SAAME TUTTAVAKS: Linnaringidel tiirutavad staažikad bussijuhid (2)

Ilmselt on iga kuressaarlane vähemalt korra elu jooksul sõitnud kodulinnas linnaliini bussiga, jõudmaks sihtpunktist A siht­punkti B. Linnaringidel tiirutavad bussijuhid väidavad, et viimastel aastatel on välja kujunenud teatud kontingent, kes pidevalt seda teenust kasutab. Täna saame tuttavaks kolme staažika roolikeerajaga, kes nõus oma tööst lehelugejaile pajatama.


Toivo lapsepõlveunistus täitus meheeas

Kuus aastat Kuressaare linnaliinidel bussirooli keeranud Toivo Sau ütleb, et kui oled hommikuses vahetuses, pead esimeses peatuses reisijatele uksed avama kell 6.30.

“Tavaliselt olen nii harjunud, et ärkan sel hommikul kell 4. Tööpäeva alguseni jääb siis just nii palju, et jõuan bussirooli istumiseks valmistuda,” räägib Toivo.

Bussijuhi ametit on ta pidanud 12 aastat. Sellest pool Kuressaare linnaliine sõites. Enne seda oli ta Hansabussi leival.

“Bussijuhiks tahtsin juba lapsena. Kohe mu unistus ei täitunud. Ka kõrtsmiku­ametit olen pidanud. Elutee tõi mind kodusaarele tagasi ja bussijuhi­koha sain siingi. Kaugliini bussijuhtide töö on küll vaheldusrikkam, aga linnaliinidel on tööpäev lühem. Jääb rohkem aega enese jaoks,” toob Toivo välja kaug- ja linnaliini erinevuse.

LINNALIINIMEES: Aastaid Hansabussis töötanud Toivo Sau on viimased kuus aastat keeranud bussirooli kodulinnas.
RAUL VINNI

Kui linnaliinibussidega sageli sõitvad kuressaarlased teavad nägupidi ja vahel ka nimepidi kõiki bussijuhte, siis reisijaid teenindavatele sohvritele on omakorda n-ö püsi­kliendid tuttavaks saanud.
“Pikapeale on selgeks saanud, kes kusagil elab ja kuhu sõita soovib. Bussis räägitakse sedagi, mida keegi poest ostnud, mida koju perele viiakse,” mainib Toivo.

Hommikupoole sõidavad lapsed kooli ja pärastlõunasel ajal sisenevad bussi peamiselt need inimesed, kes on kolmandas nooruses.

Kodulinna tänavate olukorda peab siin peaaegu iga päev rooli keerav mees normaalseks, öeldes, et kui tänavat remonditakse, peavad kõik autojuhid, ka bussijuhid sellega arvestama.

Toivo sõnul peavad reisijad linnaliini bussijuhte vaat et oma pereliikmeteks. “Saame siin igasuguseid uudiseid kuulda. Iga ringiga võid uue uudise kõrva taha panna. Inimesed räägivad varjamatult kõigest. Võiksin lausa kirjameheks hakata. Väga paljude inimeste elu-, pere- ja haiguslood on teada. Oma elu­sündmusi on üsna erksates värvides kirjeldatud,” märgib Toivo, kes oli inimeste avameelsusest alguses veidi üllatunud.

Nüüd aga ei üllata teda kui kogenud suhtlejat miski. Enamik jutte räägitakse naljatoonis. Kuuldu võtab bussijuhi üsna tihti muigele.

Omal käel Saaremaad külastavad soomlased kasutavad aga mõnigi kord linnaliini bussi, et nii Kuressaarele tiir peale teha. Bussijuhti nad ringsõidul ei tülita, vaid jälgivad kaarti, et linna tundma õppida.

Ühe näite niinimetatud tühisõitudest toob Toivo selle esmaspäeva õhtust. “Number kaks liinil ei olnud alates kella kuuest kuni poole üheksani ühtegi reisijat. Paar tundi sõitsin täiesti tühja bussiga,” nendib ta.

Linnaliiklust iseloomustades tõdeb kogenud bussijuht, et jalakäijad on üsnagi hooletud. Ülekäigurajale astudes ei jälgi inimesed üldse liiklust.

“Noortel on klapid kõrvas, nutitelefonid käes. Kuidagi ootamatult astuvad nad ülekäigurajale või vahel ületavad tänavat täitsa suvalises kohas ja bussijuht või ükskõik millise sõiduki juht on sunnitud järsult pidurdama. See on ohtlik nii jalakäijale kui ka bussis olijatele,” räägib ta.


Akslil on reisijate tunnustus

Neli aastat tagasi hea teeninduse kuul hindasid reisijad AS-i Harjumaa Liinid Saaremaa osakonna bussijuhi Aksel Kuuse vastutustundlikuks, abivalmiks ja viisakaks teenindajaks.

Tookord ütles nüüdseks 24-aastase staažiga bussijuht, et kindlasti innustab see tunnustus teda bussirooli edasi keerama.

Esimese kogemuse bussijuhina sai kümme aastat linnaliinidel töötanud Aksel kunagises Sandla sovhoosis. Järgnes töö Pihtla vallas, kus ta sõidutas õpilasi kooli ja koolist koju.

