiks kaksikvend olla. “Õde sai samamoodi puu otsa ronimisega hakkama ja eks ma vahel mängisin nukkudega ka. Ilmselt seetõttu pole kunagi mõelnud, et õe asemel võiks olla vend,” selgitab ta. “Kuskil kolmandas klassis tekkisid mõlemal oma lähedasemad sõbrad, kes tegelikult olid paljuski ka meie ühised sõbrad.”

Kuigi poiss ja tüdruk, tegid Egon ja Elin palju asju koos. Väiksemana joosti looduses ringi, tormist murtud puudele anti hobuste nimesid, koos õpiti jalgrattaga sõitma, koos põeti tuulerõugeid, tuubiti luuletusi pähe, ehitati onne, rännati perega mööda Eestit, koliti mitu korda ja harjuti ka uue kooliga.

Esimesed kaks aastat käisid Egon ja Elin Ligi endises Ida-Niidu lasteaed-algkoolis, siis kuni kaheksanda klassini Tapa gümnaasiumis ja üheksandas klassis Kuressaare põhikoolis.

Nõu ja jõuga abiks

Seejärel läks Egon Kuressaare ametikooli infotehnoloogiat õppima. Elin jätkas õpinguid esialgu Kuressaare gümnaasiumis ja siis pehme mööbli restaureerimise erialal Viljandi ühendatud kutsekeskkoolis (Viljandi kutseõppekeskuses). Hiljem õppis ta veel lapsehoidjaks.

Mõlemad tunnistavad, et kooliajal tuli kasuks, et oldi kaksikud. Elini sõnul oli see hea kodutööde tegemisel, sest koos õppides sai teineteist aidata ainetes, mis ühel tugevam ja teisel nõrgem.

ABIKS IKKA: 5-aastased Elin ja Egon teavad, et jagatud raskus on vaid pool raskust.

“Minu tugevam külg oli inglise keel ja Elinil vene keel,” räägib Egon. “Nii aitasime teineteisel vastava aine kodutöid teha. Tegelikult mäletan, et Elin õpetas mulle vene tähestiku selgeks enne, kui see koolis üldse ainena ette võeti. Ja seda mäletan, kuidas ma siis mingi kommikarbi pealt kohe vene sõnu veerima hakkasin. Kindlasti oli tänu sellele hiljem koolis vene keele tunnis natukenegi lihtsam.”

Teineteise abi on vajatud ka hilisematel aastatel. Egoni sõnul tundis ta just kooliajal, et vennana on tema kohus õe eest seista. Nüüd pole see enam võimalik, kuna elatakse teineteisest kaugel, kuid Elin on andnud mõista, et aeg-ajalt on venna kõrvaltvaataja pilk aidanud tal otsustada, kuhu oma energia ja jõud suunata. Egon lisab aga, et kui ta oma naisele kihlasõrmust või kuldketti ostis, oli Elini hea maitse ja nõu väga hinnas.

Elin leiab, et kuna tema on selline tundlik ja üpris emotsionaalne, siis tunneb ta, et vend on see, kes annab talle meheliku ja selge vaatenurga. “Kui liiga palju kohustusi on kuhjunud, siis ta oskab alati nõu anda, kuidas tasakaalu hoida,” märgib ta. “Vend on mulle elus suuresti eeskujuks olnud. Tema mõjutusel jõudsin nii viipekeele kui ka tõlketöö juurde. Need on küll need asjad midagi, mida ma oma elus naudin.”

Egoni arvates pole nad suuremates otsustes teineteise poolt eriti mõjutatud. Kuid kindlasti on mõjutanud tema mõtlemisi ja vaatenurki vahel mõni vestlus või kogemus, mis Eliniga peetud-kogetud.

Sõber kodust võtta

Nii Elin kui ka Egon on ühel meelel, et kaksikuelu annab eeliseid. “Oleme koos olnud alates ema kõhust,” räägib Elin. “Tundnud sarnaseid tundeid, kogenud sama ja seetõttu on meievaheline side tugev. Kooliajal oli mul pinginaaber kodust võtta ja kuna olime päevast päeva koos, olid mõtterajad nii sarnased, et mõistsime teineteist sõnagi lausumata. Mul ei olnud vaja midagi öelda, kui Egon selle välja ütles. Meie mõtted olid tihti sünkroonis. Samas seisis Egon alati igal pool minu eest. Keegi oli alati mu kõrval.”

ARMASTUS: Ilmselt siit, 6-aastasena, sai alguse Elini suur hobusearmastus.

Egon lisab, et naljaga pooleks võiks öelda, et tänu koos õega kasvamisele mõistab ta naisi palju paremini. Lausa 5 protsenti rohkem, kui muidu mõistaks. “Tegelikult hoiavad kaksikud väga kokku, aitavad teineteist, muretsevad teineteise pärast, kaitsevad ja mõistavad teineteist. Kuna elutee on suuresti sarnane, siis on ka vestlused ja järeldused erinevast vaatenurgast põnevamad,” toob ta välja eelised.

Egoni sõnul meeldib talle õe juures kõige enam see, et ta on olemas. “Tänu Elinile olen õppinud varakult jagamist – üks komm mulle, kaks talle. Mulle meeldib, et Elin on südamlik ja abivalmis tüdruk,” tunnustab ta õde.

Elin räägib, et Egoni juures meeldib talle kõik, kuid kui midagi konkreetset välja tuua, siis venna hoolivus ja positiivne hoiak. “Ta ei karda kinnitada oma lähedastele, et nad on kallid,” rõhutab ta. “Kuna ta kuulab südamega, leiab ta minu jaoks alati need õiged sõnad, mida just sel hetkel vajan. Tal on küps ellusuhtumine ja seetõttu usaldan ta nõuandeid. Need tulevad alati hoolivusest.”