“Pihtlas olles käisime lastega ka mandril ekskursioonidel. Nüüd olen piirdunud Kuressaare linna vahel sõitmisega. Kõik need aastad siin on möödunud enam-vähem ühesuguselt, aga siiski on iga päev olnud erinev,” vaatab Aksel kümnele aastale tagasi.

VAREM KÜLAVAHETEEDEL, NÜÜD LINNAS: Aastaid Sandla ühismajandi ja Pihtla valla bussijuhina töötanud Aksel Kuusel läheb nüüd kümnes aasta Kuressaare linnaliinidel.
RAUL VINNI

Sõitjate kohta ütleb ta, et põhiliselt kasutavad linnaliini busse eakad inimesed. Teadagi peab bussijuht väga täpne olema. Enamik reisijaist tuleb peatusse kolm-neli minutit enne bussi kohalejõudmist.

“Vahel on aga mõnes peatuses nii, et näed, kui maja välisuks avaneb, vaatad kella ja järeldad, et väljumiseni on pool minutit aega. Tean juba, et uksest väljunud inimene tahab bussi peale. Täpsus üle kõige!” pajatab Kuusk.

Rääkides kolme liini iseärasustest, ütleb ta, et lemmikmarsruuti tal pole. Aksel märgib, et liini number kaks kasutab kõige vähem inimesi. Liini number üks kasutatakse jällegi kõige rohkem.

“Hommikul sõidavad inimesed arsti juurde. Tavaliselt on buss siis täis. Suvi toob mõningast elevust. Välismaalased kasutavad linnaliini busse Kuressaarega tutvumiseks. Ostavad pileti ja teevad terve ringi ära. Bussijuhilt nad midagi ei küsi, giidina me tegutsema ei pea,” muigab Aksel.

Sõidutingimusi hinnates nendib Aksel Kuusk, et kõige hullem on Pikk tänav. “Mõnes kohas on tänavakate laineline ja see teeb sõidu viletsaks. Kanalisatsiooniaugud vajuvad kogu aeg ära, et neid vältida, peab olema väga tähelepanelik. Pidevale sõitjale on need aga teada,” räägib Aksel. Lisab, et tema tutvusringkond on kümne aastaga kõvasti suurenenud. “Tean nüüd ära, kuskohast keegi peale tuleb või maha läheb. Kuressaare pole ju suur. Siin õpid inimesi kiiresti tundma.”


Roolipiigana meeste seltskonnas

Tänavune aasta on Atko bussifirmas töötavale ja Kuressaare linnaliine sõitvale bussijuhile Viivi Asumaale märgilise tähendusega. 50 aastat tagasi sooritas sitke saare naine autojuhieksami ja roolikeeraja amet toob talle leiva lauale nüüdki. Roolipiigade ühendusse kuulub Viivi ka.

Kuidas tekkis ühel Koikla küla tüdrukul huvi autojuhtimise vastu? Viivi ütleb, et kuuekümnendatel aastatel läksid paljud saare naised autokooli. Naised autoroolis ei olnud enam mingi haruldus. Autobaasis, mis kandis tollal nime autotranspordibaas nr 11, oli terve naisautojuhtide brigaad. Naised olid niinimetatud A-takso roolis. A-taksod olid veokid, tavaliselt GAZ-51 puukastiga veoautod, teenustööde tegemiseks. “Brigaadis oli meid üle 20 naise. Kohe algusest peale hakkas see töö mulle meeldima. Siiani meeldib, kuigi bussijuhi töö erineb veoautojuhi ametist väga palju,” nendib Viivi.

PEATUS VIIMAST PÄEVA: “Huvitav, miks siin kirjas ei ole, et homsest alates bussid siin tänavaremondi tõttu peatuda ei saa,” imestas bussijuht Viivi Asumaa kolmapäeva hommikul.
MAANUS MASING

Lehelugejaile tundub linnaliini bussijuhi amet võib-olla üksluisena, kuna marsruut on pidevalt sama. Viivi päris nii ei arva, kuna päevad on ju erinevad. Tõsi, reisijad on enam-vähem samad. Sõitjaid iseloomustades mainib Viivi, et enamik kuressaarlasi on rahulikud, kuid mis seal salata, leidub ka pirtsakaid, kes oma ütlemistega rikuvad nii kaassõitjate kui ka bussijuhi tuju.

11 aastat linnaliinidel inimesi teenindanud naine ütleb, et närvilised-üleolevad inimesed leiavad põhjuse pahasti ütlemiseks alati. “On inimesi, kes tulevad hommikul bussi ja riidlevad su naha täis. Isegi see ei meeldi mõnele, et miks bussijuht vahel tõsine on. Mehed on rahulikumad. Just naised kipuvad tõrelema,” kirjeldab Viivi.

Omaette probleem on õpilastega. Viivi sõnul trügivad nad vahel bussi nii, et viivad ukse eest. Täiskasvanutele istet pakkuda nad ei oska, rääkimata suhtlemisest bussijuhiga.

Print Friendly, PDF & Email