Egoni sõnul on nende suurim sarnasus see, et nad mõlemad on kunstiinimesed. Samuti on mõlemal elus samad väärtused ja hinnatakse samu põhimõtteid, mida ema ja isa on Piibli järgi õpetanud. Seetõttu pole kumbki riiakas ja püüab arvestada teiste inimeste tunnetega. “Leiame mõlemad, et töö toetab elamist, mitte elamine tööd,” lisab ta.

KOHUSTUSLIK SÕBRAPILT: 9-aastased Egon ja Elin, kumbki oma lähima sõbraga.

Peamise erinevusena toob Egon välja Elini häbelikkuse ja tagasihoidlikkuse, kuna ta ise on söakam. Kui Egon julges väiksena jääpankade peal purjetada, siis Elin oli ettevaatlik. Kui nad rattasõidu selgeks said, hakkas Egon kohe kimama, nii et kukkus pea katki, Elin oli seevastu ka rattaga sõites hoolikas.

Midagi sellist, mis Elini juures kohe üldse ei meeldiks, ei oska Egon välja tuua. “Meenub vaid, et kui olime umbes 11-aastased, kippus Elin üle muretsema, kui koolivendadega koridoris sõbralikult maadlema juhtusin. Kodus rääkis ta vanematele, et Egon jälle kakles koolis. Aga ma mõistan, et Elin lihtsalt hoolib minust,” räägib ta.

Elini hinnangul on tema suurim sarnasus Egoniga see, et mõlemad väärtustavad samu põhimõtteid. “Mõlemad oleme analüüsijad, asjade selgeks mõtlejad,” leiab ta. “Hoiame väga teineteist ja väärtustame oma lähedasi. Samuti on kohusetunne meie ühine joon. Lastega leiame kergesti kontakti.”

Samas peab Elin oma iseloomu Egoni omast mõneti erinevaks. Tema ise on alati olnud üpris vaikne, tagasihoidlik, uje ja tundlik ning kohaneb uute asjade-oludega pikalt. Egon on aga aktiivne ja avatud suhtleja. “Ta on selline korraldaja-tüüpi ja mina pigem selline, kes läheb asjadega kaasa pärast pikka kaalutlemist,” nendib Elin.

Elinile ei meeldi Egoni juures see, et tal ei ole enam piisavalt aega õe jaoks. “Mõtetes oleme teineteisel päris tihti, kuid pikki vestlusi peame maha harva. Kuna elame erinevates kohtades, ei õnnestu meil kokku saada kuigi tihti. Siiski oleme teineteise eluga kursis ja teame, et oleme teineteise jaoks olemas, kui on mure,” selgitab ta.

Erinevatel radadel

Praegu on Egon Tallinnas pulmafotograaf, teeb vabatahtlikku piibliharidustööd ja praktiseerib heliinseneri ametit. Elin töötab Pärnus õpiabistajana matemaatika, eesti ja inglise keele alal. Lisaks tegeleb ta vabatahtlikuna eesti viipekeele ja inglise-eesti tõlketööga.

Aga aeg-ajalt siiski helistatakse, saadetakse sõnumeid ja planeeritakse ka kokkusaamisi Saaremaal vanemate juures või teineteisel külas käimisi.

RETROKUNST SAAREMAA METSAS: Elinil on muide seljas vanaema noorpõlvekleit. Õde-venda on siin 21-aastased ja Egonil oli parasjagu käsil ühele laulule video filmimine.

“Minu puhkamise stiili võib kirjeldada kui spontaanset,” räägib Egon. “Näiteks ükskord läksime Pärnus Elini ja veel ühe sõbraga õhtul golfiväljakule, kus vaatasime päikeseloojangut. Kui olime juba mõnda aega pilte klõpsutanud, hakkasid vihmutid tööle. Nagu öeldakse, et kui elu annab sidruni, tee sellest mahla, ja filmisimegi siis slow-motion-kaadreid, kuidas jookseme päikeseloojangu taustal läbi vihmutite. See oli lõbus!”

Elin lisab, et kuna Egoni töö ja hobi on fotograafia, siis minnakse ka koos olles kuhugi loodusesse pildistama. Samuti kuluvad õhtutunnid jutuajamisele.

Egon usub, et kõigil on hetki, kui ei taha kedagi näha, aga kindlasti pole see tingitud sellest, et keegi oleks väsitav. Eliniga kohtumine on ikkagi rõõmus sündmus.

VENNA PULM: Õde-venda Egoni pulmapäeval 2016. aasta juulis. Kuu aega hiljem said Egon ja Elin 25-aastaseks.
PRIIT KALLASTE

Elini sõnul ei tule talle mõttessegi, et ei sooviks Egonit näha. “Ma hindan väga iga hetke oma vennaga koos ja vahel isegi palun, et võiksime mõlemad oma ajakavas ruumi teha, et kokku saada. Igatsen alati teda näha, sest ühiselt veedetud aeg on see, mis justkui annab tiivad ja positiivse laengu,” rõhutab ta venna olulisust.

Nüüd jääb veel vaid kogu eelneva jutu peale küsida, et kas nad endale sooviksid kaksikuid. “Sooviksin küll,” vastab Egon. “Ükskõik kas on poiss ja tüdruk või mõlemad samast soost. Siis on lastel kogu eluks olemas mängukaaslane ja hea sõber.”

“Kindlasti,” vastab ka Elin. “Kaksikutel on ühised rõõmud, jagatud mured. Neil on ühised mängumaad, mõtterajad ja enamikul juhtudel parim sõber kõrval kogu eluks.”

Print Friendly, PDF & Email